Jääger-online jahindus foorum

Mul tuli meelde kohe lausa 3 korda kui on saanud kas siis kohe või jägimõeldes narda

Lugu nr 1

Meil on sektsioonis üks veteran jahimees, kes on lisaks kangele jahimeheks olemisele ka kõva viinamees. Ja no üsna tihti (et mitte öelda koguaeg) ikka "100" g sees ka. Nii ka see kord.
Läksime siis meie noorjahimehed/naised nisupõldu siga passima, esimene kord kui ühtegi vanemat jahikaaslast pundis polnud. Istusime kõik ilusti kenasti varakult oma kohtadele ja jäime ootama. Pool tunnikest istutud, hakkas külapoolt kostuma traktori häält, ikka lähemale ja lähemale tuli see müra, lõpuks pilt selge Vana Jaan, oma põkaga....
Tuli temagi püss risti seljas põllu äärde siga passima. Sõitis traktoriga põllu äärde, fikseeris, et me kohal ja võttis traktori istmel mugavama asendi. Olime kõik üsna kärsitud juba , kuna olime kuulnud küll ju lugusid VanaJaanist ja tema seapassimistest, kuid peagi saabus vaikus ja jaht võis jätkuda.
Õige pea hakkas ka metsast sigimist sagimist kostuma. Meie kõik juba täitsa valmis, et no nii kohe tulevad põldu, kui siis järsku kõlas üle metsa "Noh, oons kahh midagi või???!!!"
Kogu jaht

Lugu nr 2
Seajaht väikese pundiga. Lühikse püssiga "kitsasse kaela" ette ja Mell sina mine (vindiga) keset põldu, nii kõlasid mu isa sõnad, enne koeraga peale minekut.
Mell oli noorjahimees (mitte vanuse poolest) kes oli hiljuti omale uue vintrelva muretsenud, koos võimsa optikaga.
Ei läinudki kaua kui seakari koera ees metsast välja tormas, otse meile peale... meie oma jahikatega muidugi lasime sigadel "kitsast kaelast"välja joosta ning võimalikult lähedale tulla. Püssid palgel iga hetk valmis vajutama, kui käib hele litakas, sead laiali, iga üks eri suunda, meie laksime veel suures ähmis.... ja ei midagi, kõik pääsevad.
Mell jookseb õhinal meie juurde, miks te ei laknud??? Mina siis nähvan vastu, aga miks sina lasid??? Ja Mell teatab õnnelikult "No aga läbi optika tundusid ju niiii lähedal"

Lugu nr 3

Põdrajaht, hommikul räägitud, et sigu ei lase, kuigi load on . Liigume kütiliinile (märg ja väsinud eelmistest ajudest, istun autos), mina satun kõige magusama koha pelale, kõrvuti meie sektsiooni "HULLU" seajahimehega
Aju hakkab pihta ja õige pea, marsib minu poolt metsatukast välja seakari, süda peksleb küll rinnus, kuid tõstan siiski püssi rahumeeli kõrvalistmele ja vaatan muiul näoga kuidas seapere üle põllu marsib.Lõpuks saab minu kõrval liinil seisja ("hull" seajahimees) aru et mul pole kavatsustki sigu lasta ja hakkab ühelt jalalt teisele hüppama ja karjuma lase nüüd ometi, lase!!!
ei lasknud

julm, kui ikka ise oma koera lased ja siis ta piinad pead lõpetama, parem siis juba siiski sellega üldse mitte riskida.....

Selge
Igaksjuhuks küsisin, et siis ostma joosta, aga siis ma veel ikka ei lähe

Unustasin veel teid, mehed, kiita, et nii usinad kokad olete

Lausa lust lugeda teie retsepte!

PS! Feen mis värk raamatuga on, kas on juba ilmunud???

Minu Firmakas siis kah


Kasutada võib ükskõik millise looma: põrda/kitse/sea pehmet, selja- või sisefileed, kuid lemmik ikka põrsa selg
Lõikad lihast a´la snitsli suurused tükid ja vasardad mõlemilt poolt. Laod haamerdatud liha pannile(külg külje kõrval) katad sibularõngaste ja meelepäraste maitseainetega (soolast ja piprast piisab küll) ning siis valad üle majoneesiga, nii et ikka ilusti kaetud on, filee puhul 30 minutiks 200 kraadiga ahju või kuni majonees hakkab õrnalt pruunistuma ja ongi valmis. Kui on veic sitkem liha tuleks ikka tunnike hoida.

Kiire, lihtne ja maitsev

Ka mina mõtlesin kohe koprale, kui seda jälge nägin, veidi ajas segadusse et nii kindlaid arvamusi oli, et linnuga tegu kuid nii lai üks linnu jälg kohe kindlasti ei ole.... nii et kobras mis kobras.

Mägra jälg ju sammuti hoopis teist sugune, selliseid pikki selgesti eraldi varbaid mägral küll ei ole.... iseloomulik pigem selgesti nähtav küünejälg varvaste otstes

Aga lõpetame selle teema siin, ILVESEJAHIST jutt juba väga kaugel

Hmkhmmm, oli ju jutt et ma juba abielus!!!

jorr kirjutas:Ikka,see loomake jääb paljudel meestelgi nägemata ja nüüd maha kohe,kaunis lugu,et veel naisterahva käe läbi.

No selles on sul küll õigus
Et paljud mehed pole ilvest näinudki, kui mina oma käekese valgesk sain tulid kah enamus vanu/štaašikaid jahimehi kätt suruma või õlale patsutama, et tubli
See oli hea tunne

Kolevoll kirjutas:Hundid murdsid jahikoera:
http://www.epl.ee/artikkel/406541

Einoh, ma jätsin poole peal nende kommentaaride lugemise pooleli, nii kurjaks sain .

Minu arvamus hundist: aukartust äratav loom.
Ei vihka neid sugugi ja ei arva, et kõik tuleks maha nottida... aga olen ise näinud kutsikate õpetamise tagajärgi, ei olnud üldse ilus vaatepilt, lausa õõvastav ma ütleks

Tuttav pealinna mees ostis 5 lammast oma suvekodusse, et lastel tore vaadata, kui maal käivad. Lambad olid täiesti keset küla asuval karjamaal, koos naabrimehe kahe lamba ja hobusega. Ühel hommikul tuli ärev kõne meie sõbralt pealinnast: "lambad on maha murtud minge vaadake kas hundid v koerad". Ajasime mehega kähku riided selga ja sõitsime kohale. See pilt mis seal oli, oli julm.... siis tekkis küll tunne et krdi hundid.... Kõik 7 lammast oli maha murtud, 6 olid põllupeal laiali, üks kadunud, hiljem leidsime võsast sööduna. Kõige jubedam oli see et hobune oli tõenäoliselt huntidega kõvasti võidelnud ja lambaid "oma karja" üritanud kaitsta, sest meie saabudes käis ta ühe lamba juurest teise juurde ja tundus lausa et tahtis ka meie eest lambaid kaitsta.....

Talve ja lume saabudes, läks muidugi kohe lahti kõva hundijaht, kuna lube ju mitme hooldusala peale vaid loetud arv, ühe suure isase ka tabasime, ema pääses lippudest läbi ja kuigi teda saatis kuulirahe (mehed olid kaugel ei õnnestunud tabada) õnnestus tal tervelt pääseda....

Ic, kas ilvese maha saamine teeb kohe kaunitariks ?????

Sry, ei ole, 2007 augustis läksin mehele, nii et jäid hiljaks VEIDI

Jah ei ole ka meie aega viitnud kruusateelt jälgede otsimisega.....

Mina lasin oma ilvese 7 aastat tagasi, emailves, kolju hõbemedal

Sellel ajal pidasime jahti L-Siberi laika ja tema polovernikust pojaga (Laika + venehagijas) ja no vot ei löönud need koerad ilvest puuotsa, mitte kunagi... Lihtsalt vedas mul see- kord.
Ajasime isaga kahekesi päevläbi neid jälgi, kuni lõpuks siis pika keerutamise ja jälgede segamisega mulle ema ilves ette astus. Kaval küll aga õrn loom, 3 nulliga lasin ja kohe kukkus, saltoga lausa (see pilt ei unune iial), muidugi oli tabamus täpne aga ikkagi... ja oi ma olin siis uhke, kuna isa oli selleks ajaks ajanud aastaid neid loomi taga ja polnud kahjuks kordagi veel lasta saanud. Ja isa nägu, no nii õnnelik et ilvese juurde astudes lausa hüüatas tubli

Nüüd meil uus koer 4a L-Siberlane ja eelmine talv lõi siis esimese ilvesekutsika puuotsa, ilus pilt oli, sest ei olnud varem ju meil sellist juhust olnud Isa ütles küll et noh lase ära (tal vint, et mul jahikas ja ei lõhu nahka nii palju ) aga no ütlesin kohe ei, kuna ta ju nendega nii palju vaeva näinud ja polnud veel ühtegi kasknud. Ega ta lasknud kah omale seda kaks korda öelda
Sellised siis minu ilvese jahi kogemused.....

Lisaksin veel, et päris huvitav on lugeda et supsti aju ja kohe tuleb, meie kogemused jällegi sellised et keerutab ja keerutab ja välja ei tule . Lõpuks koeral pea nii sassis sellest üle oma jälgede käimisest et ei saa midagi enam aru.

Ja küsiks veel, et kuidas teil, meil eriti ei huvita mehi see ilvesejaht, selle pärast isaga kahekesi nagu peamegi tavaliselt .

Olgem ausad, ka minu lemmik jaht on just lumega hundi/ ilvese /sea-jaht... kui pole lund siis istun kodus kahjuks
Varitsusjahti eriti ei harrasta... nii et jah ootan lund minagi

Aga ega jah muud varianti pole kui, kas siis ehku peale aju teha v pidada varitsusjahti..... sügisel ju kah lund pole, kuidas me siis põdrajahti peame? Ikka suvalt teeme ju aju....