Jääger-online jahindus foorum

Unustasin aadressihttp://www.osta.ee/index.php?fu ... chseller&q[seller]=Andrus+M

Kellel teadmistest veidi puudu jääb ,see saaks end ehk mõne raamatu abil ,mis seal müüa, täiendada.

Kuulge mehed kas mõni teist on kuulnud ütlemist - "las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi"? Mõningatel meestel on mingi haiglane hirm selle ees , mida mõni jahikauge ajakirjanik võib äkki mõelda või kirjutada ,ja mis kõik võib juhtuda kui, siis veel sama jahikauge lugeja juhtub seda lugema. Ma ei mõtle ainult seda käesolevat juhtumit , vaid üldse. Kas on ikka mõtet selliseid asju nii üle tähtsustada? Sellega me anname ajakirjandusele aina rohkem võimu ja seda oskavad mõningad "seltsimehed" väga hästi ära kasutada ,et manipuleerida inimeste ,nende tegude ja ütlemistega.

Kui Jorri õpetuse järgi nugist püüda, siis peab tohutult vaba aega olema või see sööt peab ikka üsna suur olema, et nugisel paigale jäämise soov tekiks. Muidu võib enne nädalaid minna, kui sama nugis jälle samasse kanti jõuab. Kui arvestada, et nugisel on võrdlemisi kehv nina, siis on väga väike tõenäosus ,et sama nugis kes "proovisööda" ära sõi nüüd lõksu läheb. Talvel lumega peab nugis tavaliselt jahti tihedates kuusikutes (lume kiht on seal õhem ja hiiri kergem püüda). Kui lõkse on vähe, siis on lõks mõtekas sinna panna.

Olen see kuu kätte saanud juba 7 nugist. Mets kust neid püüan on umbes mingi 100 hektarit. Huvitav on see, et kõik need seitse olid isased. Huvitav kuhu emased saanud on? Või on sel aastal isaste arvukus proportsioonist väljas. Eelmistel aastatel sellist asja pole olnud. Oskab keegi ehk kommenteerida?

Mis puudutab seda huupi rapsimist(mõeldakse ilmselt ilma lumeta nugisejahti) , siis selline arvamus võib tekkida vaid vähese jahikogemuse või vähese huvi korral metslooma elu vastu. Mina püüan alati võimalikult maksimaalselt ära kasutada seda lühikest lumeta või vähese lumega perioodi ,sest sügava lumega ei jõua ma küll metsa mööda tampida. Teiseks, lumega on palju raskem varjata püüniseid kaaskodanike eest. Kolmandaks, kuna nugisel on niigi kehv haistmine (võrreldes teiste loomakestega) , siis külmaga levib peibutuslõhn tema jaoks veelgi halvemini.

Karva lahti kammimine , rasva eemaldamine, kõverate kääridega igemete ja silmade ümbruse puhtaks lõikamine peaks ju niigi iseenesest mõistetavad operatsioonid olema. Neid ei hakanud ma lihtsalt üle kordama. Mind häiris veidi vaid see vitsaga karva peksmine, mis ei saa karusnahale kuidagi hästi mõjuda. Küllap noored varsti teri sõkaldest eristadama õpivad.

Andke andeks , aga see vitsaga naha nüpeldamine on ikka üsna ebaprofesjonaalne asjale lähenemine. Selleks, et näiteks nugise nahk ilusti kohevaks saada piisab sekundist - tuleb ühe käega kinni võtta peast ja teise käega tagumistest jalgadest ning siis järsult vastassuundadesse tõmmata. Okas ja karv pöörab kohe ennast naha suhtes peaaegu risti .Nahka ei maksa muidugi ülemäärase jõuga pooleks rebida. Nugise naha puhul peaks igasuguste karvapusade lahtikammimisel olema väga ettevaatlik, et mitte koos pulstunud aluskarvaga okast lahti rebida. See jääb muidu väga inetult heledama laiguna näha ja parandada seda ei ole võimalik.
Kuidas mujal ka nugisejaht läheb? Ise olen mõned juba kinni püüdnud. Naha kohta võib öelda ,et kasukas on nugisel juba kenasti vahetatud.

Vastus Soobel-ile .
Minu arvates on täiesti mõttetu rääkida mingist tasuvusest ,kui ollakse nn. hobikütt. Kui mingi looma või tema mingi osa eest midagi makstakse, siis aitab see ainult natuke kergendada survet rahakotile. Kui keegi viitsib, siis võib vanadest "Ohhotadest" lugeda kui palju panid siberi elukutselised kütid püüniseid(250-350) Palju püüniseid pannakse meil näiteks ühes keskmises jahisektsioonis? Pakun, et mitte üle viiekümne. Nii et , tasuvusest saab rääkida alles siis kui tegeldakse asjaga profesjonaalselt.

Kus kohast sellist nahka saada võiks, juhatada ei oska, aga kui keegi viitsib veidi tööd teha, siis ehk on sellest abi : http://www.braintan.com/

Tegelikult seda teemat alustades tahtsin ma näidata jahitrofeede muutmise võimalusi kunsti osaks. Minu jaoks ei ole mitte mingit vahet, kas trofee on medali vääriline või pole ta seda mitte. Minule on oluline kui hästi on ta alusega kompositsioonis. Trofee ei saa kunagi olla kordades kehvem või parem alusest. Kordades võivad erineda ainult meistrite tase ja oskused. Samuti pole oluline millisest materjalist on alus - kõik peab lihtsalt harmooniliselt kokku sobima. Väga oluline on see, et trofee koos alusega ka interjööriga kokku sobiks. See mis sobib kivi või krohvitud seinale ei tarvitse sugugi sobide laudadega kaetud seinale jne. Pakun veel ühe trofeekunstniku aadressi - http://www.fortunecity.com/wembley/dell/223/gall.htm Olen ise netist noppinud väga palju trofeede erinevate kujunduste pilte ja võin üpris julgelt väita, et ka väga väikestest sarvedest saab väga pilkkupüüdva tulemuse .kui sellega vaeva näha.

Tundub, et need "viinamarjad" on meie postitajatele ikka väga hapud. javascript:emoticon(':lol:')

http://images.google.com/imgres?imgurl= ... D%26sa%3DN
Vat seda võib tõesti nimetada vääristamiseks. Aga mis meie jahitrofeede näitusel põhiliselt näha saab?...javascript:emoticon(':cry:')

Ma arvan, et kui sarved juba mingit medalit väärivad ja tahtmine on ka seda saada, siis tuleks kolju terveks jätta( kuigi alusele kinnitamine on tunduvalt keerukam) Kui aga trofeel medali lootust ei ole, siis lõigata nagu vanasti ja alusele kinnitamine ka lihtsam. Mina eksponeerin alusel sarvi , mitte koljut ja seepärast koljut terveks ei jäta. Medali lootusega sarvi pole siiamaani mulle sattunud, kui satuvad - eks siis vaatan mida teha.

Selle "lusika" värgiga on jah puusse pandud. Tegelikult saab väga edukalt hakkama ka ilma formaliinita, mida kasutatakse veidi riknema hakanud nahkade karva kinni panemiseks. Muidu teeb formalin naha ainult puiseks, aga baktereid tapab hästi. Soola võib julgelt panna 50-60g liitrile.