SAGADI trofeenäitus 2006
SAGADI trofeenäitus 2006
kas praegu käimasoleva Sagadi hindamise kohta on juba mingeid tulemusi kuskil avaldatud?
In fact You look like a shit!
-
- Postitusi: 1354
- Liitunud: E Okt 18, 2004 9:57 am
Sai siis Sagadis ära käidud ja mõtlesin, et jagan foorumirahvaga kogetut. Paremat ilma, mis hea meeleolu looks, oli raske ette kujutada, kui parasjagu oli (kohale jõudes hakkas päike paistma). Lunastades 30 kohaliku raha eest pileti, oli minu päralt I ja II korruse näitusesaal.
Esimesel korrusel olid ühes tiivas kohe hundinahad, kokku siis kolm, esimene, teine ja kolmas koht alustades pildilt vasakult. Kokku oligi neid vaid kolm. Samas ruumis olid siis ka ilvesenahad, kokku 4, kui ei eksi, karunahad ja erinevad koljud. Huvitav, et nii mulle kui Feenile, kes kaasas oli, tundus, et teise koha nahk oli suurem kui esimese koha oma. Samas koljudega oli selge sott, et milline oli esimese koha oma jne, peale vaadates. Esimese koha koljul hakkas silma huvitav deffekt ja peas tööle mõte, et mis selle sinna tekitanud oli. Hundi koljude juures juhtis Feen asjaolule, et üks kolju oleks nagu plastist olnud.
Vist rasv sisse keedetud või mis targemad arvavad? Koprakoljude seas hakkas kohe silma üks hälve. Vaesel loomal oli miskit ülemise hambaga juhtunud ja seega puudus hammas vastas mis oleks alumist maha kulutanud. Päris raske võis selle looma elu lõpus olla.
Tea kas väikekiskjad on lastud nii suureks kasvada või mis, aga kaks punti eksisteeris, kus esimesel olid koljud kolmekesi alusel ja pärjatud pronksmedaliga ja teisel juhul suisa neljakesi ja pärjatud, kulla, kahe hõbeda ja pronksiga. Edasi mõned mägrad ja kährikud, ei miskit erilist. Samas tiivas teine tuba oli sokusarvede, metsseakihvade ja hirvesarvede päralt. Kui eelmine kord panid ahhetama põdrasarved siis see kord oli rõhk sokusarvedel. Eriti huvitavaid värdsarvi oli. Keegi Jõgi mulgimaalt oli lasknud miskit paruksarvede sarnast, kus paruka osa oli luustunud. Kult oli oma siin foorumis näidatud sokupea, milledel sarve tükk sokul peas kinni kenasti ära vääristanud. Huvitav oli see, et I ja II koha sokusarved jätsid suht külmaks, kuna omasid suht vähe kibunaid (mahtu muidugi omasid). Järjestuse madalama koha sarved, aga olid silmale atraktiivsemad, näiteks minu lemmikud Egon Niittee lastud ja Feeni lemmikud, kellede omanik keegi Enn Mihhailov. Ei tea, kas asi maitses või pole kõigile info jõudnud, et sokusarvede koljut ei saeta, aga üks oli eriti usin olnud.
Hirvesarved on alati olnud minu jaoks tiba müstilised asjad. Ilu on vaataja silmades, aga minu lemmikud olid jälle tagumises otsas III ja IV koha, mitte I ja II (mis olid väga heledad) koha sarved. I koha sarvedel oldi muidugi hiilatud sarvede kinnitusega alusele. Eraldi tähelepanu kõitsid hirvesarved aastast 1935, milledele oli peale pandud arvatavasti perekonnavapp. Huvitav lahendus.
Samas ruumis paiknevate kuldikihvade kohta ei oska miskit erilist ära märkida. Kui siis vast seda, et ühel Tartumaa mehel oli nii palju vedanud, et sai korraga ühele alusele panna kahed medaliväärsed kihvad ja üks tegelane oli aluse kogu kihvadega üle lakkinud. Ei näinud hea välja minu silmale.
Esimese korruse teises tiivas oli vaid üks tuba, mis puhtalt eksootide päralt. Esimese hooga hakkas silma Ida-Siberi põder (vist sama mis Alaska põder?). Sarved sarvedeks, aga pea suurus oli muljetavaldav. Kohe hakkas silma, et Eesti mehed käivad põhjanaabritel külas valge-saba hirve laskmas, neid siis tükki 5. Kuidagi mannetult väikesed tundusid need meie hirvesarvede kõrval nagu ka kabehirve sarved. Samas üllatasid suurusega põhjapõdrasarved. Need arvatavasti sarved, millest Lillemäe parasjagu Eesti Jahimehes kirjutab. Fotolt ei saa küll hästi suurusest aru, aga tüügassea kihvad, (oli kaks paari) olid oluliselt suuremad kui kodumaise sea omad. Isegi paavian, musta karuga olid esindatud.
Esimene korrus üle vaadatud, siirdusin kohe teisele korrusele. See oli puhtalt põtrade päralt. Esimese hooga jäi silm pidama huvitavale leidsarvele, mis lauale pandud. Vaatasin ringi ja leidsin foorumist väikese jorri lastud sarved, mis olid pärjatud pronksmedaliga. Vaatasin veel ringi ja siis leidsin Hendriku isale kuuluvad sarved.
Kuldi poja lastud sarved olid muidugi võimsad ja hõivasid kohe kolmanda koha. Esimese koha sarvedel oli loomulikult kõige jämedam sarvetüvik. Väljas olid sarved, millede ümber loom oli mässinud okastraati ja ühed karvased põdrasarved. Neist viimastest oleks olnud huvitav lugu kuulda, et kuidas saadud. Kas liiga vara järsku lastud? Põdrasarvede puhul hakkas silma ka seda, et osad olid just nagu kinnitanud sarved lõikelaua külge ja seda oli seal omajagu. Maitse üle muidugi kakeldakse! Üks oli vist kohe ekstra näituse tarbeks poest ostnud uued Zn puidukruvid, mis särasid kogu raha eest.
Tooks vaid välja ühe töö millel minu silm puhkas, maitsekas alus ja kenasti lõigatud kolju. Minu au ja kiitus töötegijale. Ei tea kas vääristaja sama olnud, aga kõige tumedamatel sarvedel lõi sama maitsekas joon välja.
Kokkuvõtvalt ütleks nii, et see kord olid näituse ülesse seadjad enam vaeva näinud. Sisustuse poole pealt hakkas see silma. Muud rahvast peale minu poegade ja Feeni polnud ja seega oli väga vaikne.
Soovitan soojalt teistel ka seal ära käia, kes veel käinud pole.
Tore päev oli!
Ps. terve album üleval http://www.marandi.fie.ee/album/index.p ... dets.+2006
Esimesel korrusel olid ühes tiivas kohe hundinahad, kokku siis kolm, esimene, teine ja kolmas koht alustades pildilt vasakult. Kokku oligi neid vaid kolm. Samas ruumis olid siis ka ilvesenahad, kokku 4, kui ei eksi, karunahad ja erinevad koljud. Huvitav, et nii mulle kui Feenile, kes kaasas oli, tundus, et teise koha nahk oli suurem kui esimese koha oma. Samas koljudega oli selge sott, et milline oli esimese koha oma jne, peale vaadates. Esimese koha koljul hakkas silma huvitav deffekt ja peas tööle mõte, et mis selle sinna tekitanud oli. Hundi koljude juures juhtis Feen asjaolule, et üks kolju oleks nagu plastist olnud.

Tea kas väikekiskjad on lastud nii suureks kasvada või mis, aga kaks punti eksisteeris, kus esimesel olid koljud kolmekesi alusel ja pärjatud pronksmedaliga ja teisel juhul suisa neljakesi ja pärjatud, kulla, kahe hõbeda ja pronksiga. Edasi mõned mägrad ja kährikud, ei miskit erilist. Samas tiivas teine tuba oli sokusarvede, metsseakihvade ja hirvesarvede päralt. Kui eelmine kord panid ahhetama põdrasarved siis see kord oli rõhk sokusarvedel. Eriti huvitavaid värdsarvi oli. Keegi Jõgi mulgimaalt oli lasknud miskit paruksarvede sarnast, kus paruka osa oli luustunud. Kult oli oma siin foorumis näidatud sokupea, milledel sarve tükk sokul peas kinni kenasti ära vääristanud. Huvitav oli see, et I ja II koha sokusarved jätsid suht külmaks, kuna omasid suht vähe kibunaid (mahtu muidugi omasid). Järjestuse madalama koha sarved, aga olid silmale atraktiivsemad, näiteks minu lemmikud Egon Niittee lastud ja Feeni lemmikud, kellede omanik keegi Enn Mihhailov. Ei tea, kas asi maitses või pole kõigile info jõudnud, et sokusarvede koljut ei saeta, aga üks oli eriti usin olnud.
Hirvesarved on alati olnud minu jaoks tiba müstilised asjad. Ilu on vaataja silmades, aga minu lemmikud olid jälle tagumises otsas III ja IV koha, mitte I ja II (mis olid väga heledad) koha sarved. I koha sarvedel oldi muidugi hiilatud sarvede kinnitusega alusele. Eraldi tähelepanu kõitsid hirvesarved aastast 1935, milledele oli peale pandud arvatavasti perekonnavapp. Huvitav lahendus.
Samas ruumis paiknevate kuldikihvade kohta ei oska miskit erilist ära märkida. Kui siis vast seda, et ühel Tartumaa mehel oli nii palju vedanud, et sai korraga ühele alusele panna kahed medaliväärsed kihvad ja üks tegelane oli aluse kogu kihvadega üle lakkinud. Ei näinud hea välja minu silmale.
Esimese korruse teises tiivas oli vaid üks tuba, mis puhtalt eksootide päralt. Esimese hooga hakkas silma Ida-Siberi põder (vist sama mis Alaska põder?). Sarved sarvedeks, aga pea suurus oli muljetavaldav. Kohe hakkas silma, et Eesti mehed käivad põhjanaabritel külas valge-saba hirve laskmas, neid siis tükki 5. Kuidagi mannetult väikesed tundusid need meie hirvesarvede kõrval nagu ka kabehirve sarved. Samas üllatasid suurusega põhjapõdrasarved. Need arvatavasti sarved, millest Lillemäe parasjagu Eesti Jahimehes kirjutab. Fotolt ei saa küll hästi suurusest aru, aga tüügassea kihvad, (oli kaks paari) olid oluliselt suuremad kui kodumaise sea omad. Isegi paavian, musta karuga olid esindatud.
Esimene korrus üle vaadatud, siirdusin kohe teisele korrusele. See oli puhtalt põtrade päralt. Esimese hooga jäi silm pidama huvitavale leidsarvele, mis lauale pandud. Vaatasin ringi ja leidsin foorumist väikese jorri lastud sarved, mis olid pärjatud pronksmedaliga. Vaatasin veel ringi ja siis leidsin Hendriku isale kuuluvad sarved.


Kokkuvõtvalt ütleks nii, et see kord olid näituse ülesse seadjad enam vaeva näinud. Sisustuse poole pealt hakkas see silma. Muud rahvast peale minu poegade ja Feeni polnud ja seega oli väga vaikne.
Soovitan soojalt teistel ka seal ära käia, kes veel käinud pole.
Tore päev oli!
Ps. terve album üleval http://www.marandi.fie.ee/album/index.p ... dets.+2006
Viimati muutis kakuke, R Dets 22, 2006 12:01 am, muudetud 1 kord kokku.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!