Mis nüüd?

[Mart]

No meil on ikka tore riik.Kui hakatakse jalgratast leiutama,siis ajab harja punaseks.Pean silmas siin idiootsust,mis jahiseltside kaela on lükatud,täpsemalt jahipiirkonnas maaomanikega jahirendi lepingute sõlmimist.
Sai ka sellega kokku puututud ja oh taevane isa,kas inime kes selle välja mõtles on veel elavate kirjas,tundub küll et mitte,sest asi paistab viimsel hingetõmbel papile kõrva sosistatud viimse maise tahtena.
Algus kõik ilus ja kena.Saime siis kätte kaardi,kus kõik maaüksused kenasti peal ja numbridki juures,kena kaart selline.Lähemal vaatlusel selgus,et neid numreid seal peal õige mitu sada on.Noh natuke kukalt kratsitud ja kekkonnateenistusest dabro kaasas sai siis valda mintud.Noh idee oli selline,et saaks nende numbrite tagused teada,kellega lepingut sõlmida.Sealt siis sain esimese knockdown-i kätte,kui esitada mingi avaldus jne.,et mille alusel vald võib registrisse järelpärimisi teha,siis ehk jõuludeks saab nimekirja kätte või veel parem oleks,kui Te justiitsministeeriumist saaksite andmebaasi kasutamise loa (väga imelik mõttekäik minu meelsest,kui arvestada seda,et eestis ikka rohkem kui kümme jahiseltsi on ja mõni seda omakasu eesmärgil ära ei kasuta)
Vaatas mind kaastundliku pilguga ja ütles,et see ikka väga mahukas ja aeganõudev töö,et oota veidi,see nii loll nõudmine,äkki teevad asjad ringi.
Muidu sul aastaks otsaks täiskohaga palgata tööd panna. Lihtsam oleks ju kui maaomanik teeks soovi korral kohaliku jahiseltsiga sellise lepingu,mis keelaks jahipidamise tema maadel,kui selts kõigi maaomanikega jahipidamist lubava lepingu.Sellisel juhul tuleks vast sõlmida kümmekond lepingut,aga mitte tuhat.
Kas keegi on ka selle asjaga kokku puutunud ja kuidas teil asjaajamine läheb,äkki peaks mõnd nuppu vajutama?

[baddmann]

Mnjah... Ma küll ei saa aru, kuskohas Sa selles, et maaomanikult tema maaomandi kasutamiseks ja sellel viibimiseks luba peab küsima, jalgratta leiutamist näed, aga see selleks. Eesti on Euroopas ainuke riik, kus muidu liberalismis ja vabaturumajanduses elades on jahindusvaldkonnas seni säilitatud sotsialism (naljaga pooleks: maaomanike asemel on tegelik jahiõigus relvaomanikel).

Maaomanikega ei pea tingimata lepingut sõlmima, piisab ka lihtsalt kirjalikust nõusolekust (mis muidugi ei tee väiksemaks maaomaniku ülesotsimise vaeva). Samas pole kuskil ka öeldud, et oma hobiga tegelemine peaks miskitpidi lihtne või odav olema.

Mina soovitaks ühte lihtsat loogikat: alustage kõigepealt suurematest maaomanikest (nt riik) ja nendest maaomanikest, kelle maatükid paiknevad teie jaoks kõige olulisemates-tulisemates kohtades, samuti ka nendest, kes jahiseltsile teada on. Kuna eraõiguslikule isikule päringud elektroonilisse kinnistusraamatusse minu mäletamist mööda mitte tasuta ei ole, siis tuleks ikkagi üritada valla kaudu omanikke üles leida - muidu see 10.- eeku päring + 150.- krooni kuutasu vms ikka harja veelgi punasemaks lööb. Siis ühe (tõsi küll, pooliku) võimalusena saab veel teha katastriüksuste tunnuste baasil päringuid Maa-ameti katastriüksuste andmebaasi (tasuta) ning koostada sealt leitud kinnistu nimede ja asukohtadega enda jaoks tabelid, millega saab mööda teadaolevaid talusid ja peremehi ringi käia kas siis juba lepinguid sõlmimas või kinnistuid ja peremehi seostamas. Aga jah, nende leidmiseks, kes kohapeal ei asu, see meetod muidugi ei toimi.

Kuskil Eesti otsas, mida hetkel meenutada ei suuda, kasutati n.ö protsessi algatamiseks sellist kavalust, et kuulutati vallamajas välja jahiseltsi ja maaomanike ühisnõupidamine-seminar. Maaomanikel paluti lahkesti kohale tulla ja võtta kaasa ka andmed oma maaomandi kohta, kus siis eelnevalt ettevalmistatud registreerumislehtedele nad ilusasti üles tähendati. Piisava etteteatamistähtaja korral alustuseks asi seegi...

BM

[kakuke]

Huvitav kuidas antud asi meie lähinaabritel (Soomes, Rootsis) korraldatud on? Kas samamoodi?

[Feen]

Ja kas lätlastel-leedukatel juba asi korda aetud? (seda siis BM-i lõigust - Eesti on Euroopas ainuke riik, kus muidu liberalismis ja...). Kui seal asi juba korras, siis nende kogemustest oleks küll huvitav kuulda.

[baddmann]

Rootsi kohta ma ei tea, kuid Soomes on jahiõigus küllaltki jäigalt seotud maaomandiga. Jahil saabki seal käia peamiselt maaomanik ning samuti need, kes jahiõigust riigi käest rendivad. Väikeulukijahiõigus ja suurulukijahiõigus (peamiselt põdrale) on suhteliselt lahutatud, nt riik rendib neid välja enamasti eraldi. Väikeulukijahiõigus on mingit viisi ka laiemale ringile riigimaadel tagatud (täpne mehhanism ei ole kahjuks meeles). Omaette lugu on veel kaugemal põhja pool aladel, kus kohalikel on mingi ajalooline jahiõigus.

Suurulukite osas on piiride suurused, millistes majandamine toimub, liigiti erinevad. Täpseid numbreid hetkel ei mäleta, aga suurusjärgud vast 500 ha metskitsel, 1500 ha põdral. Riistahoitopiiri piirid (umbes nagu meil jahipiirkond) jooksevad mööda nende mõistes vallapiire, kuid alati pole koos mitte ainult üks vald. Kui sellele alale jääva maa omanik jahipidamisega nõus on, siis tema maal jahti peetakse, kui nõus ei ole, siis tema maale minna ei tohi. Neil valvab jahipidamise õiguslikkuse üle (peamiselt selle üle, kas mingil konkreetsel isikul on konkreetsel maal jahipidamise õigus) nn eräpoliisi (täpset õiguslikku vastet meie jaoks sel ei olegi, tegemist on minumeelest mitte väga avalik-õigusliku institutsiooniga).

Neid Soome ja ka Läti näited on saanud kolleegidega diskuteerida mitmeid, kõik ei ole kahjuks meelde jäänud. Lätis nt tehti reform jahinduses 1990-ndate keskel ära (üleminek maaomandikesksele jahiõigusele) ja mõned meie jahinduse "korüfeedest" leiavad, et saite, Lätis ei olegi praegu jahinduses midagi märkimisväärset. Vbla eiole jah, aga jälle 10 a pärast jälle võibolla on, kuid siis ehk ei ole meil enam midagi - vastuolude tõttu maaomanikega. Siin on mille üle mõelda - sh ka selle üle, milline on praegune jahindusorganisatsioonides levinud sage mõttemall suhete suhtes maaomanikuga. Minu meelest on liigagi sageli tegu "jaanalinnumentaliteediga".

BM

[Mart]

Mnjah,kui kogu jahindus panna maaomanike (kes pole võib-olla sellest üldse huvitatud ja vaevalt riik saab neid kuidagi selleks sundida) õlgadele,siis tehakse kõik mis liigub rahaks ja hakkame loomi loomaaias vaatamas käima ja jahiturismiga tegelema.Enne kui keegi jõuab käe ette panna on asi ... keeratud ja senine meie jahindusspetsialistide töö nullitud.Kui nüüd väita,et riik jääb ikkagi ulukivarusid reguleerima,siis peaks ka ta seda kuidagi aitama ellu viia (ei maksa väita,et hobi,aga keegi peab selle töö ära tegema) ja minuarust pole siin maaomanikule midagi privileege seada.Mis tähendab maaomanik,oled jah maaomanik ja Eesti riigis ja meil on näiteks lihtsalt selline seadus, ja kui ei meeldi müü maa maha ja osta mujale,kas või USA-sse ,ei maksa ta seal hullu hinda ühti.Tahaks siinjuures tsiteerida "Eesti Jahimees" nr.6 2005 lk.7:
"Naaberriikides on asi korraldatud nii,et vaid see,kes ei soovi oma maadel jahipidamist või tahab mõningaid piiranguid kehtestada,teeb vastava lepingu."
Sellest lausest ma kinni hakkasingi ja turri läksin,et miks meil siis asi nii on nagu ta on.Meil pole ju selliseid maaomanike,kelle valdused ühe jahiseltsi jahimaade mõõdu täis annavad,et neile nii suured õigused kätte anda,meil ju rohkem väikemaaomanikud,andke andeks,aga paarkümmend hektarit pole mingi eriline maalahmakas,et end kõrvust tõstetuna tunda.
Eks selle töö me teeme ära ikka,hoolimata aja ja kütüse kuludele,aga asi võiks olla pisut teisiti seatud,et see,kes ei soovi oma maadel jahipidamist sõlmib jahimaa rentnikuga vastava lepingu,sest maaomaniku maa sattub olema jahimaal,linnades ju seda probleemi pole.Ja vaevalt neid maaomanikke palju on,kes keelava hoiaku võtavad,kui jah,siis tapku ise marutõve kandvaid väikekiskjaid ja hoidku sigu põllust eemal.

[baddmann]

Ma ei vaidle vastu, et jahimehe mätta otsast vaadates on maaomandikeskne jahinduse süsteem muidugi ebameeldivam kui praegune. Samas, kontakteeru nt Erametsaliiduga ning uuri, mida nende esindajad asjast arvavad. 26.08.2005 toimus Tallinnas seminar (rahvusvaheline isegi), kus teemaks oligi justnimelt jahindus ja maaomand. Millalgi lubati Erametsa veebi ka materjalid üles riputada. Igatahes - kui saksa teadlased ja riigiametnikud oma ettekandeid esitasid, siis nõustumiseks noogutavate metsaomanike peade liikumisest oli näha küll, et metsaomanikel huvi asjaga tegeleda on ja oma õiguste eest seista indu kah. Loomulikult oli seal kohal ikka see aktiivsem osa metsaomanikest, ega's "tädimaalisid" ju tõepoolest asi huvita. Kohalolevad maaomanike poole esindajad igatahes plaanisid minna ka seadusemuudatusteni ning ega EJS-i kohalolnud esindaja jutt neid selles osas ümbes kah ei veennud, valas ehk pigem õli tulle hoopis. Selles valguses tundus mulle, et kui Eesti praegusest (olgu või sotsialismihõngulisest) süsteemist midagigi säilub, on jahimeestel vedanud. Muidugi, eks seadusemuudatused on ikka poliitilised ning nende läbisurumiseks peab olema poliitilist jõudu. Millalgi see ikka kokku saadakse...

BM

[Nivaomanik]

Metsaomanik näeb muidugi jahimehes potensiaalset tulu sissetoojat kes tegelikult ju mingit kahju temale ei tee ja ressurssi ei kasuta. Puhas sissetulek puid langetamata. Samas kui iga metsaomanik hakkaks küsima mingit tasu hektari pealt lisaks siis kui paljud jahiseltsid selle üle elaks või ongi see variant kus jaht on kallis hobi ja kellel raha pole ärgu tegelegu.
Kui jahiselts keeldub maaomanikuga tema nõudmiste tõttu lepingu sõlmimisest siis pole hiljem ju metsaomanikul ka kuhugi kaevata ja kelleltki kaitset ulukikahjustuste vastu saada. Mõlemad pooled peaksid siiski rahule jääma. Praeguse hetke seisuga on olukord siiski nii et "tädi maalid" on lepinguga nõus, sest siis on kelle poole pöörduda kui siga kartulisse tikkuma hakkab, aga "suured" metsaomanikud kelle metsast pole rohkem järgi kui metsaveotraktori rööpad tahavad raha saada, sest jahimees ju käib sealt kogu aeg tema loomi laskmas ja muudkui müüb neid ja pistab raha tasku.

[kakuke]

Kui jahiselts keeldub maaomanikuga tema nõudmiste tõttu lepingu sõlmimisest siis pole hiljem ju metsaomanikul ka kuhugi kaevata ja kelleltki kaitset ulukikahjustuste vastu saada.

Huvitav kuidas sellega täpselt on, kas sellisel juhul saab jahiselts sõlmida maaomanikuga sellise lepingu, et tema maadel jahti ei toimu (pole jahti pole ulukikahjustust, väiksem maks jne)? Pean silmas juhust, kus ühelt poolt ebanormaalsed nõudmised ja teiselt poolt keeldumine või pole jahimehel mingit pääsu?

PS. Võrumaal oli juhus kus maaomanik teatas, et on põhimõtteliselt igasuguse jahi vastu tema maal (loomad polevat talle midagi halba teinud), aga kobrast võib lasta ... soh!

[baddmann]

Selles seisukohas (Nivaomanik kl 9.27) ei ole midagi uut jahimeeste jaoks. Kuid peamine, mis hetkel puudub jahinduses, on vettpidav põhjendus selle kohta, MIKS PEAKS maaomanik taluma oma maal tasuta kellegi teise tegevust, millest nood veel mõnel juhul ka rahalist tulu saavad. Kui selline paika pandud põhjendus eksisteeriks ja oleks sealjuures ka mõistlik, st sisuline põhjendus, mitte demagoogiline (mitte nagu praegu - lihtsalt et asjad on nii, kuna süsteem toimib ja on unikaalne Euroopas, phähh selle peale minu meelest, unikaalsus ei ole iseenesest veel mitte mingi näitaja), siis oleks ehk maaomanike poolne arusaamine jahindusest ka laiemapõhjalisem. Ja muidugi see ulukikahjustuste hindamise ja kompenseerimise süsteem, mida Eestis lihtsalt EI OLE ja mida senikaua ei võetagi vastu kuni "niite" tõmbavad need, kellele sellise süsteemi olemasolu ei oleks kasulik.

BM

[Joosep Käba]

Minu maa, minu puu(no puu aint oli põhiliselt), minu põld, minu põder, minu siga, kobras ei ole minu on paha, minuminuminuminuminuminuminu!!! Ära inga minu õhk siit igas suunas mõne kildi jagu. Minu vihm siin sajab.
Õnneks ka on normaalseid maaomanikke, kellel ei ole "minu" otsaees kirjas. Huvitav, et just need mehed kes ka ise jahimehed.

Meil üks ameeriklane ostis maad keset kõige paremaid kohti. No ja ei mingit jahti, niikaua kui traktor katki läks-mehed tegid korda. Nüüd pole miskit jahivastasust. Aga näeks te seda , mis metsast on järgi jäänd- torm on selle kõrval naljamäng. Ilmselt üks põhjus miks mees ei tahtnud, et käivad siin luusimas ja veel näevad, mis tegelt toimub. Ma ühekorra ikka keskkonna mehed sinna tassin, seda ma teen.

Üks hollandimees tubli põllumees on kõik vanad põllud üles künd ja tubli on. Mees ka jahimees omal maal olnd. Tuleb siis jutuga, et tuleks ka punti a mis ma selle eest saan? No ei saand, punti ka ei võetud.

[Kolevoll]

Käsitletava teemaga haakub ka erametsaliidu juhatuse liikme artikkel "Meie jahiseadus jahmatas Strasbourg’is Euroopat" , mis avaldati ühes juulikuu Maalehes: http://www.maaleht.ee/?page=Uudised&grupp=metsaleht&artikkel=259.

Nagu selgub artiklist, kaasnevad jahindusega erametsaomanikele ainult mingid müstilised kulud ning takistused omandi haldamisel ja keskkonnakaitses osalemisel. Samuti ei olda rahul sellega, et maaomandiga ei kaasne automaatselt kõigile omanikele kehtivat jahipidamisõigust. Artiklis on esitatud mõned ühekülgselt suunitletud arvamused, mida ei ole argumenteeritud näidete ega faktidega. Meie maaomanike kohutava ahistamise rõhutamiseks on viidatud eurooplaste imestamisele selle üle, kui vähe Eestis maaomanike õigustega arvestatakse. Artikli sõnumiks on: "jahindus peab maaomanikule kasu tooma", varjatud sõnumina võib aga lugeda: "jahindus peab minema maaomanike käpa alla".

Eelaminitud artikkel ja Eesti praegune maaomanike-jahinduse suhe tuletab meelde anekdoodi, kus veeuputuse ajal mingi vanamees ei läinud ühegi temale abi pakkunud laeva peale, lootes et küll Jumal teda aitab. Jumal aga mõtles, et vanamees on ikka imelik, sest ei kasutanud ühtegi tema poolt appi saadetud laeva.

Natuke imestama paneb maaomaniku suhtumine, kellega sokujahile minnes kohtusin:"Ega ma ei taha, et minu maadel jahil käiakse. Aga need koprad, kes on maaparanduse peakraavi tamme täis ehitanud, peate küll likvideerima." Küsimusele, et mis talle siis jahipidamise juures vastukarva on, sain vastuseks:"Mulle ei meeldi lihtsalt, et võõrad mu maa peal käivad."

Kokkuvõtvalt võib öelda, et jahiseltsid peavad maaomanikega lepingud sõlmima seetõttu, et mõnele omanikule lihtsalt ei meeldi, et jahimees tema maal viibib, vaatamata sellele, et viimane tema omandit kuidagi ei kahjusta.

Lõpetuseks veel näide, kuidas mõned aastad tagasi soovisime sõlmida lepingut maaomanikuga, kel 8ha suurune maalapp. Kui avaldasime soovi selle 8-hektarilisel maalapil jahipidamiseks lepingu sõlmimiseks, siis seati tingimuseks, et igal aastal temale ühe lastud metskitse anname.

[kakuke]

Kuid peamine, mis hetkel puudub jahinduses, on vettpidav põhjendus selle kohta, MIKS PEAKS maaomanik taluma oma maal tasuta kellegi teise tegevust, millest nood veel mõnel juhul ka rahalist tulu saavad.
BM

Põhjendus oleks ju iseenesest proosaline, et reguleerida riigile kuuluvate ulukite arvukust ja tagada seeläbi liikide mitmekesisus. Väga lihtne!
Ps. kui tulu all mõtled kasumit siis palun luba siinkohal naerda. Kui ma poleks jahimees oleks ma rikas mees.

[aivar00]

Ei saa mitte probleemist aru. Meie seltsil oli sama jäma nende lepingute tegemisega mõned aastad tagasi. Asi sai lahendatud nii, et igas külas elab tavaliselt mõni jahimees või siis mõne jahimehe hea tuttav, kes külarahvast tunneb. Sellele jahimehele siis lepingud pihku ja külaelanike jutule. Ühes külas tekkis ainult tõrge, kuna jahimees ise paras totu oli ning ei osanud inimestega suhelda. Niimoodi sai enamus lepinguid tehtud. Enamjaolt maaomanikud ka teadsid, kes naabertüki omanik on. Kui inimese nimi on teda, siis küll selle kontakti ka saab ´(1188 kaudu näiteks). Mõned on muidugi ka meil leidmata, kuid siis oleme läinud lihtsama vastupanu teed s.o. lihtsalt jahti pidanud, kuid söögikohta pole sinna teinud. Siiani ei ole veel ükski nn. linnamaaomanik veel kisama pistnud, et jahti pidada ei tohi. Samuti oma valla erametsaseltsiga sai kokku lepitud, et kui jahimees avastab metsas ebasedusliku raide, kuusevarga, prügitooja jne. siis teatab vajalikele instantsidele. Seega kasu vastastikune. Paar omanikku olid alguses ka vastu, kuid siis kui elukad hakkasid noorendikku järama ja siga põldu kündma, siis tulid ruttu jutule, et abi saada.
Minu arvates on nn. riiklikel majanditel see suhtumine selline, et lihtsalt pean jahti ja kogu lugu. Siis kui paar maaomanikku nende headele söödaplatsidele mineku ära tõkestasid, siis alles mindi peremehega kaupa tegema. Teiste maaomanikega aga nad põhimõtteliselt lepinguid ei tee.
Seetõttu tundubki, et nende näol on tegemist riigiga riigis.
Alguses tundus meile ka asi hirmus keeruline olevat. Tänavu tehti uus jahikorraldus ja piirid muutusid. Nüüd tuleb asi uuesti kätte võtta, sest maad anti juurde teise valla otsa ning osaliselt ka teise maakonda.

[Pauli]

Ka marjulised-seenelised saavad mõnel juhul teiste inimeste maa pealt tulu, kas nad peaks seepärast seenekorjamise lepingud sõlmima?
Ma sugugi ei arva, et maaomanik ärgu mölisegu, mina jahimees teen mis tahan, aga päris nii ka ei saa, et maaomanik oma "taskurätil" seistes jumal on. Puhtalt inimlikkusest võiks ka teiste soove arvestada. Õnneks muidugi enamik maaomanikke ongi inimesed.