
sõber oli eelnevalt hoiatanud, et vana ivan ivanovitsh ise pidavat sealkandis ringi tatsama. keerutasin mis ma keerutasin, läbi kuusenoorendiku krõmpsutajat ei näinud. ja ega seljataha väga lihtne vaadata ka ei olnud. mingi hetk nägin okstevahelisest august siiski vana seaeluka molu ära. kuna ka sealuba üleval oli, siis hakkasin end puki otsas väänama nagu india fakiir - et ikka püss enamvähem eluka suunda ajada. aga kuna maarjamaa mehed ei ole kondiväänamises nii osavad kui õiged hindud, siis sai seejuures liigseid helisid tekitatud. siga ütles lahkumiseks röhh (mida see seakeeles tähendabki?), õhtu oli juba üsna hämar ja selleks korraks jaht läbi.
kas see siga nüüd minu pillitamise peale tuli või olid tal sealkandis omad sea-asjad ajada, ei tea ma arvata.