aadu kadakas kirjutas:Aidake nüüd natuke sellest kaevikusõjast aru saada.
Kas selle vaidluse üheks ajendiks on kuluaarides toimuv verjäljekoera jahiseadusse pressimine?
Teisisõnu tekiks kohustus kas omada "õiget koera" või vastavat teenust kellegitelt sisse osta.
Kui see nii on, siis muidugi oleks huvitav tõesti, kuidas soovitakse seadusega kindlustada mingi (nagu ma aru sain siis mittekasumlikku
) seltskonna tegevust. Saan veel aru, kui seadusega tahetakse näiteks rahvuskoera (Eesti hagijas) käekäiku kuidagi põlistada. Näiteks.
Ja palun, ärge saage nüüd valesti aru, et ma sooviksin mingisugust anarhiat vmt. Soovin lihtsalt asjast paremini aru saada, et seisukohta võtta.
"Verejäljekoera" saadavuse kindlustamine mistahes suuruluki jahil olen ka mina "aidanud" jahiseadusesse sisse viia alates nõukaajast. Mitte konkreetse tõu esindajat, vaid nagu kohustust ja võimalust kontrollida lasu tulemus. Nõukaajal pandi suuruluki luba ka möödalasuga kinni, praegu "käib asja juurde".
Nüüd siis hiljuti "uue jahiseaduse" arutelu käigus olin samuti pakkunud seda sätet, juba teises formuleeringus , sest jahimaastikule "ilmusid" nn. verejäljekoerad. Kuna nad pole aga siiani piisavalt levinud, siis leppisime seisukohaga, et piisab ka suuruluki katse ( kasvõi verejäljel-või aedikus) läbinud koera "saadavuses", sõltumata selle tõust. Komistuskiviks jäi aga rakendussäte- et mis tähendab koera "saadavus" - kas 0,5 tundi? 2 tundi jne.? Tegelikult ei viitsitud asjaga tegeleda.
Probleemiks oli ka foorumis paljude poolt märgitud asjaolu, et väga palju "jahimehi", eriti pukist laskjad, ei viitsi( või ei julge) lasu tulemust kontrollida ja sellest tingituna on kantslite ümbruses leitud palju kuulihaavadega sigade raipeid . Oma "pattude" varjamiseks on aga niimõnelgi pool kantslite ümbrus 0,5-2 km raadiuses kuulutatud "keelutsooniks" , isegi seenelisi ei lasta ligi.
