Suvel läksime siis vanema jahimehega nisupõllu äärde siga passima. Poole tunni möödudes kuuleme metsast raginat, kükitame põlluäärsele teele maha, mina eespool ja vanem jahimees 1m tagapool. ''Sead'', ütleb kaaslane. Võtan laskmisasendi sisse. Läheb veel 10min ja ragin tuleb aga lähemale. ''Üksik'', sosistab vanem jahimees. Teadsin, et karja ees liikuv loom on tavaliselt emis, keda lasta ei tohi, kui aga üksik siis järelikult kiire vahetegemine raskem. Järelikult sositamine tähendab, et laskmist ei tule. Selline mõttekäik toimus minu peas. Siis astuski metsast välja siga, vaatasin teda läbi optika ja mõtlesin, et krt see oleks 100%-i maas. Siga vaatas veel minu poole ja siis kostis selja taga ''krt põruta juba''. Selle peale põrutaski, siga ühe hüppega üle tee ja oligi nisus. Oi seda siunamist, mis siis järgnes. Ütlesin talle küll, et siga vaatas mulle otsa ja sosistas ''ära lase mind''

Tagantjärgi olen jätkuvalt arvamusel, et käitusin õigesti kui ikka kindel ei ole, jäta sõrm sirgeks siis ei eksi
