Olen varematel aastatel põtru peibutanud, saanud ähmaseid vastuseid, kuid tänane oli nagu ametlik kontakt põdraga. Ei oska seda teisiti sõnastada.
Ühesõnaga sai ennast soosse sisse seatud juba kuskil kella 20.00 ajal. Vaikselt kostus paar korda põdra ohkimist. Tegin korra lehma ininat ja saabus vaikus. Taas hakkas ohkimist kostma 30 minuti pärast. Nüüd tegin juba vastu samasugust ohkimist, metsas läks hirmsaks raginaks ja oli selge, et olen pullis huvi äratanud. Igatahes, minul juba süda tagus nii et vähe pole, kuigi looma veel näinud pole. Loom jõudis lagedale 20.39, AGA kõige hullem oli see, et ma ei näinud teda selgelt, vaid aeg-ajalt märkasin tumedat kogu metsataustal liikumas, selleks, et looma selgelt näha oli juba liiga pime ja binoklit mul kaasas polnud, ainult kaamera, mis kahjuks ei asenda korralikku binolikt. Üritasin kaameraga meeleheitlikult looma tabada, et aimu saada, millised sarved tal on. Mitte ühtegi põdra ohet ei julenud ma teha, algaja värk

. Siis tuli loom metsast välja ja läks üle truubi, mis oli umbes 15m minust. Mina samal ajal üle keha värisedes mõtlesin, et no nüüd on jama, läheb minu seljataha ja sealt ei ole teda enam võiamlik ju jälgida. Tõusin vaikselt püsti ja liikusin natuke teise koha peale. Seal nägin põtra ohkimas ja meeleheitlikult "mind" otsimas. Võtsin julguse kokku ja tegin korra häält, et siiski selgusele jõuda, kui suured sarved tal on. Põdraonu pööras otsa ümber ja hakkas tagasi tulema, aga mitte otse minu suunas, vaid mööda metsa äärt. Mõtlesin, et ju ta siis ei tule lähemale ja üritasin mingid kaadrid saada. Ohkimist kuulen, aga looma ei näe. Järsku nägin silmanurgast liikumist. Põder oli vahepeal risti üle põllu tulnud ja seisis minust umbes 10m kaugusel ja lähenes ikka veel. See oli viimane piisk minu karikasse. Võtsin kaamera kaenla, jätsin statiivi maha ja punusin kõrval olevasse jahitorni. Küll see põder piidles ja tiirles seal torni all veel pikka aega, minul endal tornis käed värisevad ja ainult naudin seda kaunist olevust. Lõpuks, kui loom oli minust kuskil 50m kaugusele eemaldunud, võtsin nõuks tornist alla tulla ja kodu poole minema hakata. Seal põllul ma teada ei saanudki, kui võimsa loomaga ma peaaegu kõrvuti seisin. Seda toredam oli kodus üllatus pilti vaadates. Kahjuks ei ole pildis küll kvaliteeti, aga ma olin NII ÕNNELIK nähes missuguse pulli suutsin ma välja peiutada. Elamus oli ikka super, koolipoisi jaoks vahva saavutus.
Pildi säri oli 4 sekundit, nii et pilt ei vasta eriti tegelikusele, aga tuleb õnnelik olla, et ta nii kaua koha peal püsis.
