Ma ikka imestan, kui mehed viitsivad vanu asju uuesti leiutada...
Ma loen VR-i kirjutatust välja pigem positiivse noodi ja ei kirjuta järgnevat mitte vastuseks, vaid puhtast rõõmust, et keegi on viitsinud püüda mõelda teisiti kui mina.
Loomulikult ei ole minu tegevuse taga nõukogude aegne üldine defitsiit kõigele, vaid tegemist on puhtalt hobiga. Kui minus oleks vähegi rohkem ettevõttlikust, siis järgmisena võtaks ette musta püsiirohuga eestlaetavad relvad ning vibud/nooled kuni tulekivist nooleotsteni.
Oma tinavalamise projekti suuremaks ohuks ei pea niivõrd kuulide odavust kuivõrd keeldu kasutada sellest materjalit kuule jahis ja võimalik, et ka kunagi tulevikus lasketiirus. Kui see peaks juhtuma, siis pole muud kui kogu sellest tinast mis kogutud tinasõdureid valada ja pronkskuulide treimiine ära õppida.
Kogu sellest ajavitest tulenevat rõõmu saab võrreda hea ilukirjanduse lugemisega, praktiline väärtus väike, ent ülimalt rahuldust pakkuv. ... ja lisaks kõigele ei välista see mingil moel väikest käraka panemist.