Jah, üldiselt lukule ja lööknõelale eriti ei meeldi niisama tühi löök. Enne trennipadruni hankimist jätsin luku natuke lahti, see säästab ka. Üldiselt see vedruga plastmasspadrun ei ole kuigi hea, annab vaeseke pärast mõningast kasutust otsad (viskab vedru välja

). Palju parem variant on alumiiniumist padruni koopia, mida mehed on vist Soomest toonud, see on igavene.
Kuiva tehes tuleb eristada kahte trenni:
1. liikuvate märkide puhul on tähtis tõste, siis harjutataksegi püssi õlgatulekut ja sihtmärgi kiiret leidmist, seejärel vedamist ja päästmist. Tõste on vähemalt minu arvates kõige tähtsam;
2. seisvate märkide laskmiseks laskeasend, tugikäe vastupidavus, hingamine, päästmine jms
Kui kunagi sai rohkem liikuvaid siluette lastud, siis oli reegel ikka see, et paar seeriat kuiva ja siis kontrollseeria. Seejuures tähendad ka kuivseeria puhul oletatava tulemuse üles, seda selleks, et paremat lasutunnetust saada. Ja kontrollseeriaga sama moodi: pärast iga lasku kirjutad üles, kuhu lask sinu arvates läks, pärast hea võrrelda ja analüüsida, milliseid vigu sai tehtud.
Seisvate märkidega on asi teine: tõste ei ole sedavõrd oluline, aega ju on. Eks see rohkem kannatamine ole, peaasi et asend õige, hingamine paigas ja käsi ei värise. Ja päästmine-päästmine-päästmine! Heast eeltööst ei ole ju tühjagi kasu, kui päästes ikka lasu ära tõmbate. Muidugi on seisvate märkide kuiv trenn lihtsam - seda saab teha kus iganes. Saab kakukese kirjeldatud viisil, Arles Taal hoiab minuteada lisaks püssiga harjutamisele ka näiteks hantlit ettesirutatud sirgel käel, et käsi stabiilsem oleks.
Ma olen haavlipüssiga ohtralt tõstetrenni teinud. Autoriteedid ütlevad, et enne päris head asja ei saa, kui igal õhtul 100 korda püssi õlga tõstad. Ma kuskil juba kirjutasin motoorikast - keha peab ilmeksimatult püssi alati täpselt ühtemoodi palge saama, kohendamiseks ei ole tihtipeale aega. Tüütu on see küll, **** võtaks, aga parema tulemuse nimel tuleb ohvreid tuua
