Jääger-online jahindus foorum

Jääks asjalikuks. Pole mõtet teha järeldusi selle järgi, kas isik eelistab seelikut või püksa, ja mis tal täpselt seal all on. Ise ei leia, et kõik onud on sarnased nagu aiapostid.

Jyri, kuidas sinul selle targutamise-veaga on?
Mina isiklikult ei näe mõtet väljendada ennast ühelauseliselt. Kogemuse järgi siis mõistetakse väga valesti ja peab mitu korda üle seletama. Foorumis asjade pikem arutamine on üldjoontes arvatavasti kusagilt otsast tootlikum, kui nohisedes oma asja ajamine. Läbi erinevate mõtteavalduste (või targutuste) on lihtsam oma arvamust kujundada, saada aimu asjadest (minul küll).
Minu teada jahifoorum pole mõeldud ainult meestele. Siin on olnud päris mitmeid torkeid naisterahvaste poole, just selle sama targutamise torkega. Pole parata midagi, naised paraku ei ole mehed ja neile meeldib rohkem ja pikemalt rääkida. Mina ei näe selles midagi halba või häbiväärset.

Vollifedja, Eesti lõikes olen sinuga enamvähem nõus. Teisalt olen kuulnud mitmel puhul juhtumeid, kus on tavaline jahimees võtnud omale retriiveri. Ja too siis ei lähe vette, ei lähegi noh. Ja olen ise teiste koeri aidates kogenud seda va linnuga mängimist ja rääbutamist mitmel korral, endal on lõpuks ikka täiesti mõttetu, väsinud tunne.
Ega tavalisel meie jahimehel see asi ei õnnestugi nii, et muudkui vilistab vilega ja koer teeb nagu masin, peatub, jookseb mingis suunas jne, sama asi veel vees ... Ma ei arvagi. Samas iga tavaline inimene saab oma koera ujuma ja lindu võtma-tooma väga väheste pingutustega - kui sel koeral on see normaalses koguses geenides.
Võib ju vaadata näiteks ringi, on olemas neid koeraomanikke ja -juhte, kel on mingi tõu esimene isend kodus, ja esimene koer kellega midagi harrastatakse. Ja on tehtud palju vigu teadmatusest, aga võta näpust - koer töötab sellegipoolest, ja üle keskmise. Vot need on head koerad.
Samas on väga suur kontingent, kes kõike, mida koer ei suuda, põhjendavadki enda kogenematuse, viitsimatuse või võimaluste vähesusega. Loomulikult on osade puhul seal tõtt, aga üks lihtsamaid asju ongi ise vähem teha ja siis elada selles arvamuses, et tegelikult mul on väga kõva koer. Head koera on päris raske ära rikkuda mitte-tegemise või vigadega (siis nii, et oskajale vaatajale tema potentsiaal kusagilt ei sära enam), palju raskem, kui inimesed tunnistada tahavad (sest siis tuleks väga paljudel juhtudel tunnistada ka koeramaterjali vähesemat kvaliteeti).

100%-kindlusega midagi elusolendi puhul väita oleks rumal. Küll on olemas tugevad tõenäosused ning pärandumismehhanismid, mille järgi omadused edasi lähevad, paljude omaduste kohta on kasvatajatel olemas teadmised, kuidas tõenäoliselt võiks tulemus tulla. Minumeelest antud küsimuse nahas argument on hästi nõrga, eriti kui teda kasutatakse nö nende väidete kaitseks, et ka luuavarrest võib tulla teinekord pauk, et ka aretusvalikutes eirates tööomadusi püsib ikka kõik alles.
Ei, igast tööliini kutsikast ei saa head töökoera (nt osa neist jääb kutsikana kasvõi auto alla). Küll aga on hoolika aretuse korral enamusel selleks suur potentsiaal. Kui mingitele tõenäosustele ei oleks loogiline ega võimalik toetuda, siis sportkoera poolel ei valitseks ülivõimsalt border ning malinois ja politseis kurjategijaid püüaksid ka dalmad ja hurdad. Seesama ootuspärasus-tõenäosus saada teatud omadusi teatud valikutest puudutab ka ühe tõu siseselt kõiki omadusi - nii karva värvust kui seda, kas ta vett fännab, kas ta jäljel häält teeb, kas ta kiskjat julgeb vajadusel tappa.

Võttes aluseks väga hästi töötava sugupuu ning pesakonnakaaslastega vanemad on suur tõenäosus saada enamvähem ühtlane pesakond hästitöötavaid koeri; palju suurem tõenäosus kui isa-ema kasutamisel, kellel töötavad koerad on kaugemal kui 5ndas põlves tagasi, keegi täpselt ei tea, mis omadused sellel koeramassil on, niiet ei osata ka kombineerida üksteist komplimenteerivaid paarilisi-omadusi jne. Osad omadused - olenevalt lähtekohast, algmaterjalist, hääbuvad üsna kergesti, vs siis primitiivsemad käitumismallid algupärasematel tüüpidel.

Ma ei näe absoluutselt mingit põhjust, miks peaks tahtlikult aretama, või endale võtma koera - ütleme, et linnukoera, kellele tuleb parti pool tundi või isegi mitmeid sessioone loopida, seda rääbutada, sellega mängida jne, et ta selle lõpuks korraks tiiba pidi suhu võtaks. Või keda tuleb väsimuseni julgustada vette minema. Kui mul on võimalus võtta omale kutsikas, kes võtab mis iganes vanuses alustades - olgu 2 kuune või 2 aastane - suvalise loomajupi või linnu kohe esimest korda juurde joostes suhu, kannab seda ringi surmrahuliku suu ning haardega, ning kelle retriiv - lõppedes minu juures, istudes ning oodates loovutuskäsku, on valmis paari nädalaga kasvõi kolmekuuselt. Kes hüppab sillalt vette ka juba 3-kuusena ega vaja mingeid hulle pingutusi hiljem alustades.
Inimene, kes pole neid vahesid kogenud, jääbki mõtlema, et vahed pole eriti suured, kõik on vaid õpetamise, kogemuse ning võimaluste küsimus.

Kahjuks ei mõista, kuidas punaseks tehtud tsitaat haakus küsimusega. Tsitaat puudutaski eelkõige töökoerte ning -tõugude saamiseks tehtud pingutusi, puhtatõulisust, ja ka seda, kas omapoolselt tahtlikult toetada oma tõu allakäiku, või siis mitte.

Minumeelest tuleks vahet teha, kas koer on lihtsalt "valmis" ja "suuteline", või tõeliselt hea töökoer (ja seda viimast me ju kõik tahaks enda kõrvale jahis) - väga paljud koerad suvalisest tõust võimalusel tõmbavad mööda jälge minema ja tuiskavad seejärel mingi aja metsas ringi, omanik hüüdmas ja ootamas, väga paljud "suvalised" koerad tunnevad loomade vastu huvi. Või ajavad kassi, varest, rebast, jänest võimalusel taga. Täiesti vabalt annab ka suvalise isendiga nö jahitõust minna jahile, kogenematule inimesele võib isegi jääda tõesti mulje, et ossa, kus koeral on instinktid. Samas head jahiomadused on ikka oluliselt keerukam pakett väga paljudest omadustest kui lihtsalt minemajooksmine, jäljele või looma taga ajama. Mõni koer produtseerib iga jumala kord, kui ta väljas on, tulemust, ja ehk pealtnäha on suhteliselt mittemidagiütleva käitumise ja tööga. Teine tormab, karjub ja tundub ohhooo-kui-andekas, aga näe, päris palju tühje päevi tuleb temaga. Ühe võimalusena - võibolla tema närvisüsteem hoopis peksab üle ja ta ei suuda asju lõpuni viia, keskenduda. Võibolla tal on füüsis, mis ei võimalda kiireid manöövreid uluki järel, ilma külili käimata, olgu süda kuitahes asja kallal. See koer kindlasti tundub omanikule kui mega-instinktidega jube hull "töökoer", aga reaalseks tööks sellegipoolest ei sobi väga hästi. See on ka just see koht, kus tegelikult mõne üksiku sooritatud jahikatse järgi (enamik meil on ju veel suht nutused II-d ja III-d järgud, mis enamvähem näitavad, et koer tegi "midagi") ei saa arvata mittemidagi, kas koer sobib tööks või mitte oma aretuselt.

Ei arva, et keskmine jahimees on loll. Aga igaksjuhuks tahaksin tähelepanu juhtida, et jahimees enne kutsika võtmist (eriti endale uuest tõust) pööraks tähelepanu, küsiks ning uuriks vastava tõu ning huviorbiidis oleva pesakonna loodetavate tööomaduste kohta põhjalikult. Siin aeg-ajalt ikka kuulutatakse ka pesakondadest, kes on mitte-tööliinidest, teisisõnu välimiku- ehk näituseliinidest. Selliste koerte kohta puudub info, kuidas on lood nende suguvõsade tööomadustega, enamasti neil puuduvad jahikatsed, või on nood väga elementaarsel tasemel täidetud, reeglina need koerad pärisjahil pole kunagi käinud. Ma ise loodan, et selles osas oleks kasvatajad ausad vähemalt, ei müüdaks mingi tööpotentsiaaliga, kui selle ootamist miski ei põhjenda.
Minu mure ehk arusaadav, minu kui väikese ning haruldase (kuid äärmiselt mõnusa ja huvitava) jahitõu eest seisja jaoks üks nõmedamaid asju oleks, kui nüüd mõni niigi vähestest huvilistest võtab omale kutsika, too ei hakka tööle, kuna pole tööks aretatudki, ja siis lähevad laiali jutud kui mõttetu koer/tõug. Ja enam keegi ei julge võtta. Samas tegu võib olla vägagi huvitava ning võimeka tõuga - kui sealt tööks aretatud loom endale hankida.

Kuna eelkõige muretsen enda tõu pärast, siis kellel tekib kunagi huvi weimari linnukoera vastu, on teretulnud minuga kontakteeruma töö osas - meil neid koeri on vähe ning hetkel minul on ilmselt ainsad Eesti töötavad ja tööks aretatud koerad, kes käivad suht iganädalaselt jahil suure osa aastast (tänud Aivarile!). Huvilisele nõus näitama oma koeri töös. Palju asju, mida võib lugeda, on minugi jaoks avanenud hoopis teisiti peale seda lühikest 7-t aastat tööd oma koertega ning teiste tõuesindajatega välismaal treeningutes-jahikatsetel.

Selles osas loogiline, et üks pool, kes hästi ei taha näha, et jahipidamine läheb lahti absoluutselt kõikidele nässidele, on nö peente tõukoerte poole inimesed. Kui sa ka saad mingisuguse laika-hagija "värdjalapse" ja too töötab nagu vaja, siis seal taga on ikkagi teiste inimeste aastasadadevanune töö ja vaev (ei ole enamik tõuge, v.a. ehk hästi primitiivsed tõud nagu tõesti laika jms, tekkinud lihtsalt niisama, naaberküla töötava mukiga paaritades).Minu jaoks on täiesti loogiline, et iga nö firmamärgi omanik üritab seda ja selle kasutusnishi kaitsta. Sama loogiline, kui et jooksjal on hullu hea meel, kui ta saab mitmetonniste proffitossudega sama kvaliteetsed ja töötavad tossud nimega "Rabotnik" või "Nika" võileivaraha eest. Arusaadav ja minu jaoks küll sõimamist mitte esile kutsuv on Nike-poolne oma kauba nö omaduste, välimuse ja muu juurde kuuluva kaitsmisüritus - mõeldes nende tootearenduse peale nt. Mina isiklikult ei ole väga kergeajuline seda unustama, isegi kui seda tööd on tehtud sada ja rohkem aastat tagasi, töö on töö ja teiste inimeste tööd iseenesest on mind kodus õpetatud austama, mitte solkima ja sellest üle sõitma, kui enda isiklikud vajadused seda tingivad. Ma olen seda ehk liiga paljugi öelnud, aga nt minu tõus ma tean, mis töö kõige selle taga on, et sul on mingigi tõenäosus tööliini-pesakonnast kutsikat võttes saada hästi töötavat koera (mina näiteks ei julgeks võtta mingist segaverelisest pesakonnast töökoera enne kui too ongi hakanud stabiilselt vähemalt aasta töötama - seal võib geen visata veel ebameeldivamaid ja ootamatuid vimkasid). Tohutu aretustöö, koerte testimine, töötunnid metsas-põllul, linnu- ja universaaltõud ei hakka ise tööle 5 kuuselt, nagu laika, mitte ka vanema koera kõrval.
Mina siiski ei saa imestamata selle hinnatemaatika juures, minumeelest on päris palju jahimehi, kel peale vaadates rahakotis ei ulu tuul. Paukude näol lastakse tuulde hulk raha, bensiini kimatakse maha päris palju, varustus on ok - püssid, riided, autod. Ja koer on siis see viimane, mille pealt hoitakse kokku. Koer on ju sama vajalik kui püss - püssi ometi ei ürita osta tuhande krooniga? Ok, ok, püss ja auto kohe töötavad, aga minu jaoks on see väga nõrk argument. Elutut ja elus asja ei anna minu ajus niimoodi võrrelda, aga ju siis mõne jaoks annab. Meil on tegelikult vist nagunii väga palju jahimehi, kes käivad metsas ainult liha pärast, ja siis ka tulevad need koerte laskmised, liha saamine on olulisem kui hea koera turvalisuse väärtustamine. Sarnane suhtumine, tundub, koer kui elutu vahend liha saamiseks, mitte ühtlasi lisaväärtus, hea sõber ja kaaslane jahil, kelle soetamisel tasub natuke rohkem vaeva näha, kelle tõttu tasub pigem sõrm sirgeks jätta. Ise tõesti näiteks pigem võtan kallima raha eest töövahendi ning sõbra, kelle aretusse on panustatud palju, põlvkondade viisi on enamik koeri puhaste tervisetulemustega ja töötavad hästi (ning palju aastaid!), kui et naabrimehe käest kutsika, kelle vanemaid olen ise töös näinud, kuid kelle kohta sealt kaugemale keegi ei tea, kui kiiresti nood auku on läinud, ning ka vanemad ei ela põhjusel või teisel vanemaks kui 5a. Ise võtan koera sihiga et ta võimalikult kaua mul kõrval töötaks ja kestaks. Väga mõttetu ja kurb, kui see koer siis aasta peale "valmis küpsemist" kõrvad pea alla paneb. Kindlaid asju loomulikult pole (vähemalt minu elus), aga teatud tõenäosused on ja selle järgi tundub mulle endale mõistlik toimida.
Üks vet-arst, kes igal näd vahetusel laikasid lapib, ütles hiljuti, et tema meelest need koerad ju selgelt ei sobi aretusse ja tööks nii hästi - kui nad ennast nii tihti lasevad nii hullult lõhki tõmmata, ja suht kiirest ka surnuks lõpuks. Võibolla tema jutus on iva, aga annan pea, et enamiku laikakutsikaid tegevate inimeste jaoks see on absoluutselt ufo-mõte. Peaasi, et koer töötaks, isegi kui see kestab 2a, natuke vale suhtumise tõttu ulukisse või muu tervisehäda tõttu? Saab iga mõne aasta tagant puhta tasuta uue kutsika võtta ja otsast alustada, ongi ehk huvitavam.
Vabandan, kui keegi tunneb ennast puudutatuna, see on minu arvamus kõigest, kindlasti on kõigil õigus oma arvamusele.

Samas täiesti loogiliselt võttes maksab nt roosa Barbie-kruvikeeraja 50 krooni, hiinas toodetud 10-korra-kruvikeeraja 200kr aga 10a-garantiiga prohv. tööriist 5 tuhat krooni.
Koeratõud on erinevad, nende katsetamiseks ja täies tööjõus nägemiseks (et edasisi aretusvalikuid teha) läheb erinev aeg, pingutus ja raha. Võttes laika - siis tema keskm. eluiga on väidetavalt tänu tööle võrdlemisi lühike, varaküps ja suht vähest ettevalmistust vajav tõug, suhteliselt suur primitiivsus ja laiem geenipõhi omab tervise mõttes omi eeliseid aretuses, usutavasti meie kohalikud töölaikade tekitajad eriti ei vaeva pead lähisuguluse, värskete verede tagaajamisega kaugel-kallil maal (tõugude kodumaad võivad olla väga erineva hinnatasemega, Venemaa vs nt Rootsi või UK) ja terviseuuringutega. See kõik kokku annab ka võimaluse müüa kutsikaid odavamalt. Ja see ei tähenda, et kõik muud tõud sama hinnaga peaksid "minema". Ma usun, et ise "peale maksmisest" ei ole huvitatud keegi.

Siin teemas juba päris mööda, vabandust.

vollifedja kirjutas:Millegi pärast on jahimeestel kinnisidee, et näitusekoeraga pole võimalik jahil käia. ON küll ja kuidas veel. Mul on mõlemad - pikakarvaline sai kätte oma 16 riigi CH, karmikal on 9 Ch tiitlit eri riikidest. Töötavad mühinal ja kõigele. Nii suur -väike kui veelindu. Kõik oleneb, MIDA JAHIMEES tegema hakkab. Kui paneb sauna taha aedikusse ootama jahipäeva-ei tööta ka teie kahe jahikoera järglane, hakkad õpetama, töötavad kõik.Instinktid on olemas kõigil.Ülejäänu oleneb ikka sellest, kes nööri teises otsas.
Soovitaks jahimeestel oma eelarvamuste kütkeist välja tulla, enne paaritamist teha kodutööd ja leida parema välimikuga kas või näitusekoerte hulgast paariline ja vot siis saaks ilusast välimikust ja heast tööloomast midagi loota.Kuna jahikoertel on EST V CH kinnitamiseks nõutud jahikatse, siis on ka jahiomadusted testitud, nii et niiväga padjakas see koer nüüd kah ei ole.

Ei ole nõus, vaadates laiemalt ja üldisemalt. Olles teinud päris mitmeid kordi meie katseid - verejälge, veelindu, olen nõus selles osas Maega, et nt see III järk peaaegu et ei näita midagi peale selle, et koer tegi "midagi". II järk - koera töö oli OK, I - hea või väga hea. Verejälje või veelinnu III järgu teeb ära suvaline, ka selleks tööks absoluutselt mittearetatud muki (hea näide nt taks veelinnul). Edasi on iseasi, mida sealt tulemusest kellelegi näha on, mida selle nähtavaga aretuses saab valida. Miks peaks keegi võtmagi omale koera, keda peab pärast vastavaks tööks ulmepikalt koolitama (nt hullult vette julgustama, meelitama, õpetama lindu kätte tooma), kui võib olla ka geneetiliselt selline koer, kes 3 kuuselt hüppab sillalt kõhukat ning toob pardi sulle kõrvale, istudes pardiga, kuni sul mahti võtta jne? 70% vähemalt on geneetika määrata, mina ei näe küll mingit mõtet ennast moodsa välimiku nimel pärast rõngasse treenida. Iseasi, jah, kui enam oma standardisse ei mahu, aga enamasti on standard suur ja lai ja ka töökoerad mahuvad sinna täiesti ok-lt - standard, mis on omal ajal just töökoerte pealt kirjutatud, ei saa ju loogiliselt võttes välistada koeri, kes on vastavalt oma esialgsele tööle aretatud füüsisega, mis peaks kestma võimalikult pikalt.
Selle peale, et palju on kinni sellest, mida inimene selle koeraga tegema hakkab, ütles mulle üks Rootsi tuntumaid jahikohtunikke ja kolme generatsiooni jahitshempionide (ülikõrge ja väga vähestele koertele kättesaadav tiitel) aretaja, et ta võib võtta (hästiaretatud) 3-aastase koera, kes pole metsas käinudki, nö kapi tagant välja ja viia metsa. Ja see koer töötab. Ehk et tegelikult väga häid geene omavat töökoera on ikka päris-päris raske tugevalt ära rikkuda mitte õpetamise või valesti õpetamisega. Küll aga on päris kerge ära rikkuda viletsaid töögeene omavat koera.
See, et moodsa välimusega näitusekoeraga saab jahti pidada, on kindlasti tõsi, saab suvalise mukiga - ise part veest või kaldaveest välja urkides, seisulinnu puhul saab mõned linnud lasta ka koera eest, kes seisakut ei tee jne jne jne. Kas see näitusekoer ikka ajab sama hästi mühinal ja kõike, kui tööliini koer, kelle aretuses on põlvkondade viisi iga pisemgi tööomadus ära testitud põhjalikult (nt siis saksa katsed on paljudel saksa tõugudel päris põhjalikud ja informatiivsed), tõutunnistusele kirja pandud, ja aretuses ongi juhindutud sellest. Nt minu tõus esineb nö tummi koeri, koeri, kes ajavad kilgates jälge ja koeri, kes ajavad häälega visuaalil. Kui sa seda omadust ei testi, nagu nt näitusekoerte puhul, kus on puhas juhus, et sul suurema osa ajast ei satu kokku tumm ja tumm, kes annavad endast valdavalt tumma järglaskonda, sekka visuaalil ehk ajavaid mõned, siis loogiliselt, mismoodi see omadus saabki olla sama hea kui tööliinis, kus tumm läheb aretusse ainult teatud kombinatsioonides. Jahimehele samas on hääl ülioluline omadus. Kindlasti on taksidel kaa omadusi, mis ikka päris ise ei püsi koeras, kui aretusvalikuid teadlikult ei tee.
Nagu olen varemgi öelnud, jahile minna saab suva koeraga või ka ilma. Iseasi, mis nõudeid oma koeramaterjalile esitada.
Kuigi minu tõug on kah aretatud multifunktsionaalseks, siis mul küll ei ole julgust pidevalt väita, et mu koerad ajavad siga sama hästi kui laika, lähevad kährikule urgu järgi sama hästi kui taks ja üleüldse jahivad ülihästi kõike, mis liigub. Mõnda saagitüüpi ülihästi, mõnda ok-lt, ja see ongi normaalne, kõike ülihästi ühe koera sisse ei ole kunagi võimalik saada, väitku inimesed oma koerte kohta mida iganes. Multifunktsionaalset koera võttev jahimees loogiliselt arvestabki, et tema koer teeb 20-t erinevat ülesannet, aga mitte kõiki nii ülihästi, kui 1-e ala spetsialist-koer.

Mart kirjutas:See on automaatsuseni lihvitud, sealt pealt kõikke muud saavutada suht lihtne./.../Aa põhimõtteliselt süsteem Vile -> Käsklus peaks toimima, seda muidugi nägemisulatuses, kui koer kuuleb vilet, aga sind ei näe ehk käsklust ei järgne, peab ta ise otsuse vastu võtma, et mis edasi saab. Seal ongi viga, tema ei pea otsustama ehk siis vile liiga vara, puudub silmside.

Ei ta ole nii lihtne ühti . Nt seisva linnukoeraga jaht loetakse keerulisemate jahtide hulka, ja sellise koera koolitamine öeldakse olevat kõige keerukam ja aeganõudvam jahikoera koolitusprotsess (koer on valmis alles umbes 4 aastaselt). Tegelikult kasut. erinevaid vilesignaale (ka erinevate toonidega), mis tähendavad mingit konkreetset tegevust/käsku, seda nö tähelepanu-vile signaali niiväga palju pärisjahis ei kasutatagi. Koer teab ka sind nägemata, mis käsu andsid. Ja selleks puhuks, kui koer on nägemis- ning kuuldekaugusest eemal, toimib teavitamine. Ja nii edasi. Valmis koeraga, kui just hiilimisjahti vms ei pea, polegi sisuliselt mittemidagi vaja koerale edasi anda/käsutada. Osad käitumised on geneetilise algega, neid tugevdatakse, osad õpetatakse täiesti juurde, niiet koer sisuliselt teab igas olukorras, kuidas käituda - haukuda, hoida paigal, ajada, tuua ära, teha seisakut/ajada välja, tulla seisakust vaikselt ära sind teavitama jne. Ja valdava osa ajast töötab ka selliselt väljakoolitad koer iseseisvalt, sind ja sinu asukohta passimata - see on suurim viga, mida teha võib üldse. Tal on teatud tunnetuslik, õrn side sinuga.
Endal algselt superkuulekaks koolitatud koer, on välismaistel gurude koolitustel liigagi kuulekaks nimetatud. Iga ründe/aju pealt koheselt peatatav, täie tapasööstu pealt kährikule saadud ühe vilega 2m enne kähriku saba lamama peatatud. Aga nagu rootslased ütlevad, mingi arvu lastud saagi pealt (või ka mingite kogemuste pealt, nt koer võtab saagi ise maha ja isegi sööb seda) käib klõps ja kuulekus tuleb täiesti algusest peale koerale meelde tuletada, siis nii ongi, mul kah see kogemus nüüd (kui just ei selgu, et koer tõesti enam ei kuule hästi).

kult kirjutas: Koertele kes enamasti haavlipüssi ulatuskaugusel töötavad (näit. linnukoerad) on kindlasti võimalik igasugu vigureid õpetada./.../Laika õpetamise kohapealt ühtin aga täielikult Tony arvamusega -piits ja präänik!

Linnukoeri väga erinevaid. Spanjel, retriiver, saksa karmik. pointer - nende "püssi all" töötamine on väga erineva kaugusega - 40m kuni 400 ja rohkem m. Kui lugeda hr Hans von Stackelberg`i "Koerad ja kombed jahinduses" (oli EJS müügil), siis seal on päris tavaline riist piits ja ka nt ogarihm. Olen päris mitu aastat käinud Rootsis seda tüüpi jahikoerte treeningutel, ja piitsa ja präänikuga see asi käibki. Muu toreda hulgas kasut ka eriti tugeva instinktiga koerte puhul sellist nippi, et eelm päev enne jahti/katset, kui koer õhtul aeda asjale lastakse, tuleb äkki vile (mis linnukoerale tähendab peatumis- või siiakäsku), ja seepeale koer saab tappa - puhtprofülaktiliselt, et kinnistada tunnet, et vile puhul koeral kindlasti kusagilt jahiinstinktist lööks "miski muu" läbi. Minumeelest selge, et mitte kõik linnukoerad pole kuidagi pehmemad, kuulekamad või vähema instinktiga kui nt laika - samasuguste meetoditega annab treenida suvalist, kõvemat tüüpi, tugeva instinktiga jahikoera. Kusjuures nii mõnegi hagija, taksi vms peal ei saaks midagi sellist praktiseeridagi - nad on märgatavalt pehmemad ja kuulekamad oma olemuselt tegelikult ning ilmselt sellise kogemuse peale ei jahiks enam kunagi. See, et õpetatakse igasugu trikke, tuleb vajadusest ja jahi eripärast, mitte kuna on lihtsam.

Vollifedja, eksid, standardis pole, aga nt weimaraneritel on sakslased alati ametlikult ära märkinud (kui nö "proof of quality") ametlikult tõutunnistusele ja väljastanud sertifikaadi, kui koer normaalse jahi käigus tapab kassi, kähriku, rebase vms - HN, Härtenachweis. Kirja läheb töö ka kuldile, karule. Niiet midagi imelikku selles pole, loetakse koerale auks (ja loomulikult peale tapmist koer käitub edasi nagu õpetatud, ei jäta vedelema).

Ise mõtlen, et nii lihtsad need asjad ikka pole, kui tahad väga hästi töötavat jahikaaslast. Kui lähed nt hanejahile, siis seal lastakse võibolla 5 lindu korraga, ehk et sisuliselt 5ne markeering koerale (kui ta sealt kraavist varitsusest üldse näeb, oleneb olukorrast). Edasi vaja vaadata, millised linnud on ärksamad, võibolla osa surnud. Ärksam läheb veel lendu, seega vaja väga ka koera, keda saaks juhtida - millist lindu esimesena saadad - koer tooks lähima, sina tahad, et tooks kaugeima. Või nt koolitamata koer, kes parasjagu üht lindu püüab või toob, kui talle sellel ajal lasta lähiulatusse veel linde, võib jätta esimese sinnapaika, mille järel too võibolla hoopis minema läheb. Sama on otsinguga (või ka lindude lenduajamisele saatmisega), seal on vaja koera suunata väga täpselt, kasuks tulevad kõik sellised asjad, et koera on võimalik ka tühjalt saata käsu peale üle järve, suunata vees ka 300m peal paremale-vasakule jne. Koer, kes kätte ei too, võib lastagi linnu lendu, niipea kui maha paneb. Või kui võtta selline võimsa lõuaga koer (nagu siin kirjutati, et parem on koer, kes universaalne ja ka võtab kõik väikekiskjad ja ka suurlooma jne) nagu mingi saksa linnukoer - on ikka vaja tihtipeale õpetada koera ilusti võtma, kesse pärast seda katkihammustatud lindu tahab - tegelikult ei tahaks ju rinnalihasse ka pardil-hanel ühtki hambaauku. Faasan on veelgi õrnem lind - ja maksab ka alates 250 kr tükk. Püü samamoodi kallis lind, olgu siis farmi oma või looduslik.
Kõik see õpetamine ei toimu ikka jahil. Jahil võib koera hoopis peeti keerata, kui alles ja ainult seal hakkad koolitama - on sul seal aega ise laskja olles vaadata, et koer püsi käsku kuulab ja püssi ette ei hüppa, või et ta ei õpiks nt paugutoojaks (väga suur viga). Ega ainult linnu suhu võtmine pole ainuke linnujahiks vajalik omadus koeral. Vabandust, aga see on minu isiklik arvamus - mingi kodutöö ikka vajalik, kodus on nii koeral kui õpetajal pea selge, olud rahulikud, vigu tekib vähem. Vigu pärast on väga raske parandada.
Saab ju jahtida ka mitte väga hästi töötava koeraga - nt seisukoeraga saab lasta ka püüsid, kui ta seisakut ei tee. Või linnud ise ära tuua poole maa pealt, või leppida väheke katkiste lindudega. Aga kas sellise töö üle just uhke saab olla ... Parem ikka, kui koostöö nagu õlitatud ja koera nagu ei märkagi (kui just sellest töötava koera ilust mööda ei suuda vaadata ).

Hehe, eks ta nüüd jah nii on, et tööga on suht null . Noh tegelikult, kui tõsiselt, siis asi pigem on nagu ma kirjutasin, et eeskiri on üks, aga korraldus on nagu parasjagu ette tuleb. EEskiri ise on ka vägaväga üldine, selle järgi võibki katset korraldada väga erinevalt. Kui lähtuda selle järgi, kuidas katse on olnud korraldatud, siis võib ikka väga ämbrisse astuda - kohtunik ise küll saab aru, mida tema aru saab eeskirja lugedes, ja viitab sellele, et näe, siin on ju öeldud. Aga nii lõdva eeskirja puhul pole ikka tava-inimesel mõtet seda lugeda, vaid ikka lähtuda sellest, kuidas korraldus on. Ja kui siis kohtunik muudab oma korraldust väga oluliselt, siis ... ongi jama käes ja ühtäkki on koera töö 0.
Minu puhul saigi saatuslikuks see, et ma olin valesti aru saanud katse ühest osast (nagu öeldud, ma ei ole meelega väga süüvinud papril olevatesse eeskirjadesse, mõttetu tegevus) - paaril aastal on olnud 100 x 100m alal 4-5 surnud parti, mis tuleb koeral leida ja ära tuua. Mõtlesin, et selle katse osa eesmärk on testidagi lastud saagi otsingut, mispuhul on ju väga hea, kui koer töötab ise võimalikult kaugel ja iseseisvalt. Aga seekord oli räme viga, koer ei olnud koguaeg püssi all. Sest selgus, et selle surnud lindudega otsiala mõte on siiski testida niiöelda elusale pardile jahti, koer peab töötama koguaeg püssi all (arusaadav sellisel juhul, eks). Katse käigus olin ise väga segaduses ja ka koer läks lõpuks lukku, kui teda korduvalt kaugelt tagasi vilistati (oleksin teadnud, oleks kohe algusest lähemal lasknud töötada).
Nagu keegi eespool kirjutas, siis koer ei ole masin ja see on ok. Aga mind teeb pahaseks, et ei suudeta korraldada samadel põhimõtetel (kui on peibutuspardid, siis olgu nad iga kord, kui on topeltmarkeering, siis olgu iga kord, kui on otsialas laibad, siis olgu iga kord). Rootsis on ka seisukoerte põllukatsed iga kord ühesugused korralduselt - kuigi tegu on täpselt pärisjahiga, päev läbi kammitakse põlde, metsikud linnud ja lastakse võimalusel linnud koera eest, ning hindamine käib pärisjahi standardi järgi.

Vollifedja, see on huvitav jah, et ka linnukoeral on (tihtipeale) niiöelda saak veres. Oleneb koerast ka, aga osad koerad no ei võtagi tühjast kohast näiteks mingit varest, kajakat kui saaki (vares juba oma haisu poolest erineb ülimagusast faasanist), aga kui koer varest võtab, on suur tõenäosus, et võtab kõike muud ja "uut" ka. Mõni seisukoer ajab taga ja seisab igat varblast ja tuvi ja parti ka, aga mingi osa ei pööra üldse mittemingit tähelepanu pisilinnule ja tuvile, seisab ikka ainult seda õiget ja veel tähtsamalt - metsikult käituvat lindu - nagu rääkisime sinuga sellest katsest, kus lind on kinni ankurdatud. Osasid koeri nii ei testi kuidagi - kui see lind pole metsik ja õige vastavaks tööks, siis mingi vutt või kana ikka ei testi kuidagi koera seisuomadusi, sest lind ise ei käitu õigesti. Umbes äkki nagu testiks seajahikoeri koduseaga, kes on 50cm ketiga paigale aheldatud?

Kristi, see on teoorias hea mõte ja lahe oleks, kui kusagilt otsast mingeid koostöökontakte hakkaks laiali minema, praeguseni minu kogemus, et jahilepääsemine on päris keeruline (tuleb jahimehele naiseks minna ?). Ma ei teagi, milles põhiline probleem on, võibolla on probleem minus, aga mul on õnnestunud kuulutamise ja otsimise kaudu ainult mõned kontaktid ja Tartu kanti saada. Ja kuna jahiajad osaliselt kattuvad, siis need mehed vist väga palju linnujahil ei käigi, või siis toimub see enne või peale mingit muud jahti. Pealinna kandis tegelikult on mereääres kuulda, et igal näd vahetusel toimub pardijaht (olen mõelnud, et ehk just vene rahvusest jahimehed käivad rohkem, neil võibolla see rohkem kultuuriliselt omane jaht?)... Kahju lindudest, kes kadunuks jäävad, kahtlen, kas isegi pooltel jahimeestel on koerad kaasas.

Küsija, Soomes-Rootsis tehakse selle "saagiga", mida kõige rohkem (odavamalt) ja lihtsamalt saada on, sest katsetatakse ju igal aastal päris suur mass koeri.
Samas kui koer on harjutanud natuke ainult üht tüüpi lindudega - partidega nt, siis võib olla, et ta äärmiselt erinevat tüüpi lindu - nt kajakas või vares - ei võta üldse. Need ei ole ka ju saaklinnud otseses mõttes. Aga heade eeldustega jahikoer peaks oma nö geenides olevat saaki ikka võtma, so otsesed saaklinnud nagu faasan, part, põldpüü jne, enamasti pole selliste lindudega probleemi äratoomisel (KUI nad on kvaliteetsed ning mitte ära nätsutatud või nahani märjaks ligunenud) äratoomisel. Selles mõttes on ju meil parem, et katsetel on ikka saak-tüüpi linnud. Ja ega sul ilmselt seda kajakat pole lihtsam saada, kui parti - keegi peab ikkagi laskma sulle selle linnu, pardijahil ikka mehed käivad, aga kas sa leiad kellegi, kes sulle neid suuri kajakaid ekstra laseb (egas katsed pole nende pisikeste kajakatega, mis tavaliselt pardijahis jahimehele "ette" jäävad).
Tasub ikka harjutada koera võimalikult paljude eri tüüpi lindudega, sh kajakad, varesed jne, eks ka pärisjahil tuleb ette esmakohtumisi ja selline ettevalmistus aitab koeral aru saada, et kui too, siis peab tooma, olgu mistahes imelik rajakas. Mõne koera jaoks on esialgu isegi see väga pisikest tüüpi part (mis ta nimi ongi?) hoopis teine asi, kui nt suur sinikael ja koer vbla ära toob, aga mitte kätte, st hoida ei taha väga kaua.
Jahikatse (erinevalt nt tõukatsest) ongi katse, milleks tuleb natuke rohkem ette valmistuda (ja testib ju ka koera geneetilisi eeldusi), ja eks siis kohtunik nõuabki, et koer korrektselt ja lõpuni toob ära kõik veelinnu-jahile omase saagi, isegi esmasel kohtumisel.