. Jõudsin veel särgi seljast rabada ja kotti toppida, et midagi kuiva oleks selga panna. See mis edasi toimus oli ebamaine- Olime 3 kesi paadis, aerudel trehvas õnneks olema kõvemast puust härra, kellele käesurumises väga raske vastast leida. Paati pidi hoidma risti lainet, et tuuletakistus väiksem oleks ja meid kummuli ei keeraks. Ta siis tõmbas ka mehemoodi, vahepeal rabasid aerud tühjalt õhku, kuna lained olid kõrged. Libsises mitu korda suht valusasti. Vaatasin, et pääsu pole - aerumehe jõud hakkas raugema, ta ei saanud taha ka mahti vaadata, küsis kaugel kallas on... läbi vihma oli aimatav viirg näha... pakkusin 200 m... Kohtasid poleks ka saanud vahetada- oleksime hetkega kummuli olnud. Mäletan, et karjusin läbi tormi, et kui kummuli läheme, siis paadist kinni hoida- see uppumatu, aga vali tuul oleks meil selle käest viinud. Kahju et enne vihma särgi ära võtsin- selg oli vihmast nagu piitsaga läbi pekstud. Minu meelest tuli ka rahet, mis nahatäit veel võimendas. Kuna vihma sadas niiöelda horisontaalselt, siis aerumees pääses õnneks hullemast- olin talle varjuks. Mõne hetke pärast maandusime maja kõrvale torni poolsesse roostikku- kes käinud, need teavad kuhu 
. Ega eriti aerudega tõmbama ei pidanud- lained viisid roos nii kaua edasi, kuni paat jäi põhja peale kandma. Nii me seal värisesime- nii külma, kui šoki tõttu. Pärast tormi raugemist tõmbasime läksime maja juurde lootuses, et seal keegi on ja saaks veidi sooja. Paraku olid uksed lukus. Varsti ilm leebus ja vist pildusime veel lantigi, aga ei võtnud ja sadamasse läksime muidugi hästi kalda lähedalt Kõige tugevam tuul mõõdeti tol õhtul väike-maarjas-36,5 m/s, mis viis ka kirikutorni. Järgnes Tooma ilmajaamas mõõdetud 31,9m/s, mis on võibolla km või 2 endla järvest. Järvel oli veel 1 paat 2 mehega , mis sai kuskile tahapoole jugama-ja nagu pärast selgus- õnneks samuti pääsesid.See pole nüüd jahinali, pigem pildike elu tõsisemast poolest, aga siiski meenutamistväärt lugu.
