Tabatud suuruluki austamisest

[H:Owl]

Selleski foorumis on olnud nurisemist ja urisemist (ka minu poolt) (balti)saksa jahikommete pimesi ja vägisi juurutamise vastu. Tihti küsitakse - aga mis meil asemele pakkuda on? Üsna ilma ka nagu ei sobi, sakstel on, aga meil mittemidagi! Päris omi kombeid ei mäleta enam keegi (kardan, et isegi surnud eit ei mäletanud enam), need nondesamade sakste poolt ammu välja roogitud. Ja mis kombetalitusest siin üldse rääkida, omal maal aga võõral omandil, enamasti loata jahti pidades, tuli toimetada võimalikult vaikselt, kiirelt ja ratsionaalselt. Kus seal siis veel aeg mingiteks asjatuteks talitusteks?
Nüüd aga on käes hetk, mil oleks justkui võimalik tahtmise korral mingeid päris omi tavasid juurutada (halvamaineline sõna, aga olgu peale!). Tahaks ju samuti kultuurne olla, aga võõras ja poolvägisi ka ei sobi. Olen minagi neid kuuseoksi põdra, soku või sea kerele kord pannud, kord panemata jätnud. Keerutanud seda- ja teistpidi. Mingit vahet pole tundnud. Aga mida siis teha ja kuidas olla?
Olen lugenud, et põhja-ameerika indiaanlased olla jahisaagi kohale puistanud ohvriannina tubakat. Kuna nende inimeste jaoks oli tubakas eelkõige mitte mõnuaine, vaid vahend suhtlemiseks kõrgemate jõududega, tuleb sellist ohvrit vägagi väärikaks lugeda. Siin ja praegu (ma kardan) kujuneks sellise kombe otsene ülevõtmine järjekordse (vähe priskema) koni metsa alla viskamiseks. Teisalt olen kuulnud muistsete eestlaste ohverdamiskommetest, et ohvriks tuli jätta midagi, millel on ohverdaja jaoks mingisugunegi väärtus. Sedasi olevat rehepaplike eestlaste ohvripaikadesse kogunenudki kivihunnikud. Odav, aga samas ei saa keegi öelda, et täiesti väärtusetu.
Kõige eeltoodu põhjal tuligi mõte pista jahisaagi juurde maasse (võimaluse korral) või lumme üks tammetõru või sarapuupähkel. Kui ohvri vastuvõtjaks pidada Loodust laiemalt, oleks selline and kasulik ka temale. Mis sellest tõrust või pähklist edasi saab, kas vägev puu või närilise suutäis, polegi niiväga tähtis. Oluline on, et annetaja märkab ja tunnistab andmise ja võtmise tasakaalu tähtsust. Ise plaanin järgmisel hooajal tõrud tasku pista ja proovida, kas on parem tunne .
Vaat selline omamaine jahikomme siis välja pakkuda. Äkki mõni andekam oskaks ilusa kunstmuinasjutugi (à la St. Hubertus) juurde treida?

P.S. Kui kellelegi tõru tundub liiga kitsi olevat, võib ka oma Swarovski toru põõsa otsa riputada ja koha mulle teada anda

[kirp]

Hää mõte looduse tasakaalust. Võtad ühe elu, annad teise. Nii võib väikeste jahimeeste arvel IRL eesmärk - Eestisse 2 milj elanikku - peagi täis saada.

[Beretta]

Esimese hooga mõtlesin, et mis H:Owl selle balti-saksa kultuuri kallale tikub. Tahame või ei sealt me kirjakeel, laulupidude tava ja suur osa eesti tänasest köögistki pärit on. Ilmselt ka see, et oskame noa ja kahvliga süüa. Ja see ei olegi kogu Eestis nii iseenesest mõistetav- näiteks viineri või kotleti saab ka ainult kahvliga suhu. Hammustab.... ja ülejäänu kukub sousti sisse taldrikule tagasi.
Edasi lugedes hakkas aga mõte vägagi meeldima. Tammepuu hakkab heades tingimustes mingi 15 aastaga tõrusid kandma ja küll sööjaid juba leidub.

[sooviku]

Tammepuu hakkab heades tingimustes mingi 15 aastaga tõrusid kandma ja küll sööjaid juba leidub.

Juhtub see elukas hinge heitma kuskil noorendikus,pole sellel tammehakatisel mingit lootust tõrusid kasvatama hakata.Viimase aja käsk on,et lehtpuu(ka kõvalehtpuu)okaspuu noorendikest välja.Suure metsa alla tõru või pähklit maasse toppida...no ei tea kas on mõtet.Samuti kraavikaldas saab sest noorest puust hakkepuit.Talumehe viljapõllule või kartuli vao vahele.....Jääb vist ikkagi and hiirtele tulemusliku jahi eest Kivihunnik lastud looma soolikatele oleks ikka vägevam.

[Välek]

Sooviku hakkab kive otsima soolikahunniku katteks?
Aga tammetõrude mõte on 5+. Täiesti väärt ettepanek, mille võiks kombeks võtta.

[H:Owl]

Beretta kirjutas:

Esimese hooga mõtlesin, et mis H:Owl selle balti-saksa kultuuri kallale tikub.

Ei tiku balti-saksa kultuuri kallale, ei tiku ka nende mitte-balti-sakslaste kallale, kellele meeldib seda kultuuri viljeleda. Küll aga hakkan urisema, kui keegi tuleb mulle rääkima, et kui ma kuuseoksa valepidi loomale asetan või (mein Gott!) koguni panemata jätan, olen oma elu valesti elanud.

[aivar00]

Kui asjale laiemalt läheneda, siis ei pea ju seda tõrukest-pähklikest poetama sinna kus tal elulootust pole. Vast ei ole katki midagi kui seda teha veidi eemal sobilikuma kohapeal.
Samas tammetõrudega pidavat olema vajalik miski "ettevalmistus" nagu ka kastaniga- võin eksida aga stratifitseerimine võis nimeks olla. Samas loodus teeb selle töö soodsatel tingimustel ära ning tähtis on selle juures hea enesetunne. Minu arvates väärt mõte .

[sammal.habe]

Owli ideest saan aru. Ent asi pole mitte tõrukeses või selles kas ja kus ta kasvama läheb.
Ehk isegi mitte uluki rümba austamises, vaid tänutundes metsa v looduse vastu, kes on kütile andnud.
Kuigi hiiepuudele seotakse okstesse riideribasid ja ohvriallikaisse poetatakse hõbedakarva münte tänapäevalgi, ei ole asi ka selles.
Vaid et need on inimese ja looduse omavahelised asjad. Reglementeeritud, pasunapuhumise ja lõketepõletamisega tingeltangel ei ole eestlase loomusele omane (vt ntks Ivar Paulsoni "Vana eesti rahvausk").
Minu jaoks on kohane kui uluki juures võetakse müts maha ja öeldakse vaikselt aitäh.
Iga tabatud uluki juures. sest hingeke on neil kõigil, sõltumata sest kas võõramaa saks jagab hochwildiks või niederwildiks.