kakuke kirjutas:baddmann kirjutas:Kuid peamine, mis hetkel puudub jahinduses, on vettpidav põhjendus selle kohta, MIKS PEAKS maaomanik taluma oma maal tasuta kellegi teise tegevust, millest nood veel mõnel juhul ka rahalist tulu saavad.
BM
Põhjendus oleks ju iseenesest proosaline, et reguleerida riigile kuuluvate ulukite arvukust ja tagada seeläbi liikide mitmekesisus. Väga lihtne!
Ps. kui tulu all mõtled kasumit siis palun luba siinkohal naerda. Kui ma poleks jahimees oleks ma rikas mees.
Naerda ju võid, aga ma ei mõelnud kasumit (muideks, ka seda saadakse), vaid konkreetset tulu. Maaomaniku vaatevinklist on tulu see, kui jahiturismiga tegelev jahipiirkonna kasutaja võtab jahil käimise eest rahalist tasu ja kui ta ka lastud põdra lihaks maha müüb. See, et sellest rahast jahindust finantseeritakse, pole enam selle juures oluline (ilma selle tuluta finantseeritaks jahindust jahipiirkonnas ju jahimeeste enda taskust, seega vahet pole, kust raha jahimeeste taskusse tuleb).
Pakutud põhjendus sellisel proosalisel kujul on muidugi paljuski deklaratiivne. Sellises põhjenduses, mis tõeliselt toimiks, peaks olema ära toodud konkreetne kaalutlus, mille tõttu on maaomanike omandiõiguse riive põhjendatud läbi keskkonna-alaste kaalutluste. Pelgalt üldsõnalisest viitest looduslikule mitmekesisusele tänapäeval maaomanike (st tõsiselt oma õigust taga ajavate omanike) jaoks arvatavasti enam ei piisa, sest igasugune omandiõiguse riive peab olema proportsionaalne ja see proportsionaalsus tuleb ka ära põhjendada.
Eestis KAHJUKS ei kuulu uluk riigile, vaid on peremeheta vara. Siit ka paljud õiguslikud probleemid (minu meelest), sh ulukikahjustuste küsimus. Probleemid õnneks niiväga ei ilmnegi konkreetsete jahipiirkondade, jahiseltside ja maaomanike tasemel - seal võib siira ja ausa inimliku suhtlemisega muresid ka mõneti siluda. Probleemi põhjustab see, et praegune Eesti jahinduse süsteem lihtsalt ei toimi reaalsuses. Vähemalt niikaua, kuni jahipiirkonna kasutaja on seaduse alusel "programmeeritud" mitte kandma reaalset vastutust jahipiirkonna majandamise eest, seega ka ulukikahjustuste eest. Praegu on ju puudu metoodika ja kehtestatud kord selleks, kuidas viia läbi kontroll-loendust mõne jahiuluki maksimaalse lubatud arvukuse ületamise kahtlusel. Ilma maksimaalset lubatud arvukust ületamata aga ei saagi ükski jahiulukikahjustus hüvitamisele kuuluda.
Samuti - mitte igaüks asjahuvilistest ei ole endale teadvustanud, et sellesamuse maksimaalse lubatud ulukiarvukuse määramisel jahimaakorralduse käigus on näiteks metsauuendused (sh ka kunstlikud, istutatud noorendikud) arvatud kõrge boniteediklassiga (palju ulukeid mahutavate) ulukite elukohtade sisse. Seega nende alade sissearvamise tõttu on nt põdra lubatud maksimaalne arvukus jahimaakorralduse tulemusena kõrgem, kui ta oleks ilma neid alasid söödabaasina arvestamata (jahipiirkonna kasutaja PEAB kohustuslikult seetõttu vähem põtru ära laskma). Sellest aga tuleneb, et metsaomanik, kes metsa uuendab ja selleks raha kulutab, sõna otseses mõttes toidab põtra ja seda mitte lihtsalt metsas iseeneslikult (looduslikult) kasvama hakkava taimega, vaid oma raha eest ostetud taimega. Nii et süsteem juba arvestabki sellega, et maaomanik nagu külvaks midagi, aga seda ta ise teps mitte lõigata ei saa.
Senine jahindusfunktsionääride poolt välja käidud argumentatsioon on põhinenud praeguse korra õigustamisel ja selgitustööl selle kohta, kuidas muud variandid ei ole võimalikud või oleksid suisa kahjulikud. Loomulikult, jahindusvaldkonna inimesed on kahtlemata omaette huvigrupp ja eks iga huvigrupp peabki seisma enda huvide eest - inimlikust aspektist ei saa neile (s.o siis meile endile) seda ette heita. KUID - kunagi oleks aeg enestele teadvustada, et seda "kummi" ei anna lõpmatuseni venitada. Jahindus ei jää tulevikus kindlasti enam nii odavaks hobiks nagu ta seda praegu on ja seda just eelkõige ressursitasude kohapealt (ulukid+maa millel nad elavad). Õige oleks juba praegu asuda selle asemel, et (salamisi) end maaomanikele oponeerida, nende ja nende esindusorganisatsioonidega tegema KONSTRUKTIIVSET koostööd - mitte seda "põhulõuatsemist" mida seni on koostööks nimetatud. Süsteem peab toimima mõlema poole hüvanguks ning peab olema jätkusuutlik nii jahinduse kui maa- ja metsaomanike jaoks.
BM