Jääger-online jahindus foorum

Selle firma tulenuiadest eriti head ei räägita, ei täpsuse ega muu osas. Ühelasulised on teine teema, ka kvaliteet pidi teisest ooperist olema. Parem proovi firmasid Savage, Remington, Weatherby, Howa, Kimber, ja kui suts rohke viitsid maksta, siis Cooper Arms või HS Precision. Howa on see Jaapani firma, mis Weatherbyle aastaid alllhanget teinud, aga nüüd ka oma nime all turul. Savage on kastist võttes üks kõige täpsemaid.

Kirjeldatud probleem on äärmiselt tõsine, ning ka väga ohtlik. Kui raua padrunipesa ja poldi vahe on suurem kui ette nähtud (piisab mõnest kümnendikust), on laskja päris suures ohus just kesta rebenemisohu tõttu, nagu eelpool eeru mainis. See võib tähendada äärmiselt ebameeldivat kogemust kõrgsurveplasmajoaga, mis sööstab laskja näo suunas, koos metallitükikestega. Sest rõhk peab kuskilt välja pääsema ja ta pääseb kah. On juhtumeid, kus sellisel puhul lukukoda vastu ei pea ja rebeneb - see võrdub granaadiplahvatusega hammaste ees. Seega, kui oma püssist lastud kestad imelikud või venitatud välja näevad, on põhjust asja kontrollida. Padrunite standardmõõdud saab suht kergesti netist kätte kui endal laadimismanuaale pole, ja suppler ütleb kähku, kuhukanti asi kisub. Eriti tasub tähele panna, kui padruni alaosa ümber heledam särav vööt tekib - see on viimane hoiatus enne kesta rebenemist, ja sellist kesta enam laadida ei tohi, kui just enesetapja pole. Ka see pole normaalne, kui korraliku tootja moon ei lase lukku sulgeda, asi väärib kontrolli igal juhul, nii moona kui püssi osas. Parem karta kui kahetseda, liiga ettevaatlik ei saa selles asjas olla.

Võib-olla olen asjast valesti aru saanud, kuid minu meelest keelab EV relvaseadus relvi postiga saata/saada (absurdselt nõme punkt minu arust). Kuidas siis tellitu koju tuua - ise järgi sõites vms?
Päikest kõigile!

See on ju lahe küll kui kellelgi koprad nii avaras maastikus möllavad, et õnnestub 50-100m pealt lasta. Oma kogemused ütlevad, et 30m on juba soliidne vahemaa, sest nad armastavad rätsikuid ja võsastunud kohti. Olen iga kord pidanud endale laskesihid tegema - muidu pole mõtet pauku tehagi, võsa viib kuuli ära - ja kuidagi pole nood üle 30m ulatunud, maastik ei võimalda. Laskmisest niipalju, et looma ja looma vahel on vahe - sarnaselt tabatud loomad käituvad erinevalt. Mõni möllab vees nagu valaskala enne kui vagusi jääb, teine on kohe küpse ja ei liiguta oimugi. Ära pole ükski läinud. Olen lasknud esijala taha, muidu ei jää peast suurt miskit järele. Kui aga liha tahta, siis vist on õigem ikka pähe, nagu siin teadjamad soovitavad. Kasutan 22-250Rem-i 55grainist PMC poolmantlit ja kopra jaoks on tundub too just õige olevat, see on ikka väga tihke ja elujõuline loom.

22 WMR peaks olema lihtne 22 magnum, 22LR ehk tavalise spordika pikem ja võimsam variant. Maailmas üsna levinud ja meiegi poodides on seda laskemoona müügil. Oli teine pikalt ainsam 22LR-st võimsam variant väikeste ääretulepadrunite seas, kuid nüüd on .17-kaliibrine Hornady Magnum talle USA turul enam-vähem "ära teinud". Muide, see .17 Hornady pole midagi muud kui sellesama .22WMR kest, kuhu .17 -kaliibrine kergem kuul otsa pandud. .22WMR kasutab erinevalt 22LR-st reaalse mantliga kuule. .17 Hornady idee ongi suurem algkiirus/lamedam trajektoor kuni 200m-ni ja sellest tulenev lõhkumispotentsiaal tabamuse korral. Nagu sõjanduseksperdid juba tükk aega tagasi avastasid, et üsna väike asi väga kiiresti on oluliselt hullem kui keskmine asi tavakiirusega (jutt on kuulidest). Seesama põhimõte annab näiteks 22-250 Rem-le ebaproportsionaalselt suure hävitusjõu kuni 150-170 meetrini. Aga mida selle 22WMR-ga siin Eestis teha, ei oska öelda, praktilist kasu nagu ei näe olevat: enamus sellest, mida 22LR teeb ei tee 22WMR oluliselt paremini - ainult lõhub rohkem. Kui rohkem jõudu on vaja, ei küündi ta 222Rem ja 223 tasemele, vaid väsib ära. Ameerikas maarotte lasta on ta OK, aga meil noid jumal tänatud, pole. Linnud? Pole olnud võimalust proovida, aga põllult hane lasta ma ei üritaks, suure tõenäosusega läheb hani ära ja sureb mujal. Väikeloom aga läheb temaga (ja .17 hornadyga) väga katki.

Eesti on pisike maa, ja sellepärast pole kaupmeestel jõudu tervet plejaadi relvamarke riiulile seisma ja raha kinni hoidma panna. siit aga kurb fakt, et netis saab paljusid relvi näha, kodumaa relvapoodides käes hoida aga mitte. Olengi huvi tundnud Voere relvade vastu, nende netisait on suht korralik, nüüd saab ka käega katsuda ja ise midagi arvata. Kunagi olin väga sisse võetud ühest Marlini .22 Magnumist, kuid nagu käes hoidsin, oli selge, et teda endale ei taha. Hea meel oli, et ainult ajakirjade testide alusel ei ostustanud.. Huvitav millal tänapäevased Jugoslaavia Mausrid meile jõuavad (Zastava tehase toodang), need peaksid suht robustsed kuid korralikud olema....

Sauer on suurepärane relv. Olen tiirus proovinud ühe relvafänni suurt kollektsiooni, kus sisaldus ka Sauer 202 .243Win kaliibris. Saan hästi aru, miks ta oli nõus loobuma kõigist oma muudest tulenuiadest peale selle. Kui rikkamaks saan, tahaks endalegi.

Head nuga on raske leida. Sõber metsafirmast sai endale mingi Brusletto noa, see on küll mega, peab tera, pole rabe ja näeb väga ilus välja. Kuid see oli eritellimus piiratud partiist, ja mulle kättesaamatu. Ostsin siis firmat usaldades kah ühe Brusletto noa, Bamse nimi. Kena nuga, aga... mitte see, mida sõbral nägin. Maksis üle tonni ja vedeleb praegu niisama. Kui keegi tunneb huvi, annaks allahindlusega ära. Viimaks sattusin mingi kaitseliidu mehe peale, kes soomest toodud Sissipuuko't pakkus. See on J.Peltonen'i Sissipuukko - ehk geriljanuga, partisaninuga. Paks, pikk poolroostevaba tera, mille metallosa ulatub käepideme lõpuni. Mustaks anodeeritud, kummmeeritud käepide istub hästi peos, sobib nülgimiseks, tapmiseks ja viimases hädas ka viskamiseks. Mõnedes Soome relvapoodides pakutakse umbes 75 EUR hinnaga. Sellega olen väga rahul. Aga kui väga aus olla, siis asja ajab ära ka see tavaline Mora töönuga, mida igast ehitustarvete poest osta saab. Muidugi pole ta eriline, kuid vahe kallimatega pole nüüd nii tohutu kui hinna alusel võiks arvata.

Mul on tuulekiiruse mõõtja juba 5 aastat olemas, ja väga suureks abiks. Eriti sügisel hanejahis ja rebastele... sest mida väiksem kuuli kaal, seda tundlikum ta tuulele pika maa peal on. Spetsialist ütleks küll vastu, et kaal ei ole peamine, vaid kuju, ballistiline koefitsent ja massitihedus, mis on muidugi õige. Aga tõsiasi on, et .22 kaliibri 4,2 gr kuul on külgtuulele tundlikum kui 8-9gr. Et ballistikatabelitest mingit tolku oleks, peab tuule kiirust TEADMA, mitte arvama, ehkki kogenud arvaja võib olla üsna täpne. Pika maa taha laskmisele mõjub ka temperatuur, õhurõhk ja niiskus. Müüakse spets väikesi seadmeid, mis on kombineeritud tuule, temperatuuri ja õhuniiskuse mõõturid. Ja ei maksa midagi nii üle mõistuse (kallimad muidugi välja arvatud). Väga väikesed, täpsed ja kerged. Muide, tuulel on oma "tsükkel" või "periood", mida ta väikeste variatsioonidega kordab: tõsised laskjad on õppinud seda jälgima ning ajastavad oma lasud kindlale tsükli osale. Internetist otsides leiab ka külgtuule komponendi arvutamise reeglid. Toon igaks juhuks rusikareegli ära. Laskja kl 6, märk on kl 12: otse vastutuul ja otse taganttuul ei loe; kl 3 ja kl 9 on 100%, kl 1.30 ja 10.30 ning 4.30 ja 7.30 on 50%, ülejäänud vahed tuleb jaotada vastavalt puhumise nurgale laskesuunaga. Seega võtad külgtuule mõju tabelist, vaatad, kust tuul võrreldes sinu laskesuunaga puhub ja seejärel võtad sellest kõrvalekaldest vastava osa, mis peaksolema tegelik kalle. Kuid taas, kõike tasuks ise järgi proovida oma püssi ja moonaga. Jälle üks "ehku" vähem. Snaipritel on tuule "lugemine" omaette õppeaine, ja üks tähtsamaid.

Lähemale hiilimine ongi see "päris jaht" paljude jaoks, ja ei saa salata, tõeliselt paeluv. Kuid teisalt on küllalt ka neid, kellele annab tohutu rahulduse just (väga)pika maa tagant täpselt soovitud kohta tabatud uluk. Mõistan mõlemaid, ja olen kogenud mõlemat. Vindi olemus on ju lasta kaugele ja täpselt. Soov seda potentsiaali realiseerida on täiesti mõistetav. USA-s on välja kujunenud terve vennaskond, kes kõva trenni ja erilise ettevalmistusega peavad auasjaks lasta oma saakloom üle 500m distantsilt (nad ise naeravad, et järgmise postikoodi alalt). Tavaoludes on 300m piisavalt suur vahemaa, mis mõnelgi mehel ja püssil üle jõu käib - pean silmas täpset, kindla peale laskmist, mitte niisama summimist. Palju sõltub nii püssist, moonast kui mehest. Paljukorratud soovitus oma maksimaalse laskedistantsi leidmiseks oleks selline: 25cm diameetriga ringi 10 lasku, millest 9 peab tabama. Lasta tuleb tavalisest jahiasendist - seistes, istudes, põlvitades või lamades - mitte mingil juhul pingilt. Kui tabad 8, pole see maa sinu jaoks, too märk lähemale. Mõned nõuavad 10st 10. Lasta tuleks vähemalt 3-4 seeriat. Minu jaoks on vintpüssi võim oskaja inimese käes alati olnud peaaegu lummav. Öeldakse ka, et inimesed jagunevad kaheks: need, kellel on sünnipärane and püssilaskmiseks (2%) ja siis ülejäänud (98%) lihtsurelikud. Kuulun ise viimaste hulka. Kuid trenn teeb imesid, ja ei saa salata, et pakub tohutut rahuldust panna 450m pealt 10 10sse. Minu jaoks on see suht suurepärane. Aga kõvad mehed lasevad 1000m pealt alla 10cm gruppe... aga nood pole ka jahimehed, vaid nende ala nimetatakse teise sõnaga. Riistadki teised. Kuid toetan mõlemaid - nii lähemalehiilijaid kui kaugeltlaskjaid, oma võlu on nii ühel kui teisel.

Teema juba vana, kuid lisan oma hala: hädasti oleks vaja sellist laskepaika Tallinna lähistele, kus laskemaad oleks kuskil 500-600m ja kogu värk peale infrastruktuuri liiga reglementeeritud poleks. Et võiks minna, millal tahad ja lasta kuidas ja mida tahad (loomulikult teisi häirimata ja ohustamata). Usun, et kasutajatest puudust ei tuleks.

kuulmine vist siiski kallim...? Inimesed on ka erinevad, mõni talub mõnda asja rohkem kui teine, mõni vähem. Olin ise üsna pahv, kui erialakirjandusega tutvusin. Tänaseks annab isegi USA armee sõduritele erisuguseid kõrvatroppe välja, nemadki on asja tõsidust taibanud. Aga eks see ole ka advokaatide paradiis, suur osa motiveeringust tuleneb kindlasti sellest.

Suurematel võistlustel on ikka kombeks puhtast rauast kaks-kolm lasku teha, ja alles siis täpsust üritada. Täpseid laske tuleb esimese kolme nn. määrimislasu peale relvast (torust) olenevalt kuskil 17-20, seejärel soovitatakse relvaraud uuesti puhtaks lükata. Taas kaks-kolm määrimislasku ja siis võistlusseeria. Igamees peab oma relva ja moona ise tundma, et eksitust poleks. Neid püsse, mis esimese paugu järgi tabamispunkti üldse ei muudaks pole peaaegu üldse või on väga vähe. Selleks, et saada mingi ülevaade oma püssist ja selles kasutatavast moonast teevad välismaa mehed nii (ka snaipirid): testivad oma püssis eri moona (sama kuulitüübi- ja kaaluga) ja seda, mis jookseb kõige paremini, ostavad suure partii (mitusada kuni mitu tuhat padrunit). Ostes pööratakse erilist tähelepanu sellele, et partiis padrunikarpidel olev seerianumber (lot number) oleks sama, sest ka sama tootja eri seeriad on erisugused, kuna püssirohi tuleb isegi suures vabrikus ja sama retsepti korral iga tegemisega suts omamoodi. Sedamoodi saab olla kindel, et sul on sama partii rohi, kestad ja kuulid, millel on ühesugused omadused. Loevad ka sellised pisisasjad, nagu partii laos/poes seismise aeg ja ladustamistemperatuur, õhuniiskus jms., seepärast tahetaksegi ühesuguse taustaga kraami. Ostetud padrunid kaalutakse tundliku kaalu abil üle ning sageli ka mõõdetakse üle, keskmistest näitajatest oluliselt eristuvad praagitakse määrimislaskudeks ja märgistatakse. Järele jääv on üsna konsistentne. Eesti seaduste puhul on selline protseduur raskendatud, sest relvaseadus ei luba tavalisel jahimehel kodus hoida vähegi olulisemat hulka vindipadruneid. Seda tuleks muuta. Muuseas käivad snaiprid oma niimoodi omandatud moona testimas iga ilmaga - väga kuuma, väga külma, vihma, lume, eri õhurõhkude ja niiskusega jms., et selle käitumisest võimalikult selget pilti saada. Vaadeldakse eelkõige just esimese külmlasu käitumist, siis järgmisi. Olen ise sama protseduuri proovinud, ja tulemustega väga rahul. Kurbnaljakaks teeb olukorra see, et laskja ise on suurema "kõikumise" allikas, kui niimoodi selekteeritud moon. Meie füüsiline seisund erineb ju päeviti, meil on häid ja halbu päevi jne. See kõik loeb. Täpsuse tagaajamisel lähtutakse muutuvate tegurite maksimaalsest välistamisest, ja lõppkokkuvõttes on sellisel jamamisel siiski mõtet - mida rohkem muutujaid välistatakse, seda parem.

rootsis ja mujal Euroopas kasutatakse kaliibri kõlbavuse määratlemiseks kuulil alles olevat enenrgiat 100m peal. See on päris hea meetod. Ka jänkidel on sarnaseid nõudeid. SKS-i kest on suht väike, kas ta suudab mahutada piisavalt rohtu, et 9g kuulile anda 100m peal suurulukijahiks nõutav energia, natuke kahtlen. Kaliiber (s.t. kuuli läbilõike diameeter) kõlbab küll, aga tavalaskemoona kuuli kaal vist mitte. Kui just soomlased mingit imerohtu leiutanud pole.

Teema juba vana, kuid lisan siiski oma kogemuse, äkki tuleb kellelegi kasuks. Hakkasin ka oma kuulmise pärast muretsema, sest iga vindipauk või püstolilask viib osa kuulmisest jäädavalt minema. Ega ma enne ei märganud, kui ühtakki taipasin, et ei kuule enam vaikseid hääli ja teatud sagedusi. Lugesin natuke netist ja taipasin, et olen olnud kõrgema klassi loll, hoidnud kokku kuulmise arvelt, mida ühegi raha eest enam tagasi ei saa. Õnneks pole veel päris kurt, kuid kahjustus on selge ja pöördumatu. Soovides olemasolevat säiltada, vaatasin kolme-neli aastat tagasi kõik kataloogid ja netisaidid läbi, ja otsustades tehniliste andmete järgi, võtsin Pro Ears Stalkerid, tänane hind on http://www.brownells.com kuskil $220-260. Ehkki oli paras sebimine, et neid lombi tagant kätte saada, olen äärmiselt rahul ja ei taha ilma küll pauku enam teha. Uuemal Stalkeri mudelil on püssilae vastu käiv äär pehmendatud. Külmema ilmaga hoiab kõrvad soojas, ja tõepoolest, iga sahin ja krõps on kuulda. Paugust kuuled aga kaja, ei enamat, sest elektroonika toimimisaeg on suht hea, kuskil 0,05 sek, ja pauk sumbub täielikult. On olemas ka seline asi nagu Walker's Game Ear, aga see on rokem võimendi kui paugusummuti. Soovitan igal oma tervisest hoolival püssimehel endal mingi selline värk muretseda ENNE pöördumatute kahjustuste teket - eriti kui sportlaskimsega tegeldakse. Mudeleid on mitmeid, see mida mina kasutan on tumeroheline ja väga õhuke klapp, sobiv igasse aastaaega. Kõrvaarstid ütlevad, et iga üle 110 detsibelli olev matakas viib osa kuulmisest kaasa. Uurige ise järgi, see pole nali. Statistiliselt on suurim kõrvade tapja väike spordikas - sest seda ei tea keegi karta, suurt pauku nagu pole, kuid detsibellide arv ületab hävitava künnise siiski peaaegu iga kord, eriti aga püstolist lastes. Uuematel mudelitel saab raadiosaatja väljundi otse klappidesse ühendada, osadel on tämbrite reguleeimine ja stereomikrofonid jpm.... asi areneb.