Aeg-ajalt tasub mõtelda jahinduse olemuse üle.

[unt]

. . . Küllaltki palju on ju foorumi aruteludest jooksnud läbi ju seda, et milline jaht meil domineerib ning kas pole liigpalju seda nn "lihajahti". Vast teatud väiksemate ulukite (lindude) jahiga on võimalik välja vedada see jahipäev kui rõõmupäev. Vabandust. Tegelikult saab seda iga jahiga. Tahtsin lihtsalt väikeulukijahi propageerimisega esineda.

Minu meelest on siin nüüd viga. Minu meelest! Või ei saanud ma Aadust õieti aru? Miskipärast püüavad mõned jahimehed iga hinna eest väita, et nad ei käi jahil liha pärast. Rõhutan, et väita püütakse seda iga hinna eest! Ja siis jääbki ühiskonnale selline mulje, et jahil käivad inimesed, kes tapavad vaid selleks, et endile sarved või kihvad või nahad seinale riputada. Aga proovi sa seda meest, kes "ei käi jahil liha hankimas" lihaportsust ilma jätta. No ei ole need mehed enam portsude jagamise juures nii väga oma endisel seisukohal ja võtavad omad lihaportsionid ikka naeratava näoga vastu.
Mina olen "oma jahikultuuris", nimetage siis seda kasvõi kultuurituseks, valinud esimesena põhimõtte, et ma ei tapa ühtki looma ilma põhjuseta. Ja kindlasti ei ole minul selleks põhjuseks trofee, mida seinale riputada. Ma käin ikka põdra, sea või kitsejahil eesmärgiga seda looma jahtida ja küttida ja kui tal on ka midagi trofeeväärilist, siis olen selle eest Dianale tänulik. Ja kindlasti jääb see "midagi" minu seina kaunistama koos heade mälestustega kordaläinud jahist ja toredatest jahikaaslastest. Kui ma tapan hundi, ilvese või rebase-kähriku, siis õigustan ennast sellega, et nende arvukust on vaja piirata ja ma kasutan nende nahad ära.
Seega kokkuvõtvalt - lihajahti ei maksa häbeneda, see on loomulik. Sest mis saaks veel loomulikum olla kui see, et jahil käiaksegi süüa hankimas ja kunagi ei kustutata elu lihtsalt lõbu pärast. Selle "lõbu pärast tapmisest", just nimelt tapmisest, mitte jahtimisest ega küttimisest, saavadki alguse meie jahikultuuris eksisteerivad derivaadid, nagu jägermeistri kõrva valamised ja "aukartuse kaotamine elu ees". Või oleme siis tõesti samamoodi kaotamas sidet loodusega, nagu Tiit Randveer kirjutab Hollandist, et kütitakse uluk ja jäetakse ta siis sinna vedelema. Sest keegi ei tarvita ju ilma töötlemata liha ometi toiduks

[kakuke]

... Kui ma tapan hundi, ilvese või rebase-kähriku, siis õigustan ennast sellega, et nende arvukust on vaja piirata ja ma kasutan nende nahad ära.
...

Ma täiendaks seda lõiku sõnaga "võimaluse korral", sest kui need mehed, kes kährikute arvu piiramisega tegelevad, peaks nahka ka võtma kohustuslikus korras, kuna teisiti nagu pole õige, siis jääksid need loomad sinna metsa elama. Aga mis on eetiline või aus kõige suhtes? Alati on väga lihtne vabandada oma saamatust/laiskust/mugavust, aga oluliselt raskem ise midagi ära ka teha. Paraku need esimesed just domineerivad, muidu meil väikekiskjad nii palju ei oleks. Palun vabandust väljenduse pärast, aga keegid peavad selle "prügi" ka rookima. Kõik ei saa vaid ilusate ja uhkete asjadega tegeleda. Eks ole sealgi oma mõttekoht jahinduse olemusest.
Küttida liha saamise eesmärgil, on minu meelest üks õigemaid põhjendusi, miks üldse küttida. See on lihtsalt nii loomulik, et elu sedasi käibki. Samas, kui ma seda ei teeks meelsasti ja selliselt, et adrenaliin(jahikirg) ei möllaks, siis vist kaine mõistus ütleks, et sea sammud turuhoone lihaleti juurde.

[Tiit Karp]

Ei teagi miks, aga tekib ka endal sisemine tõrge, kui öeldakse, et liigume euroopaliku jahikultuuri poole. Pasun ja kaabu on toredad asjad. Tihti tuleb selle sama kaabu alt palju häid ideid ja mõtteid, aga nende ideede praktiline teostus langeb drastiliselt kaabustatuse puhul. On vaja mõlemaid, nii kaabusid kui villaseid kampsuneid. Jah, ka villane kampsun võib väga jahikultuurne olla.

Üle öö saime seltsimeestest härradeks ja üle öö tahame vahetada puhfaika lipsu ja kaabu vastu. Julgen väita,et püssi, koera ja maasturi omamine ei tee veel jahimeheks. Kas me sisuliselt oleme ka härrad ja kas see lipsu ja kaabu kultuur on meile ka ainuõige? Eks see lipsu kultuur tulnud meile ikka saksast, kus parunihärra peale sööki läks parki jalutama ja võttis püssi ja koera ühes. Tõelisel jahimehel polnud fotografe ega maalijaid ja seega kultuurist välja jäetud. Ja kui see parunihärra ei pannud ennast praktilisemalt riidesse, siis võibolla oli see sootuks kultuuritu? Tahaks näha kuidas see parunihärra oleks lipsu- ja kaabuga ning põlvpükstes, olnud lapimaal või siberis, või urgu lahti kaevamas. Ja kui urujaht ei käi nendega ühte, kas siis saame nende jargi oma jahikultuuri rajada? Jahikultuuri lahutamata osa on talupoegade, metsavahtide ja ka salaküttide tegemised nii nagu nad on olnud. Need olid jahimehed kes oskasid looma jalitada, küttida ühe kindla lasuga. Oskasid säiltada kukkemängu ja seemnejänese jäeti alati.Kõike jahikultuuri kujundamist väärivat ei suuda siia mahutada.
Lips jaagu ülikonna juurde ja jahiriietus olgu praktiline. Meie ilmastiku juures, (kui ei saja siis tuiskab) peaksime väärtustama kapuutsi ja kurguni lukuga tuule- ja vihmakindlat riietust ja sealt lips välja ei paista, aga mitte põlvpükse. Ka tegevus peaks olema mõttestatud ja lahti mõttestatav. Võobolla peaks küttitud ulukile asetatav kuuseoks olema hoopiski nii nagu ta on elujooksul varju pakkunud, või hoopiski vastupidi, sümboliseerimaks, et sellele ulukile enam varju pakkuda ei saa.
Jut läheb liiga pikkaks, sellepärast lõpetaks küsimusega: Kas ikka peame ülevõtma üks -ühele
võõraid asju, või rajada oma jahikultuur pikkamööda ja kindlalt, arvestades ajaloolisi traditsioone ja kujundades uusi, meile sobivaid?

[gunnar]

Küttida liha saamise eesmärgil, on minu meelest üks õigemaid põhjendusi, miks üldse küttida. See on lihtsalt nii loomulik, et elu sedasi käibki. Samas, kui ma seda ei teeks meelsasti ja selliselt, et adrenaliin(jahikirg) ei möllaks, siis vist kaine mõistus ütleks, et sea sammud turuhoone lihaleti juurde.

Enda poolt võin öelda et mina olengi see lihajahimees. Sest ulukiliha, erinevalt turul müüdavast ja vitamiinide järgi haisevast lihast, on maitsev. Käin ka võimalusel nii kopra kui linnujahis aga nende võimalus on mu jahimaadel suhteliselt väike. Kährikut võimaluse korral ma ellu ei jäta, pole meie kohalik liik ja asja siia pole. Ja ma võin öelda et meil on vägagi kena metsise ning tedre asurkond juba. Mitte et see jahiliselt midagi tähendaks ilus ikkagi.

[aadu kadakas]

Võimalik, et ma seletan oma mõtteid liiga kujundlikult ning tahan lühidalt palju ära öelda .
Nagu H:Owl ka nimetas, on jahikultuuri temaatika väga lai ja iga tahku annab ikka lahata.
Loomulikult on täiesti õige Unt`il, et jahisaak tuleb maksimaalselt ära kasutada. Kui jääb arvukuse reguleerimise käigus saak metsa, siis ühelt poolt looduses ei lähe ju tegelikult midagi kaduma. Paraku on see aga kultuuritu, eksole. Ehk nüüd olekski vaja jahiesindusel üles võtta sisuline arutelu, mismoodi see kährikute, rebaste jmt metsa jätmine ära lahendada. Pole eriti asjalik, kui teatavat osa jahinduses on vaja, kuid nagu teha ei tohiks või pole lõpuni lahti mõtestatud.
Mis ma aga pidasin lihajahi all ennekõike silmas on üks eesmärgipärane käitumine, kus jahisaadus ("lihatükk") kaalub üles kõik muu. Ja mida suurem "tükk", seda parem. Sellise suhtumisega tekib üsna mitmeid muresid. Suuremate loomade laskmine eirab tihti valiklaskmise ideed, väikeulukite jahiga ei viitsita jamada või ei paku sellistele seltsimeestele huvi lihtsalt looduses viibida, kui "tükki" ei tule. Talgutest osavõtmine ja mida kõike veel.
Pigem võiks olla põhimõte, et jahiga kaasnevad mitmed hüved, sh ka erinevad saadused.
Ning tänapäeval on üheks peamiseks hüveks ilmselt puhkus looduses. Mis siis, et vahest istud tunde oma kaheraudsega sokujahis ja naudid ning vahest vead ennast kulmude peal koju, sest tippspordile sarnanev sea- või põdrajaht oli.

[aadu kadakas]

Jut läheb liiga pikkaks, sellepärast lõpetaks küsimusega: Kas ikka peame ülevõtma üks -ühele
võõraid asju, või rajada oma jahikultuur pikkamööda ja kindlalt, arvestades ajaloolisi traditsioone ja kujundades uusi, meile sobivaid?

Esitasite väga õige küsimuse. Ma ei tahaks siin hetkel jahinduspoliitikas toimuvat arutada, kuid see küsimus teiste samaväärsetega tulekski eos püstitada, kui hakatakse jahinduse olemust poliitiliste ja ka rahaliste hoobadega tont teab kuhu suunama.

[Beretta]

Üle öö saime seltsimeestest härradeks ja üle öö tahame vahetada puhfaika lipsu ja kaabu vastu.

´
Kuda kuda, mis pergele üleöö. Esimene Vabariik on tänaseks lühem kui teine, mis üleöö. Selle ajaga viis Mooses juudid Egiptuse vangipõlvest.

[aadu kadakas]

Jahikultuuri lahutamata osa on talupoegade, metsavahtide ja ka salaküttide tegemised nii nagu nad on olnud. Need olid jahimehed kes oskasid looma jalitada, küttida ühe kindla lasuga. Oskasid säiltada kukkemängu ja seemnejänese jäeti alati.Kõike jahikultuuri kujundamist väärivat ei suuda siia mahutada.

See lõik Tiidu postitusest on lisaks tõesusele ka vägagi ajakohane.