Marekp kirjutas: Ûldiselt arvan, et ei maksa karta seda jahikoera passi nôude kaotamist. Ei Soomes ega mujal maailmas ei peeta jahti dobermannidega, seda väga lihtsal pôhjusel - neid tôugusid on kordades raskem ôpetada jahis ôigesti töötama kui spets jahikoera tôugusid. Elu loksutab ise asjad paika.
Täpselt nii ongi tõenäoliselt! Meil on tõuühingute lobitöö kattevarjuks seni olnud puhtatõulisuse nõude põhjendamisel koera jahikasutuses "argument", et kui enam Püha Kennelliidu pabereid ei ole vaja, siis hakatakse häid töötavaid jahikoeri massiliselt varastama ja ilma paberiteta edasi müüma ja uue "omaniku" poolt ka edukalt jahis kasutama. Mingil põhjusel ei ole "argumendi" tugevusele saanud mõjuda aja edasiminek ehk tehniliste võimaluste arenemine konkreetse koera tuvastamiseks (kiipimine ja kiibilugejate levik jms.
Selles osas loogiline, et üks pool, kes hästi ei taha näha, et jahipidamine läheb lahti absoluutselt kõikidele nässidele, on nö peente tõukoerte poole inimesed. Kui sa ka saad mingisuguse laika-hagija "värdjalapse" ja too töötab nagu vaja, siis seal taga on ikkagi teiste inimeste aastasadadevanune töö ja vaev (ei ole enamik tõuge, v.a. ehk hästi primitiivsed tõud nagu tõesti laika jms, tekkinud lihtsalt niisama, naaberküla töötava mukiga paaritades).Minu jaoks on täiesti loogiline, et iga nö firmamärgi omanik üritab seda ja selle kasutusnishi kaitsta. Sama loogiline, kui et jooksjal on hullu hea meel, kui ta saab mitmetonniste proffitossudega sama kvaliteetsed ja töötavad tossud nimega "Rabotnik" või "Nika" võileivaraha eest. Arusaadav ja minu jaoks küll sõimamist mitte esile kutsuv on Nike-poolne oma kauba nö omaduste, välimuse ja muu juurde kuuluva kaitsmisüritus - mõeldes nende tootearenduse peale nt. Mina isiklikult ei ole väga kergeajuline seda unustama, isegi kui seda tööd on tehtud sada ja rohkem aastat tagasi, töö on töö ja teiste inimeste tööd iseenesest on mind kodus õpetatud austama, mitte solkima ja sellest üle sõitma, kui enda isiklikud vajadused seda tingivad. Ma olen seda ehk liiga paljugi öelnud, aga nt minu tõus ma tean, mis töö kõige selle taga on, et sul on mingigi tõenäosus tööliini-pesakonnast kutsikat võttes saada hästi töötavat koera (mina näiteks ei julgeks võtta mingist segaverelisest pesakonnast töökoera enne kui too ongi hakanud stabiilselt vähemalt aasta töötama - seal võib geen visata veel ebameeldivamaid ja ootamatuid vimkasid). Tohutu aretustöö, koerte testimine, töötunnid metsas-põllul, linnu- ja universaaltõud ei hakka ise tööle 5 kuuselt, nagu laika, mitte ka vanema koera kõrval. Mina siiski ei saa imestamata selle hinnatemaatika juures, minumeelest on päris palju jahimehi, kel peale vaadates rahakotis ei ulu tuul. Paukude näol lastakse tuulde hulk raha, bensiini kimatakse maha päris palju, varustus on ok - püssid, riided, autod. Ja koer on siis see viimane, mille pealt hoitakse kokku. Koer on ju sama vajalik kui püss - püssi ometi ei ürita osta tuhande krooniga? Ok, ok, püss ja auto kohe töötavad, aga minu jaoks on see väga nõrk argument. Elutut ja elus asja ei anna minu ajus niimoodi võrrelda, aga ju siis mõne jaoks annab. Meil on tegelikult vist nagunii väga palju jahimehi, kes käivad metsas ainult liha pärast, ja siis ka tulevad need koerte laskmised, liha saamine on olulisem kui hea koera turvalisuse väärtustamine. Sarnane suhtumine, tundub, koer kui elutu vahend liha saamiseks, mitte ühtlasi lisaväärtus, hea sõber ja kaaslane jahil, kelle soetamisel tasub natuke rohkem vaeva näha, kelle tõttu tasub pigem sõrm sirgeks jätta. Ise tõesti näiteks pigem võtan kallima raha eest töövahendi ning sõbra, kelle aretusse on panustatud palju, põlvkondade viisi on enamik koeri puhaste tervisetulemustega ja töötavad hästi (ning palju aastaid!), kui et naabrimehe käest kutsika, kelle vanemaid olen ise töös näinud, kuid kelle kohta sealt kaugemale keegi ei tea, kui kiiresti nood auku on läinud, ning ka vanemad ei ela põhjusel või teisel vanemaks kui 5a. Ise võtan koera sihiga et ta võimalikult kaua mul kõrval töötaks ja kestaks. Väga mõttetu ja kurb, kui see koer siis aasta peale "valmis küpsemist" kõrvad pea alla paneb. Kindlaid asju loomulikult pole (vähemalt minu elus), aga teatud tõenäosused on ja selle järgi tundub mulle endale mõistlik toimida. Üks vet-arst, kes igal näd vahetusel laikasid lapib, ütles hiljuti, et tema meelest need koerad ju selgelt ei sobi aretusse ja tööks nii hästi - kui nad ennast nii tihti lasevad nii hullult lõhki tõmmata, ja suht kiirest ka surnuks lõpuks. Võibolla tema jutus on iva, aga annan pea, et enamiku laikakutsikaid tegevate inimeste jaoks see on absoluutselt ufo-mõte. Peaasi, et koer töötaks, isegi kui see kestab 2a, natuke vale suhtumise tõttu ulukisse või muu tervisehäda tõttu? Saab iga mõne aasta tagant puhta tasuta uue kutsika võtta ja otsast alustada, ongi ehk huvitavam. Vabandan, kui keegi tunneb ennast puudutatuna, see on minu arvamus kõigest, kindlasti on kõigil õigus oma arvamusele.
Kõik õige, Tädimaali, aga minu jaoks oleks veel õigem see suhestumine, kui valik "tõutu või tõuline jahikoer" toimuks tõepoolest sellel alusel, kas koer töötab paremini või viletsamalt. Kui see aastasadadega akumuleerunud geneetiline materjal midagi juurde annab, siis väga hea, kui saab lihtsamad üritused mingi nässiga ära korraldatud, poleks kah ju paha. Kui näiteks seda tõutut Pontut kasutada ainult paela otsas verejälje jaoks (mida justkui tänapäeval väga ei tohiks, samas, vaieldav teema) või ka mitte paela otsas, aga hästi kuulekaks koolitatuna endast 2 m ulatuses jälge hoidvana verejälje jaoks, siis milles oleks kaotus tõukasvatajatele ? Rahaline, tõenäoliselt, kuid nende poolt kasvatavate tõugude jaoks ma küll mingist kaotust välja mõelda ei suudaks.
Mis Jägervisioni küsimusse puutub, siis tõepoolest ei suuda ma hetkel meenutada, millisest aastatetagusest vestlusest see väide meelde on jäänud. Igatahes on kuuldud seda ja mitte üks kord (jutt varguste suurenemisest, kui poluvernikud metsa lubada). Minu mõistus seda mõttekäiku hästi ei võta, aga noh, ma pole ka selline inimene, et koeravargile tahaks minna.
Kas need katsed on kohustuslikud? Siin jään vastuse vôlgu. Ei leidnud selle kohta ûhtegi viidet ei "metsästyslaki"-st ega "metsästysasetus"-est. Kûll, aga leidsin Riistainfo lehekûljelt "enim kûsitud kûsimuste" rubriigist sellise kûsimuse ja vastuse: Onko sekarotuisen koiran käyttö hirvieläinten metsästyksessä sallittua? Sekarotuisen koiran käyttöä ei ole millään lailla rajoitettu metsästyksessä.
Mis puudutab Tädimaali postitust, siis olen sellega nôus, et korralik töö peab korralikult tasustatud saama. Igaûks meist sooviks ju endale heast liinist ja hästi töötavat jahikoera. Seega vôin rahustuseks öelda, et ei kao see nôudlus tôukoerte järele mitte kuhugi, kaob vaid nôukaaegne igand jahikoera pass. Samas ei näe ma ka midagi halba ei tôuaretusele ega keskkonnale selles kui kuskil mingi taat oma segaverelise krantsiga igati seaduslikku jahti peab, eriti veel kui see krants metsas mehe(sorry jahikoera) eest väljas on.
Tädimaaliga ka üldiselt nõus,aga on küsimusi ,mis panevad kukalt kratsima.Nimelt on meil ju aastakümneid jahiks kasutatavaid koeri rangelt jälgitud ,et ikka säiliks tõupuhtus.Segaverelisele ju pabereid pole võimalik saada.Rääkides näiteks laikadest,siis peale aastakümneid kestnud selekteerimist on meie paberitega laikadest võibolla koguni 75% lontrused,kellega jahil suurt midagi peale pole hakata.See protsent on küll huupi pakutud ,aga kui hakata mõtlema kui palju koeri keda te teate korralikult töötavad ,siis häid koeri on ikka väga vähe.Jah meil on nii mõnetki kuulsad laika kasvatajad ,sealt võib saada ka piltilusaid laikasid,aga mõni aeg tagasi sai siin väikest viisi uuritud ,kuidas nende iluduste tööomadused on ,siis negatiivseid teateid tuli mõne kenneli kohta privas kuhjaga.Ja vot siis tekkibki tõrge ,miks peaks raha maha viskama,või tegelikult nuumama nn.tõuparandajaid/aretajaid,kes sageli isegi jahimehed pole,aga sellest hoolimata jahimehele tublisi koeri aretavad.Võetaksegi siis pigem mingi segavereline,kui töötab on hea ,ei tööta vabanetakse sellest ja võetakse järgmine.Enamusel jahimeestest on täiesti suva ,mis värvi koer on ,v milline välja näeb,peamine on ikka see mida see koer jahil väärt on.Jah,seda töötavate koerte protsenti oleks kindlasti võimalik mõneti tõsta ,kui omanikud koeraga viitsiksid tegeleda,aga suuresti on asi kinni siiski koertes. P.s. Ei maksa minu juttu kellegil isiklikult võtta,need on lihtsalt minu mõtted.
Tädimaali jutt on täiesti õige ja jõuab tegelikult otsapidi sinna, et varsti võidki võtta jahiks mingi suvalise nuustaka, vahet ei ole sest mingit järjekindlust asjas ei ole. Järjepidevalt töötavad koerad tulevad järjepideva aretuse tulemusena kus need nö. "mittetöötavad geenid" on põlvkondade jooksul välja roogitud kui nii võib öelda.
Aga tõukoerakasvatajad? Kui võib vabalt võtta mistahes koera ja sellega jahil käia, siis kui mitu jahimeest on nõus kutsika eest mitu tuhat välja käima? Mina pakun, et niimõnigi otsib endale odavama piraadi. Aga kui jahimehed enam tõukoera ei võta siis jääb mittejahimehest kasvataja eralõbuks lisaks sajale muule pisiasjale ka koerte töövõimele rõhku panna ning tõesti töötavate koerte aretuseks leidmine saab kindlasti olema märksa keerulisem kui paljudel jahimeestel endil poluvernikud on. Ja kui tõesti keegi enam neid töövõimelisi koeri ei taha siis äkki antakse kriteeriumites järgi ja valitakse aretuseks koerad kes on teisele turule ehk näitusekoerad kelle tööomadused aga hakkavad hääbuma. Ja ajaks kui tullakse selle peale, et tegelikult nende nässude aretus ei anna kaugeltki mitte järjekindlalt töötavaid koeri ja sellise saamine on tõsine õnneasi, ei ole võibolla ka tõukoerte kasvatajate hulgas neid kelle käest normaalselt töötavaid koeri saada ning tulebki minna selliseid kaugele piiri taha otsima...
Selline must strenaarium siis kangastus mulle... Takside hulgas ei ole praegu vist väga suurt muret nende tööomadustega aga ma olen näinud takse kes vahivad rebasega tõtt ja ei tee teist nägu ka siis kui kõrval teised koerad täiega vahutavad ja käiakse mitmeid ja mitmeid kordi tehisurus harjutamas, et see eksamijärk ikka kuidagi kirja saada nii et ei ole nad ka kaugeltki immuunsed. Kui kaob ära ka nõudlus koertele kes suudavad enamat kui suure õpetamise peale puukastis haukuda siis ma ei kujuta ette kui kaua meil veel teistsuguseid koeri enam ongi...
Tegelikult Jägervisioni väljakäidud loogiline arengujada täiesti mõeldav. Kuid eks siin ongi küsimus tolles, kas jahitõukoerte aretust on vaja jahinduse jaoks või on jahindust vaja jahitõukoerte aretuse jaoks ? (Muna-kana küsimus, kuna mõlemat on teise jaoks vaja.) Toon võrdluse hoopis muust maailmast - riigihangete teostamise reeglitest. Hankija ei tohi kirjutada, et tahab Toyotat osta, vaid peab kirjeldama oma vajadused, millest siis koorub välja see, milline pakutav masin (või masinad) vastab nõutule. Jahikoeranduses aga on (pean silmas Eestis) rangelt kirjas kasutada lubatud TÕUG/TÕUD või TÕUGRUPP, mitte see, mida koer teha peab oskama või suutma või millistele füüsilistele parameetritele vastama. Ma arvan, et senikaua, kuni jahipidamiseks tõukoera ostes saad midagi ligilähedaseltki garantii või isegi lihtsalt üleüldise kindlustunde sarnast, et koer suudab kindlalt oluliselt rohkem, kui paberiteta näss, siis leidub turgu ka tõukoerakutsikatele. Kuid sunniviisiline tõulisuse pealesurumine selle asemel, et tõuühingute sees ja vahel rohkem rõhku panna tööomaduste parandamisele ja aretuses töökoerte eelistamisele ning jahireeglites objektiivsete nõuete kirjeldamisele on lihtsalt mage. Jah, viimasel ajal on arenguid toimunud, väga hea. Nii peabki. Ise ostaks endiselt tõukoera, aga kõigil pole ehk seda valikuvõimalust.
Ma läheks veidi teemast kõrvale - räägiks veidi boniteerimisest. See teadupärast eeldab, et kutsikaomanik käib oma koeraga (minu koera järeltulijaga) näitusel ja jahikatsel. No näitusel saadakse täna jahipassi pärast nii ehk naa käidud. Aga mis motiveeriks lihtsat jahimeest minema oma koeraga jahikatsele?
www.sakste.com - Sakste eesti hagijad epood.smartdog.ee - palju kasulikku (jahi)koertele
Marisel hea küsimus. Kui "seadust" karmistada, siis oleks kõige lihtsam moodus tõenäoliselt lisada punkt- lisaks jahikoera passi omamisele ka vastava jahikatse sooritamise olemasolu. Kus siis aga koer õppida saab, kui mitte metsas reaalse jahi käigus - ideaalis veel vanema töötava koera kõrvalt. Võib-olla kutsika müüja nn. garantiiga samas aga on palju koeraomanikke, kes ise oma koeraga tegeleda ei viitsi ja isegi võiks öelda ei oska. Siis nagu koera ennast süüdistada oskamatuses ei saa.
aivar00 kirjutas:Võib-olla kutsika müüja nn. garantiiga samas aga on palju koeraomanikke, kes ise oma koeraga tegeleda ei viitsi ja isegi võiks öelda ei oska. Siis nagu koera ennast süüdistada oskamatuses ei saa.
See ongi minu arvates probleem selle garantiiga. Miks või kuidas peaks kasvataja teise inimese laiskuse või oskamatuse eest suutma vastutada? Ei saa ju helistada iga nädal "kas te koeraga metsas käisite, minge nüüd metsa, tehke nüüd seda, ega te seda ometi ei tee, ärge nii tehke, tehke hoopis seda" jne ning noomida, kui korralikult tegeleda ei viitsita. Mul on väga hea meel, kui mõni minu koerte kasvataja minuga suhtleb (kuigi suuremat aktiivset huvi ilmutab vaid Saksa kasvataja) aga no see oleks minugi jaoks juba liig mis liig...
Joosep Käba kirjutas:Palju on meil settereid või hurtasid kes tööd teevad?
Millist looma sa hurdaga Eestis jahiksid? Eesti borzoid on küll käinud jahis, ent seda mitte Eestis, vaid Venemaal. Ning hurtade väikest populatsiooni arvestades on neist ikka oluliselt suurem % valmis jahti pidama, kui taksidest näiteks (iseasi, paljudel hurtadel on jahimeestest omanikud.. see number kahjuks praktiliselt olematu).
Minumeelest tuleks vahet teha, kas koer on lihtsalt "valmis" ja "suuteline", või tõeliselt hea töökoer (ja seda viimast me ju kõik tahaks enda kõrvale jahis) - väga paljud koerad suvalisest tõust võimalusel tõmbavad mööda jälge minema ja tuiskavad seejärel mingi aja metsas ringi, omanik hüüdmas ja ootamas, väga paljud "suvalised" koerad tunnevad loomade vastu huvi. Või ajavad kassi, varest, rebast, jänest võimalusel taga. Täiesti vabalt annab ka suvalise isendiga nö jahitõust minna jahile, kogenematule inimesele võib isegi jääda tõesti mulje, et ossa, kus koeral on instinktid. Samas head jahiomadused on ikka oluliselt keerukam pakett väga paljudest omadustest kui lihtsalt minemajooksmine, jäljele või looma taga ajama. Mõni koer produtseerib iga jumala kord, kui ta väljas on, tulemust, ja ehk pealtnäha on suhteliselt mittemidagiütleva käitumise ja tööga. Teine tormab, karjub ja tundub ohhooo-kui-andekas, aga näe, päris palju tühje päevi tuleb temaga. Ühe võimalusena - võibolla tema närvisüsteem hoopis peksab üle ja ta ei suuda asju lõpuni viia, keskenduda. Võibolla tal on füüsis, mis ei võimalda kiireid manöövreid uluki järel, ilma külili käimata, olgu süda kuitahes asja kallal. See koer kindlasti tundub omanikule kui mega-instinktidega jube hull "töökoer", aga reaalseks tööks sellegipoolest ei sobi väga hästi. See on ka just see koht, kus tegelikult mõne üksiku sooritatud jahikatse järgi (enamik meil on ju veel suht nutused II-d ja III-d järgud, mis enamvähem näitavad, et koer tegi "midagi") ei saa arvata mittemidagi, kas koer sobib tööks või mitte oma aretuselt.
Tädimaalile-kui soovid lugeda boniteeringu eeskirju(kaob vajadus foorumis "targutamiseks") -küsi minult privas.Paraku ainult laikade oma.Kinnitatud Eesti Laikadeklubi poolt.
Jyri, kuidas sinul selle targutamise-veaga on? Mina isiklikult ei näe mõtet väljendada ennast ühelauseliselt. Kogemuse järgi siis mõistetakse väga valesti ja peab mitu korda üle seletama. Foorumis asjade pikem arutamine on üldjoontes arvatavasti kusagilt otsast tootlikum, kui nohisedes oma asja ajamine. Läbi erinevate mõtteavalduste (või targutuste) on lihtsam oma arvamust kujundada, saada aimu asjadest (minul küll). Minu teada jahifoorum pole mõeldud ainult meestele. Siin on olnud päris mitmeid torkeid naisterahvaste poole, just selle sama targutamise torkega. Pole parata midagi, naised paraku ei ole mehed ja neile meeldib rohkem ja pikemalt rääkida. Mina ei näe selles midagi halba või häbiväärset.
. 
- ideaalis veel vanema töötava koera kõrvalt.