jorr kirjutas:...Kui hr Männili juttu lugeda siis temal sellised andmed olemas ja võiks siis oma ametikohta kasutades suunata ka laskelimiite,mitte näidata näpuga jahimehe peale,et ei lase mingit looma niipalju kui vaja ja nüüd kiskjad appi....
Peep Männil loeb ka ise seda foorumit, vähemalt aeg-ajalt, nii et ju ta ehk mingil hetkel kirjutab ise kah mingi parema kommentaari. Mina aga julgeksin arvata, et:
1. metskitse osas on üldlevinud ja teaduslike andmetega peaaegu et toetatav fakt see, et juba aastaid on tegemist alaloendusega (ja seda täiesti tahtmatult isegi) - metskitse lihtsalt praegusel ajahetkel Eestis ei suudeta loendada ega seirata piisavalt täpselt.
2. alaloenduse tõttu ei ole praegu erilist mõtet arvutada (MKMUK ulukiseire osakonnal ja maakondlikel KKT-del) metskitsele täpseid ja rangelt täidetavaid kindlaid limiite. Esiteks seetõttu, et loendusandmed on ebakindlad nii üldarvukuse kui ka soolise ja vanuselise jaotumuse osas. Teiseks seetõttu, et seda täpset limiiti tuleb siis ka täpselt täita ja nii alla- kui ülelaskmine on oma õiguslikult olemuselt jahipiirkonna kasutusõiguse loa tingimuste rikkumine. Kas oleks mõtet nuhelda jahipiirkonna kasutaja kaela need patud, milles tema tegelikult süüdi pole, s.o metskitsele piisavat täpset loendust ja/või seiret võimaldava metoodika puudumine? Minu arvates pole sellel mõtet ja see oleks ka ebaõiglane.
3. ja minu meelest peamine: andes mõnele suurulukiliigile (metskits + metssiga) ainult miinimumlimiidid õpetatakse jahipiirkonna kasutajat võtma ise vastutust ja iseseisvalt jahipiirkonda majandama. Praegu paraku väga mitmed jahiseltsid tunnevad ennast sellise suhtelise iseseisvuse tingimustes ebakindlalt.
Aga just seetõttu tulebki võtta väike risk ja teha otsuseid iseseisvalt, jahiseltsi ehk jahipiirkonna kasutaja tasandil. Maakondlikud (jahinduse) keskorganisatsioonid saavad ainult suunata ja informeerida. Selle, kui suur tundub lähemal vaatlusel olevat metskitse arvukus mõnes konkreetses jahipiirkonnas ja kui suures ulatuses saab seda arvukust jahinduslikus mõttes "kasutada", saab oma kogemuse põhjal otsustada ikkagi piirkonna kasutaja.
Ning - veelkord korrates ennast juba sama teema varasemast postitusest - ühe jahipiirkonna kasutajal ei ole vaja muretseda terve Eesti olukorra pärast. Selle "töö" teevad ära spetsialistid MKMUK-s (Metsakaitse-ja Metsauuenduskeskus, täpsemini selle 2 osakonda: jahimaakorralduse osakond ja ulukiseire osakond) ja Keskkonnaministeeriumis, muuhulgas maakondlikes keskkonnateenistustes. Metskitse ja metssea laskelimiitide osas on see väike risk, et järsku hakatakse neid koletumal kombel üle küttima, miinimumlimiitide kohaldamise põhimõtetesse n.ö sisse arvestatud ja kui peaks selline uskumatu juhus ilmnema, siis saab kogu jahindussüsteem ka alati järgmisest jahihooajast väljastada täpsemaid limiite ehk seada piirid ette millest üle astuda ei tohi. Arvestatakse, et küttimisintensiivsuse järsk tõus ühel aastal ei suuda piisava tõenäosusega kahjustada nende 2 liigi üldist arvukust sellises ulatuses, et seataks ohtu liigi jätkusuutlik majandamine.
BM