kalur kirjutas:Aga sa pealik seleta mulle miks 22LR ja 22WMR selgelt aegunud on? Sama võiks ju iga teise kaliibri kohta öelda.
Andmaks ammendavat ülevaadet tulirelvade laskemoona arengust, jätkuks juttu vast terve raamatu jagu, milleks mul antud foorumi formaadis küll jaksu ei jätku
, aga üritan paar põhilist punkti välja tuua:
.22 LR kaliibri sünnihetkeks võib lugeda aastat 1871, kui kellelgi tuli mõte jõuetu .22 Short kaliibri hülssi pikendada, mahutamaks piisavalt püssirohtu, et anda kuulile 100fps jagu suurem algkiirus. Tegemist oli siis musta püssirohu ajastuga, mille energiasisaldus võrreldes tänase nitrotselluloosil põhineva suitsuta püssirohuga on kordi madalam. Ka oli metallitööstus tollal tehnoloogiliselt vähem arenenum ning surved püsside lukumehhanismidele ja padrunipesadele hoiti tänastega võrrelduna madalamad, et nende tootmis- ja materjalikulud väga lakke ei lendaks.
Kompenseerimaks nõrka laengut, madalat survet ja neist lähtuvat kuuli madalat suudmekiirust, kasutati küllaltki raskeid kuule. Sama seaduspärasus kehtib kõigi varasemate kaliibrite kohta, mis tänapäeval veel kasutust leiavad (nt. .38 Special, .45 ACP jt). Kui vaatate .22 LR padrunit, siis ilmselt märkate isegi, et hülsi proportsiooniga võrrelduna on kuul suisa
massiivne ning padrun ise meenutab pigem revolvri- kui püssipadrunit.
Paraku pole suure massi ja diameetriga ning aeglase kiirusega kuulid ballistiliselt kuigi efektiivne lahendus. Võrreldes väiksema diameetriga kiirema kuuliga kaotavad nad õhutakistuse tõttu energiat kiiremini, on halvema läbistavusega, alluvad rohkem tuule mõjudele ning on tagatipuks veel materjalikulukamad ning kallimad toota. Jämeda, tömbiotsalise .22 LR kuuli ballistilised omadused sarnanevad laias laastus "lendavale prügikastile".
Püssirohu ja metallitehnoloogiate arenguga vastavalt on toimunud ka kaliibrite areng, mille suund on olnud suuremate algkiiruste ning väiksema massi ja diameetriga kuulide suunas. Eelised nii tootja kui tarbija jaoks on ilmsed: sama või isegi madalama hinnaga saab toota padruni, mille trajektoor on oluliselt "lamedam" ning efektiivne laskekaugus sellevõrra suurem. Kõige paremini toob selle vahe välja, kui võrdleme kaliibrite ballistikat: Kuuli langemine 100m distantsil:
.22LR - 20cm
.22WMR - 5cm
.17HMR - 0,5cm
5 millimeetrit või 20 sentimeetrit - meeletu,
40-kordne vahe! Ka .22WMR, mis kujutab endast ju lihtsalt suurendatud laengu ja pikendatud hülsiga .22 LR-i, jääb .17 HMR-ile alla kümnekordselt. Praktikas tähendab see seda, et kui .22LR praktiline laskedistants lõpeb saja meetri pealt, siis .17HMR on muretult kasutuskõlblik ka poole pikema distantsi tarbeks.
