Puugi, see "kärnase kähriku" teema meil oli muide täiesti aktuaalne paar nädalat tagasi. Nimelt helistas üks külamees tuttavale jahimehele, et koer murdis hoovis oma toidukausi kõrval kärnase rebase, et kas ta tuleks ja koristaks selle ära. Loom oli ikka väga haledas seisus, paljas ja nälginud ning eks ta siis viimases hädas oli läinud koera kaussi süüa võtma. Ja mis siis selgus - sama rebane oli juba rohkem kui nädalajagu hoidnud külaelanikke ärevuses, kes siis abi otsisid. Keskkonna telefoni nad ei teadnud, küll aga jäi näppu loomakaitsjate miskisugune number, kuhu helistati palvega saata jahimehed, kes esiteks vaese loomakese piinada lõpetaks ning teiseks kaitseks sellega ka kohalikke lemmikuid haige uluki eest. Jah oh üllatust, mis vastus siis telefonis kostus - mitte mingil juhul ei tohi ei jahimehed ega keegi teine seda looma surmata, las elab ja on!
Muidugi on mugav eluvõõral korteriinimesel anda selliseid korraldusi, adumata tegelikku olukorda ning looma piinasid - karvutu, külmetav, nälginud, kangete liigestega, võimetu normaalsel moel endale toitu hankima..
Et selline on siis loomakaitsjate arusaam halastusest?!
Minu hinnangul on tegemist ülima julmusega, aga mida mina ka tean, sest mulle on jäänud mulje, et tõde selgub Postimehe arvamusplatsidel.. Äkki oleks EJSi esindajatel viimane aeg sinna mõni lugu kirjutada?
Parim!
