Otsingust, verejäljest..

[Victoria]

Jookse se siga kuhugi kui koer ta leiab,osutab pigem vastupanu.Ja mida on teha sellise seaga kes sureb ikkagi öösel ära ja hommikul on kummis(hapu)?Ikka helistatakse kohe,sest looma piinad tuleb ruttu ära lõpetada!

Kui kell 23 lasti siga siis hommikuks kella 5 ajal kui juba valgem on ei lähe see siga hapuks kuhugi kui just ei ole 25 soojakraadi. Kui see on ainuke siga metsas kelle liha kätte saada siis on ka ainuke koer kelle elu ohtu seada. Sead enam kui on hea koer.
Loomulikult on vaja piinad lõpetada nii kiirelt kui saab

[andrus]

Tundus et asjaga oli miskipärast väga kiire, kuigi oleks võinud oodata vara hommikutundideni et vältida võimalike riske pimedas.......

Mingi osa inimesi läheb hommikuti tööle.

[baddmann]

Tundus et asjaga oli miskipärast väga kiire, kuigi oleks võinud oodata vara hommikutundideni et vältida võimalike riske pimedas.......

Mingi osa inimesi läheb hommikuti tööle.

Vot just täpselt .... ja siis neile oleks väga teretulnud, kui nad esimese tööasjana hommikul saaksid kohe verejäljekoera rihma otsa võtta ja eelmisel õhtul valmis tehtud verejälge minna ajama. Aga mingid Kakukese-stiilis amatöörid rikuvad ära kõik oma öise võsasmüttamisega

BM

[aivar00]

Jah BM pani asja selgelt paika . See hommikune jäljeotsing on kõik iseenesest kõik väga tore aga mõistusega tuleb asjale läheneda. Kunagisel koolitusel Toosikannus (2 väljamaalasest spetsi + Koit Latik enda tollal 10 kuuse koeraga) ütlesid ka väljamaalased, et meie metsade eripärast tulenevalt - tihe alusmets ja võsa - tuleb seda paela otsas otsingust kasutada vastavalt võimalusele. Lisaks on "tavakoera" käitumine kardinaalselt erinev täielikust flegmaadist verekoera omast mida väga edukalt tõestas ka Karu .
Kui aga hommikul tõesti esimese asjana tööle ei peaks minema - mis siis elul viga . Iseasi, kui ametiks pensionär või jääger just ei juhtu olema .

[jyri]

Loen kogenud ja tarkade inimeste õpetusi ja lausa ihuga tunnetan, kui lollilt ma ise kogu aeg , mis mul laikad, ehk siis üle 30 aasta, olen käitunud .Lausa alaväärsuskompleks tuleb peale . Selle asemel, et peale õhtust tulistamist sõita rahulikult koju ja hommikuks, kui tööle juhuslikult ei pea minema, tellida mingi verekoer, panen hoopiski oma(d) koera(d) jäljele nii kiiresti, kui saan ja tean tänu ASTRO-le juba 5minuti pärast, kas oli ikka puhtalt mööda või haavatud uluk on koerte ees . Viimati alles mõni päev tagasi, surmavalt haavatud kesik jaksas koos karjaga joosta ca. 50m. Verd jäljel polnud, ümbrus soine, rohtu kasvanud, sigadega ära tallatud. Öine temp. +18C. Tea kas ja mida oleks hommikul leidnud .
Või äkki kardavad need soovitatud koerad (või nende peremehed) hoopiski pimedust? Alles eelmine hooaeg sai täispimedas,võsas, taskulamp suus, koerte eest haavatud siga torgata. Nüüd siis tean, et ikka pidanuks hommikuni ootama

[kakuke]

Ma mõnda aega kohe mõtlesin, et millest siia kirjutan, et kas panen kokku mehe ja naise erinevustest essee või mitte. Ah, las ta olla, ega see maailma ikka ei muudaks, parem räägin verejäljest edasi.
Mingis mõttes on need lood sarnased.
Läksin ma siis eile õhtul kell 11 magama lootuses üks öögi otsast lõpuni magada (siiani pole see veel õnnestunud), kui jälle see sama tuttav helin (kell 12), ikka minu telefoni helin. Üks meie jahimees lasi kesikut karjast ja lasu tulemust vaatama minnes avastas, et sead olid olnud kohakuti ja teine siga oli ka pihta saanud. Üks seal maas ja teine pani ajama. Leiti verd, siga oli maas olnud ja läks uuesti verega minema toomingarägusse. Mult uuriti, et kas minna vaatama kohe või teha seda hommikul. Üllatus üllatus, aga hommikul on hoopis vaja ühele teisele tööle minna. Kogusin info kätte ja kui sain teada, et siga oli eraldi ka löönud teistest, otsustasin kohe tegutseda. Tuldi meile järgi, viidi kohta, kus siga viimati oli olnud, tõusnud ja jalga lasknud. Koeral geps kaelas ja lasin ta seal siis lahti. Tegi tiiru kaks ja võttis suuna oja äärde. Laskja rääkis, et sinna suunas oli siga ka keeranud tema kuulmise järgi. Ei saanud plähmerdis palju minna, kui lõi jämeda hääle lahti. Hakkasime sinna poole kiiruga minema, mina ees, laskja järel, ronisime üle oja (selle kaldad olid järsud ja libedad), maastik väga hull ei olnudki, oli lagedamaid kohti, kus nähtavust 5-10m suisa. Saime juurde ja nägingi, et siga seisab risti ees, koer kõrval haukumas ohutus kauguses. Tegin lasu ja see läks keset kere. Siga läks selle peale sörgiga tihnikusse, koer kisaga järgi. Seal ma ise kaotasin sea silmist, kui koer lõi kila lahti (seda teeb siis, kui siga värskelt eest ära tahab minna, laskja arvas, et äkki siga hoopis ründas koera ja sel häda). Siga läks nüüd teisele poole oja, koer järel. Sain nüüd uuesti suht ligi, koer oli ohutus kauguses (laskmise jaoks) ja siga hakkas eemalduma. Tegin eemalduvale seale lasu ja see kukkus selle peale kokku. Läbi see lugu saigi. Pisike kesikupunn oli. Õnneks oli seda välja tõmmata vaid sadakond meetrit ja maastik oli inimsõbralik selleks. Kiirelt sai pilt ära tehtud, siga auto peale tõmmatud, laskja pool sisu välja lastud ja magasin kodus õndsat und kell 3.
Ahjaa, laskja oli teda tabanud esmalt makku ja pärast jälitades turjapehmesse.

[rajaleidja]

Krt tundub, et neist koera laadsetest olevustest võib veel kunagi tulevikus asjagi saada

[jyri]

Kakuke!
Olen nõus su jahikaaslastele näidiskoolitust tegema teemal "kuidas peab kannatlikult ootama, optika silma ees ( mul see püss 5,5kg!) just seda hetke, et vältida rohkem kui ühe sea tabamist".
Minu poolt viimasena mainitud juhuses oli pidevalt 2...5 siga ühel joonel, eriti need triibulised trügisid kogu aeg, sebisid nii, et enne sõrme kõveraks tõmbamist oli õlas ikka vastupidavus juba nullilähedane.
Õnnitlused koera tubli töö puhul !

[Feen]

Pilti pole paigutada kuid tegin ka ühe eduka verejälje. Lask oli läinud makku (isegi 2) ning siga oli kadunud sellisesse tihnikusse, et päeval poleks ka teda ülesse leidnud, st, ilma koerata. Gps on igati abiks. Tobi kadus mööda jälge päris kiiresti 200 m üle põllu, 100 m metsa ning siis läks haukumiseks. Enamuse ajal paigal, natukese haaval toimus liikumine edasi (kui me metsa saime, sisi 30 m ja ligemale minnes veel 20 m). Esimene peatuspaik oli seal äärmiselt tihe lepa ja haavavõsa ning järgmine peatuspaik vaarika ja sõnajalatihnik. Hea ja mugav oli vaatata gps-i ekraani, korraldada paari jahilise minekut prognoositavatele põgenemiskohtadele (kui peaks ühest kohast teisse minema) ning ise järgi liikuda. Koer piiras siga päris kenasti ning püssitoruga taimede eemale lükkamise järel sain korraliku lasu sooritada. Jällegi, rägi oli nii palju, et rihm oleks ainult seganud. Olukord oli selline, et otsingurihmaga koer oleks sama tulemuse andnud, natukene pikema ajaga. Seaga saime metsast välja kell 1.40. Päriselt oli plaanis kella 12 ajal koju minna ning ainult ühte kartulipõldu natukene valvata


Suvisel ajal algab käärimis- ja roiskumisprotsess u siis kui kuul on poolel teel seani, võimalik, et juba sihtimise ajal. 17 kraadi.. öö otsa... njah, nii mõnigi jahimees läheneb seale sellisel juhul labidaga ning ajab ta sinna samasse auku. Ehe näide sellisest olust, kus oli ka u 17 kraadi, siga oli ilma sisikonnata kõht alla (et veri välja voolaks). Hommikul oli seljafilee päris soe ning verevalumite ümbrus (oluliselt suurem ala oli natukene nigela kvaliteediga kui seda on jahutatud sea puhul) läks koos naha ja sõrgadega minema. Sisikonnaga siga läheb soodsa ilmaolu korral 4-5 tunniga hapuks (ja seda on 17 kraadi küll).

Kusjuures, Viktorial on nüüd vist mõni aasta jahipraktikat ning otsingukogemust. Mind huvitaks Eesti tingimustes otsingulood. Kohanimesid ega nimesid ei pea mainima aga huvitav oleks kuulda lugusid selles stiilis, et kuhu oli tabatud, kaugele siga liikunud, kas siga oli elus. Nt jalast haavatud siga... hommikune otsing, jube tihnik, 2-5 km metsamassiiv, siga hakkab koerale vastu ning seejärel jookseb minema, inimene ligi ei saa. Kas selliseid olukordasid on olnud ning kuidas läinud on? Kuidas Eesti tingimustes koera rihmaga otsing on olnud? Kas antud tõu puhul on esinenud rihma takerdumist põõsastesse? Kui koer saab seale ligi ning siga on tegelikult päris liikumisvõimeline ning rihmastatud koerale vastu hakkab või minema jookseb? Üldse, paluks otsingulugusid praktilisest elust Eestimaal

[jyri]

Suvisel ajal algab käärimis- ja roiskumisprotsess u siis kui kuul on poolel teel seani, võimalik, et juba sihtimise ajal.

Õige väide, ainult käib noorte ja hooletute jahimeeste kohta. Kogenud ja korralik jahimees puhastab kuuli enne püssi laadimist ikka piiritusega hoolikalt ära, et saakloom veremügitusse ei sureks .Siis pole ka roiskumist mitte

[honkomees]

Suvisel ajal algab käärimis- ja roiskumisprotsess u siis kui kuul on poolel teel seani, võimalik, et juba sihtimise ajal.

Õige väide, ainult käib noorte ja hooletute jahimeeste kohta. Kogenud ja korralik jahimees puhastab kuuli enne püssi laadimist ikka piiritusega hoolikalt ära, et saakloom veremügitusse ei sureks .Siis pole ka roiskumist mitte

jyri, ära unusta püssitoru, sinna tuleb ka vahetult enne lasku piirituseaure puhuda, desinfitseerimiseks ja hilisema saagi roiskumise ärahoidmiseks

[jyri]

jyri, ära unusta püssitoru, sinna tuleb ka vahetult enne lasku piirituseaure puhuda, desinfitseerimiseks ja hilisema saagi roiskumise ärahoidmiseks

See jutt käib algajatele jahimeestele, kes peale igat jahti püssi puhastavad. Mul on hooaja lõpupoole rauad nii tahmunud, et tabamiskoht ulukil on lausa kuumsuitsu pala valmis

[Välek]

Pole küll koeralugu. Talvel sead heinamaal tuhnimas. Kuu kumas veidi läbi pilvede, lumi maas, vahetult sigade taga mets- keeruline tumedal taustal tumedat märki lasta. Tuul ei võimaldanud mujalt, kui üle lageda välja lähenemist. Lähmale, kui 150 m ei kannatanud minna- jää üleujutatud heinamaal vajus robinaga igal sammul läbi. Püsti seistes oli pilt selge, kükitades jäid sead konkreetselt metsa taustale ja midagi polnud aru saada. Istusin ilmselt üle tunni ja pidasin plaani, mida teha. Püsti ei tahtnud lasku sooritada, kükitades samuti mitte- sigade kontuurid olid aimatavad, aga kus pea, kus tagumik, seda aru ei saanud. Viimaks olukord tõotas lahenduse saada. Kari tuli veidi lähemale ja pilved hajusid kuigipalju. Nüüd olid sead ilusti nähtaval, aga siiski- kumb esimene ots... Valisin põrsa välja ja vaatasin ta liikumist- mida õigupoolest polnudki- enamuse ajast seisid nad samal kohal,´mustad ülestuhnitud mättad sigade vahel külvasid vaid segadust juurde. Jupp aega möödus veel, kuni omast arust oli lõpuks pilt selge. Kaugust ikka üle 100 m tegin lasu. Korralik tümps oli kohe kuulda, seakari pani jooksu, lumi sahises, esimesed sead ragistasi metsas, kui karjalont veel heinamaal vonkles. Lükkasin taskulambi põlema ja esimese asjana nägin tumedat verd Olin ikkagi pea ja tagumiku segi ajanud. Metsa ja heinamaa vahel oli vett täis kraav. Sead sealt läbi, pärast seda veri kadunud. Ma ei osanud enam midagi arvata- vihane iseendale, et üldse lasin, samas nagu polnud põhjust ka, kuna ju eelnevalt veendusin kõiges. Sead eelnevalt edasi-tagasi samast kohast läbi läinud, polnud ruutmeetritki, kus seajälgi poleks olnud. Otsustasin suurema raja jälgedes minna, kui nägin ka verd, esialgu küll vähe, kuna vesi oli koheselt mõjunud, mida edasi, seda rohkem tuli. Siga oli ka puhanud , võibolla paarsada meetrit tabamiskohast, palju verd oli maas. Viimaks, umbes 300- 400 meetrit lasu kohast kuulsin puhkimist ja veidi raginat. Siga ennast ei näinud, optika oli läbimärg, riided märjad- millegagi kuivatada polnud. Veidi kõhe oli küll, hoidsin 9,3 millimeetrist laskevalmis. Lähenesin vaikselt, siis nägin lumeraskete põõsaokste alla pugenud siga. Polnud tal suuremaid põgenemisplaane enam, ega ka rünnakuplaane. Lask oli tabanud soolt- tagajalgadest veidi etepoole. Soolerasvad olid kuuliaugu sulgenud- suur rasvatropp oli väljas. Seetõttu ka verd tuli vähe, kuid siiski piisavalt. Hakkasin siga tuldud jälgipidi välja vedama, kui läks ka lumesajuks. Tagasitee oli tõeline põrgu, libastusin korduvalt, riided läbimärjad, tagasitee sinkavonka, tõeline dzungel- toomingad, pajud... võsastunud raielank. Taevalik tunne oli koju saada ja riided seljast lükata, need kaalusid tol hetkel minu jaoks terve tonni... Hommikuks oli korralik lumelisa tulnud.

[aadu kadakas]

Ma mõnda aega kohe mõtlesin, et millest siia kirjutan, et kas panen kokku mehe ja naise erinevustest essee või mitte.

Vaadates teema pealkirja, siis oleks vägagi huvitav Sinu esseed lugeda. Sama detailset, kui pajatatud järelotsingutest.
Tõsised madistamised aatekaaslastel. See on kõik osa jahindusest, mis teeb asjast asja ning jahilisest jahimehe.
Enamasti on endalgi õnneliku lõpuga jahilood ja meenutusi sõprade seltsis ilmselt elu lõpuni. Samas on ikka mõned lood sellised, et läkski see siga või sokk ja ei aidanud ööpäev möllu ja otsimist koos koeralaadsete elukatega. Sitt meel ja hingepiinad mõneks ajaks, kuid eks ka see ole osa jahist.

[kakuke]

Pole siia teemasse mõnda aega midagi kirjutanud (keegid jahilugusid eriti avaldada ka ei taha). Nagu miskit ei toimukski, aga võta näpust, kogu aeg toimub.
Üks "kena"verejälg oli Karul. Oli pühapäevane õhtu. Olin ühe sõbra juures jahis, sõber lasi väga vara õhtul kiirelt sea ära ja juba hõõrusin käsi, et saab lõpuks ometi varem magama ja järgmine päev tuleb normaalne, aga võta näpust. Mingi hetk tuli kõne, et naabrid lasid suvirapsis üksikut suurt siga, verd palju ja siga läks ära. Otsisid kolme mehega 1,5h ja mida pole, on surnud siga. Oli palju verd ja siis nagu noaga lõigatult põllust veri kadunud. Karu mul kaasas polnud ja sai see linnast ära toodud. Läksime kohale ja oligi nagu räägitud palju verd üle põlve kõrgusel, raps pea kubemeni. Lasin Karu jäljel lahti ja see oli segaduses, palju olid inimesed läbi trampinud ja pani esimese hooga vastupidi minema ja siis keeras rajalt ära. See hetk ma kirusin endamisi, et krdima „terjer“ ja selle keev veri. Poisil vedru üleval ja keris seda maha. Läks mööda põldu ühe loduni välja, ligi 800m, siis keeras otsa ringi ja tuli tagasi. Ma jõudsin juba minna kontrollima, et äkki ikka ongi siga sealt läinud, kuna meil ka puudus ülevaade, et kuhu ikkagi edasi läinud on kohast, kus siga oli seisatanud ja kust alates veri kadus. Ma jõudsin mingi hetk Karu läbi käidud raja peale ja vaatan, et seal pole ju siga olnud. Karu jõudis vahepeal juba teisteni tagasi ja ei liigutanud edasi lillegi. Teised hakkasid arvama, et ju ikka ei saa miskit ja et mis teha ja kuidas olla. See hetk oli kokku koos minuga põllus 5 inimest ja koera ajab selline sagin ja mulin segadusse, ma tean seda. Ütlesin neile, et võtaksid vaiksemaks ja laseks koeral olla. Jõudsin tagasi, jalad kubemeni läbimärjad, kastene raps oli oma töö teinud ja utsitasin Karu, et otsi otsi. See mõjus, tegi kohe seal viimases kohas, kus veri oli, tiiru ja aidaa, sirgelt põllu ääres võsaribani, läbi sealse kraavi ja üle taga oleva põllu ja selle ääres metsa. Siis ületas veel korra üht kraavi ja natukese aja pärast lõi oma bassihääle lahti. Ma püss seljas hakkasin kohe jooksuga sinna poole liikuma. Võsa, rägu, kõrge hein, veetakistused, need said ületatud ja kui vaatasin gepsu järgi, et maru lähedal juba peab olema, oli tõsine rägu (nõgesed, paju, toomingas, vaarikas) ees, kuulsin Karu liikumist ja siis suuremat raginat, mis seale kuulus. Nii me siis seal liikusime, siga koos Karuga, kuni sain jooksuga ühel lagedamal kohal ligemale juba, kui siga otsustas Karu rünnata. Mul taskulamp (täitsa öö oli selleks ajaks käes) ühes käes, mis toetas püssi, teises rippus geps ja nii ma tegin kiirelt kaks lasku, kui siga koera ründas. Esimene läks arvatavasti mööda, teine juba pihta. Selle peale siga otsustas ikka lahkuda, Karu kohe tal järel. Ei läinud palju, kui otsustas uuesti mind ja Karu rünnata, sain veel teha lasu, mille peale siga maha istus, siis tegin viimase lasu, mis sea pikali pani. Oi see oli jälle üks adrenaliinilaks. Märkasin, et siga oli nii närvis olnud, et suu oli vahus. Tunnen, et ma ise ja ka Karu on rahulikumaks muutunud sellistes olukordades. Karu ei tikkunud siga kakkuma, paar tiiru küll ronis talle oma kõigi nelja jalaga peale, mida ta eriti ei tee ja lakkus siga, aga see oli ka kõik. Ma ise tunnen, et olen õppinud paremini tajuma, kus vahetult enne lasku koer on ja seda kõike selles suhtes ohutumalt tegema. Pilti ei läinud pärast tegama, siis oli minu ainumas mõte, et saaks vaid kiirelt magama, et tööl vastu võtta järjekordne sinine esmaspäev koos rohke kohviga.
Ahjaa, laskja oli siga tabanud turjapehmesse ja siga oli selline 3a paras kuldijunn.