Jahimehe maine ühiskonnas?

[unt]

Kui nüüd arvestada sellega, et suured osad linnade servade haljasaladest on mõõdetud jahimaa sisse, samuti nn virgestusalad (endised linnade rohevööndid) on kõik jahimaad ja veel seda, et jahimeestele käiakse pidevalt pinda, et küll on vaja kusagilt ära küttida kärnas rebane, õueaiamaa segi pööranud seakari või maha lasta liiga julgeks muutunud põder (näiteks Haapsalu Paralepa metsa virgestusalal), siis ma ei näe selles § 3-es muud sõnastust kui vaid seda
(2) Jahimaa hulka ei kuulu:
1) planeeringuga määratud linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik; Rõhk just sellel ohutu jahipidamise võimalikkusel!
Kes otsustab selle üle, kas ohutu jahipidamine on võimalik? Jahimees otsustab! Ühisjahil otsustab võib-olla ka jahijuhataja.

See § 25 lg 2 ei sobi minu meelest jällegi seetõttu, et räägib vaid kindlast kinnistust. Aga kui jahti peetakse teisel kinnistul? Naaberkinnistul? Näiteks - minul on õunaaed ja Beretta on minu naaber. Meie majade vahe on 100 m. Mõlemad asume oma kinnistuga nn jahimaal, mis on arvestatud mingi seltsi jahipiirkonna sisse. Mina kütin oma kinnistul oma õunaaiast jänese. Kas ma siis olen rikkunud seda 200 m nõuet? Nagu ei oleks, sest ma ei pidanud jahti Beretta kinnistul, kus mul ei ole lubatud pidada jahti lähemal kui 200 m majale kui me pole omanikuga kokku leppinud teisiti. Ja ma ei pidanud seda jahipidamist ka ohtlikuks, sest ei tulistanud kellegi ega millegi kõrvalise suunas.

Jään selle juurde, et jahimees, kes selliselt jahti peab, on küll paras TÖLL, aga otsest jahiseaduse nõuete rikkumist ma ei suuda tuvastada. Küll võib ta olla rikkunud nn "ühiselu reegleid" kui rikkus näiteks Korrakaitseseaduse § 56 nõudeid (müra tekitamine öisel ajal). Mis räägib ka veel "pideva müra" tekitamisest
Aga ega ma neid Võiste olusid ju täpselt ei tunne ka

[greenhorn]

Selle 200 meetriga oli mul juhus, kus KKI inspektor tuli kodaniku kaebuse peale välja ning mõõtis GPS-ga küttimiskohast majani ulatuva vahemaa ära. Küttimiskoht ja kaebaja kinnistud asuvad kõrvuti. Jahikeeldu pole, lepingut pole. Ilmselt peetakse ikkagi silmas kaugust hoonest, sõltumata kelle kinnistul sa hetkel viibid.

[Beretta]

Tänases seaduse redaktsioonis § 25 lg 2 ei kõlba kuhugi. Kui hea Unt kütib oma õunaaias jänese ja see on alla 200 meetri minu hoonest, näiteks kemmergust, ja mulle kui mölakale see ei meeldi, tuleb kohtuskäimist nagu Oru ja Mäe peremeestel.
Seaduse eelnõu faasis tegin ettepaneku rakendada Soome jahiseaduse analoogi Metsästyslaki §25 Ilman rakennuksen omistajan tai haltijan nimenomaista lupaa eläintä ei saa ampua 150:tä metriä lähempänä sellaista rakennusta, jossa asutaan. Ehk ilma omistaja loata ei saa tulistada ulukit lähemal kui 150 meetrit sellisest hoonest, kus elatakse.
Ja oleksid kõik peldikud, alajaamad, maakeldrid ja heinaküünid automaatselt välja jäänud.
Mis Võistes Sadama tn jahipidamisse puutub, siis korra olen juba pidanud akna klaaspaketti vahetama. Ei ole naljakas ega odav.

[unt]

Vaatasin, et hea Beretta on vahepeal kirjutanud, aga see jutt on vastuseks Greenhorni kirjale.

Mõte on võib-olla isegi selline olnud. Aga sõnastus ei ole mitte!

Teisest küljest, kui nüüd hakata laiemalt mõtlema, mis see viljakasvataja siis tegema peaks kui tema mitme ha suuruse viljapõllu kõrval on kinnistud, millel hooned. Sead käivad vilja rullimas, aga pauku teha ei tohi, sest hooned on lähemal kui 200 m. Mine põllu millisesse nurka tahad, aga ikka on mõni hoone lähemal. Ja ütleme, et sellel korral on viljakasvataja ka jahimeestele teada andnud, et soovib, et jahiselts tema viljapõldu valvaks ja hiljem tekkinud kahjud, kui need tekivad, ka hüvitaks? Kui nüüd sedasi mõelda, siis see minu poolt pakutud variant eelmises kirjatükis, et iga mees on ikka peremees omal kinnistul, oleks nagu õige.

Tõsi, eks see pardi plärtsutamine ja viljapõllu jaht on tegelikkuses ikka kaks täitsa erinevat asja, aga seda mitte seaduse silmis - mõlemad on jahipidamine . Ja veelkord, et Beretta minu pihta suurtükituld ei hakkaks andma, olen ma nõus, et selline pardi plärtsutamine majade juures on töllmokkade pärusmaa. Aga tölle ei paranda küll ükski seadus ega seaduse muudatus. Ühe võtad maha, kaks tuleb asemele.

[ostius]

Jahimeeste maine ühiskonnas sõltub eelkõige ikka jahimeestest endist. Nagu vanasõna ütleb: "Tilk tõrva rikub potitäie mett".

Üks tuttav tegi hiljaaegu oma talus küttepuid: lõikas jahikantsli halgudeks. Kusjuures ei saa seda talle ka pahaks panna. Asjaolud on järgnevad.
1. Jahikantsel rajati tema maale ilma, et omanikuga oleks isegi räägitud.
2. Jahikantsel rajati majast sajakonna meetri kaugusele.
3. Jahikantsli luuk tehti maja suunas.
4. Jahikantsli inspekteerimisel leidis ta sealt hulga kasutamata padruneid ja kasutatud konjakipudeleid vedelemas.

Sestap hoian minagi oma jahimehestaatust enda teada. Tõrva tilgutajad on oma tööd ikka liiga palju teinud.

[aadu kadakas]

Jahimees ühiskonnas pole miski maaväline olend, vaid enamasti lihast ja luust inimene - osake rahvast, pisike küll, aga siiski osake... . Seega ei hoia mina oma jahimehe staatust vaka all. Samas ei tassi ka õlgadel läbi linna verist sokku. Noh igaks juhuks või nii.
Küttepuid (tõenäoliselt) õigustatult teinud inimeselt aga uuriks, kas ta ka kellegiga enne võttis vaevaks ise suhelda? Minu kinnistul ei õnnestuks küll kellegitel midagi säärast korraldada. Ja ma ka ei inspekteeri omal maal, vaid katsun seal ennast looduse keskel hästi tunda.

[Priidik Õun]

[quote="aadu kadakas"] osake rahvast, pisike küll, aga siiski osake...
... https://www.youtube.com/watch?v=AwPCz3PWHeU

[pktaks]

Mida rohkem enda "staatust" varjata, seda rohkem seda varjama peab. Häbilugu ju
Minu hinnangul oleme jõudnud sellisesse faasi, kus enda olemuse (jahimeheks olemise) varjamine annab tuld ainult ainti-hunteritele, igasugustele veganistidele ja loomakaitsjatele ja näitab neile rohelist tuld, et nad nagu ajaksidki õiget asja.
See, kui mingid kodanikud enda maine maha teevad kellegi silmis, ei tähenda ju et kõik sellised on. Olen minagi kuulnud, kuidas keegi kuskil midagi valesti tegi, isegi oma seltsis olnud mõned juhused, ent võtta enda peale teiste pahategude süü ja vastutus... See oleks sama hea, kui mõne rumala koeraomaniku pärast peaksin hakkama oma koeraga väljas salaja pimedas käima, sest äkki keegi näeb ja saab teada, et mul ka koer on ja siis minust ka kohe raudselt halvasti mõtleb.

Käisime hiljuti Soomes, kus on osades piirkondades ca 60% elanikest jahimehed/naised ja näiteks naisi tuleb järjest enam jahindusse. Ei häbeneta, ei varjata, pigem tuuakse vastupidiselt välja hoopis jahinduse paremaid/eetilisemaid tahkusid ja tehakse selgitustööd tavainimestele, kuidas asjad tegelikult käivad.

[Preester]

Kui püstitatud teema pealkirjas püsida, siis omalt poolt võin öelda, et eks see sõltub ikka jahimehest endast ka, millise kuvandi ta enda tegevusega enese ümber ja oma tuttavatele loob.
Oma töökohas õhuväe staabis olen ainuke jahimees ja eks alguses oli seda nokkimist küll, et ma olen "igavene verejanuline mõrvar" jne. Hoopis ilusat ja kiitvat juttu tuleb kolleegide poolt aga siis, kui näiteks omatehtud metssea või põdramaksa pasteeti koos paari pätsi saiaga töö juurde kolleegidele maitsmiseks toon.
Loomulikult on olnud vaja olla kannatlik ja teha selgitustööd, kuidas ja miks jahti peetakse. Näiteks mis on valiklaskmine, kuidas tehakse valikud loomakarjast kindla looma laskmisel jne jne... Samuti jutud fantastilistest piltidest looduse keskel viibimisel ja pajatused loomade käitumisest kas jahil või lihtsalt metsas viibides. Valdav osa linnainimestest on loodust näinud linnapargis. Kuulatakse muidugi suud ammuli ja küsitakse ohtralt seinast seina küsimusi. Eks see ongi see koht, kus saab ümbritsevaid inimesi jahipidamise teemadest tutvustada ja jahimeeste mainet parandada.

[aivar00]

Ühinen pktaksi ja Preestri arvamusega. Meil hoovikohvikute päeval oli kohvik ka jahimajas. Ja rahvast... oi kui palju. Kuigi jahimaja on alevist 3 km väljas. Lapsed lustisid lihtsalt kenas nn. pargis, kes tahtis sai tiirus õhupüssi lasta, räägiti loomade elust metsas, näidati pilte, topiseid. Ja sokukotletiga burgerid - neist parem ei räägigi.
Lihakarnis inimesed lausa küsivad - sa ju jahimees, ehk on "leti all" miskit toodangut metsloomast... Ja need kes on saanud mekkida nõuavad aga juurde.
See on analoogne häbenemine nagu eilses Õhtulehes oli kellegi 25 aastase poisi pihtimus - ta pole 6 aastat naist saanud... Kõiges süüdi feministid. Mina oleks tahtnud küsida - kas sa midagi oled selleks ise ette võtnud, et naisterahvast saada? Ikka häbeneme ja varjame, et naisepeksjast loomakaitsjad saaksid ainult vahutada...

[gunnar]

Kui me hakkame häbenema seda kes me olema, varjama, sest kardame mingeid "reaktsioone", siis oleks juba targem loobuda. See on mingi uue aja tülgastav viis asjadele läheneda, et häbeneme ja piitsutame iseennast. Oleme iseenda prokurõrid, kohtumõistjad ja timukad, terve see haige EU toimetab nii. No ei, olgem jahimehed ja jahinaised ja uhked selle üle. Meid on hea hulk tuhandeid siin riigis ja on statistiliselt võimatu et kena hulk rumalaid ja hoolimatuid inimesi meie hulka ei satu, aga see pole mingi põhjus ise ennast hakata karistama. Meie töö on oma huvigrupis korda hoida ja vasta kuklapekke peksta neid kes aru ei saa mis on õige ja mis mitte. Küll siis ka maine paraneb.