elasin paigas, kus elektrigagi raskusi oli, kõigest muust rääkimata. Ent viimaks siiski...
Mõne aja eest käisin külas vanadel sõpradel, kes ühte eesti
läänepoolsesse jahiseltsi kuuluvad. Muidugi läks õllekannu taga jutt jahiasjadele
ja endale üllatuseks kuulsin ühest jahist eesti moodi -
ehk siis kohalikust turismijahist. Kirjutasin kuuldu mälu järgi üles ja
postitan – küsimusega, et kas ka mujal Eestimaal asjad sedaviisi
käivad? Meil Tartumaal mu teada küll mitte...
Nimelt on selle jahiseltsi mõjukamad härrad mõne aasta eest nõuks
võtnud turismijahiga õnne proovida. 2005 aasta üldkoosolekule kutsuti
esinema hr. Hõbemägi Imavere jahiseltsist, kes koosolnutele jahiturismi
arendamisega kaasnevatest materiaalsetest hüvedest kõneles. Kihutustöö
tulemusena otsustaski seltsi üldkoosolek turismijahiga algust teha.
Tänapäeva reaalsus on järgmine. Seltsi ligi 50st jahimehest on turistidega
rohkem või vähem tegevad kümmekond. Ressursimaks jms. üldkulud
jagatakse jahiseltsi liikmete vahel ühiselt. Viimase aja suur saavutus on,
et näiteks turistidele minevate sokulubade eest maksavad
„ärimehed” seltsile topelt, s.o. lausa 300 krooni (seni võeti
lube seltsilt üldistel alustel). Turismijahiga mittekokkupuutuvad seltsilistele
turismiärisse puutuvat infot ei jagata või kui, siis näpu- ja mokaotsast. Ei
tea ei üldkoosolek, ei juhatuse „mitteärimeestest” liikmed,
kui palju turiste aasta lõikes käis. Millist suurusjärku raha maksab
„ärimehele” jahiturist, lekkis hiljuti juhuslikult välja (vt.
lisatud faili)
Turismijaht sokkudele algab tavaliselt enne jooksuaega – selge on,
et kui kohalikud jahimehed üritavadki oma jahimaadel valiklaskmisega tegelda,
siis turistilt seda oodata ei saa ning püssi ette satuvad loomad, kel
„hinnalipik sarve küljes”...
Samuti on tekkinud olukord, kus osa seltsilisi kasutavad osa jahimaid
ärilistel eesmärkidel ning muudele maadele langeb üldjahi koormus. Kui
tavajahimees või muidu koeraga jalutaja „ärimeeste
sahvrisse” satub, siis hoidku piip ja prillid...
Samas räägitakse üldkoosolekul, et jahti võib pidada kogu jahimaal. Aga
tegelikkus - on nagu ta on.
Kas olen ise loll ja asjad peavadki niimoodi käima tänapäeva jahinduses,
küsis mu sõber hämmeldunult. Mina talle vastata ei osanud...
