ingist tõuaretusest ( kus on lubatud lähisuguluse paaritus) ei saa juttugi olla.
Ma nüüd jälle oma pika jutuga
Rääkides suguluspaaritusest (inbreeding või siis ka linebreeding), siis tõukoerte aretuses ei ole see sugugi haruldane nähtus. Seda on kasutatud ja kasutatakse ka edaspidi, kuid nii nagu iga asjaga, on sellel omad head ja vead.
Suguluspaarituse eeliseks loetakse seda, et teatud omadused, mis ühes koeras olemas on, võivad suguluspaarituse puhul tugevneda, ehk näiteks - hea anatoomia, hea instinkt, hea karvastik, liikumine jne. Samuti aga võib suguluspaaritus välja tuua geneetilised haigused, mis muidu muul moel ei pruugi iial välja tulla, kuna ta on koeras olemas varjatud kujul ja kui koer on selle kandja. Suguluspaaritust kasutatakse mujal maailmas sageli, aga seda 80% juhtudest teadlikult.
See, mida teie siin enne välja tõite, et üks paaritab järjest igal jooksuajal oma emast koera tolle isaga, on jah, suguluspaaritus aga mitte teadlik, vaid pigem selline puhtrumal teadmatus inimeselt, kes ei tea, mis ohtusid see kaasa võib tuua pesakonna järglastele. Ehk siis pesakonnad raha teenimise eesmärgil. See, et ostja ei oska/taha/viitsi leida seda infot ja ei taha ise otsustada, et tema ei osta sealt kutsikat, ei saa meie muud teha, kui ainult hukka mõista, eksju
Niikaua, kuniks FCI ei ole ühesõnaliselt ära keelanud otsesuguluspaaritust ema-poja, isa-tütre, õe-venna vahel, ei saa EKL keelduda neile väljastamast tõutunnistusi, sest EKL allub otseselt FCI-le. Jah, teatud maades on osad tõuühingud seadnud piirangud suguluse astmele, kuid ka seal ei ole katusorganisatsioonil õigust keelduda TT väljastamisest.
Ja sellest said sa küll õigesti aru, et EKL kaitseb (vähemalt üritab kaitsta) kasvatajate huve, seda siis kõige selle muu taustal, mida nad ka lisaks teevad.
Tõuaretus algab alati kasvatajast endast.