Meil oli aastaid tagasi juhus kus mees sattus seajahis ajus olles karu pessa.Püss oli tühi ja karu kargas välja,õnneks oli mehel julge koer,niikaua kui karu koera ribadeks kiskus sai püssi laetud ja karu maha lastud.Pojad viidi vist Tallinna loomaaeda.
Eile nägin metsas karu,looduses esimest korda,jalutas sajameetri pealt üle tee.Päris ilus loom.Umbes kaks kilomeetrit eemal nägin veel värskeid karu jälgi - ema eelmise aasta pojaga.Veel paar aastat tagasi oli karujälg minu kandis haruldus,nüüd on see igapäevane nähtus.
Olin ka paar nädalat tagasi hommikul vara pimedas ilma püssita metsas ja karu tuli ligi, algul kuuldus krabinat ja siis mõmin algas. Kuna mõmin algas krabinast kaugemal, siis järeldan, et ilmselt tuli poeg või noor uudishimust mulle 20 m peale ja eemalt mammi pahandas. Veidi aega kuulasin, siis pidasin paremaks eemale nihkuda. Seekord järgi ei tuldud.
Selline elamus võtab metsa minemise isu ära .Huvitav kui kergelt emakaru ründab,kas kohe kui poega ähvardab väiksemgi oht või alles siis kui asi tõsine.
Ega eriti emakaru ja pisimõmmi vahele sattuda ei tahaks. !998.a. sattusime ka emakarule kevadel peale. Oli kahe pojaga. Kõndisime mööda vana raiesmiku serva hommikuhämaras ja pöörasime kasevõpsikusse sisse, mina olin kõige ees. Kohe järgnes röögatus umbes 7 m pealt. Minu reaktsioon ümberpööramise osas oli automaatne, olin 5m eemalduda jõudnud, enne kui aru sain, mis toimus. Jooksma ikka õnneks ei hakanud. Kõndisime lihtsalt minema. Karu kadus nagu viirastus, tema reaktsioon oli ilmselt samuti automaatne.
Ilmselt kuulis karu meie kõndimist juba ammu, aga tahtis meid rahulikult mööda lasta, meie kasevõpsikusse pööramist võttis ta kui agressiooni.
Ülejäänud seltskond polnud jahimehed, olin neile just rääkinud, mida teha kui karu kohtab ja nad muigasid, et kus see karu nüüd ikka välja ilmub.......aga ilmus. Tegelikult karude kohalolekust teadsin, hommikul nägin nende jälgi, s.o 15 minutit enne kohtamist.
Kohtusin suht pahas tujus karuga eelmisel kevadel, kui binokli ning lindude välimäärajaga relvastatult metsas jalutasin. Seekord läks õnneks, aga sellist abituse tunnet, nagu mind sel hetkel valdas ei soovi küll kellelegi kogeda saada...
Sellest päevast peale on mul mis tahes eesmärgil metsas viibides kaenlaaluses kabuuris 9mm pistol, salv pungil täis ja üks rauaski. Mõnusalt muretu
Ise ma metsas karuga kokku pole juhtunud, aga siberi karudest ja nende kommetest on loetud üksjagu. Kui uskuda seda mis neist on kirjutatud ,siis olgu Sul või mitu pistoli, aga karu kes tahab rünnata, teeb seda varitsusest. On vähe usutav et keegi jõuab sellisel juhul midagi asjaliku enda kaitseks ette võtta. Inimene on ikka võrdlemisi abitu loomake võrreldes metsloomade reaktsiooni ja kiirusega.
mõned aastad tagasi oli au kohtuda viie karuga korraga,emakaru kolme kutsikaga ja üks niisugune vahepealne,kevadine aeg oli,koer ajas veel teisi taga,vahepeal muidugi osad vahetusid ja koer tõi mitu korda emakaru mulle üsna läedale,koer hoidis parasjagu niisugust vahemaad et karu teda kätte ei saanud,lõpuks läksid nad siiski omateed,püssi kaasas küll ei olnud,aga hirmu ka nagu ei tundnud,mis aga haavatud karusse puutub,siis väidetavalt pidi karu ringiga oma jälgede peale tagasi keerama,jälitaja nahas ei tahaks sellisel juhul olla.
.Huvitav kui kergelt emakaru ründab,kas kohe kui poega ähvardab väiksemgi oht või alles siis kui asi tõsine.
