puhas leht vs. lastud leht

[Satakas]

kas keegi veel on tähele pannud, et värskesse märklehte lastes tulevad paremad tulemused?

ma nimelt märkasin, et ikka ja jälle läheb tühja lehte lastes esimene keskele, valgesse ringi (9/10). aga kui see auguke juhtub sattuma valge sõõri äärealadele, hakkab psüühika, optiline illusioon ja **** veel teab, mis vägisi optika risti eelmise lasu augule kiskuma. see on nimelt nii kuradi hea koht, millele keskenduda. seda tajudes hakkad siis vägisi risti teisele poole tirima aga see suunab juba paugu mujale ja lõpptulemus on enamasti see, et tabamused on kenasti ringis ümber keskmise valge sõõri.

muidugi....see hakkab minu puhul rolli mängima alles peale kümnendat ringi. küllap silmad hakkavad väsima ja kuna korralik sihtimine nõuab ka korralikku vaimset pingutust, siis ilmselt ka sellel oma roll.

võrdluseks lasin 10 pauku üksikutesse, tühjadesse lehtedesse ja 80% läksid ilusasti kümnesse (keskmise valge sõõri sisemisse ringi). ühte lehte lastes sattus täpselt kümnesse 3-5 tabamust.

[indian]

Inimene on keeruline instrument. Olen osalenud katses, kus külma naelaga tehti käele põletusvill. Lasti nael kuumaks inimese nähes, siis nagu pillati kogemata näpitsate vahelt maha, maast võeti samasugune tahmatud nael ja vajutati vastu käsivart. Sellele kohale TEKKIS PIKK PUNASTE ÄÄRTEGA PÕLETUSELE ISELOOMULIK JUTT!!! Alguses tahtsin ''katsetajale'' piki pead sõita, sest arvasin teda ikkagi maast kuuma naela võtnud olevat, kuid see oli sama hämmingus kui mina. See, kes nagu ''põletada'' oli saanud oli pärast täiega segaduses, sest nael osutus siiski täiesti külmaks.
Siit siis järeldus, kui me väga tahame, saame ka endale kujutada ette seda, et lastud märklauale on ''raskem pihta saada''. Asjade selgeksmõtlemisel seda juhtuda EI saa!

[kakuke]

Laskmine ongi ju tegelikult suures osas peaga töö. Nagu ütles üks minu treener kunagi, et peen tunnetuslik ala.

[Satakas]

kui me väga tahame, saame ka endale kujutada ette seda, et lastud märklauale on ''raskem pihta saada''. Asjade selgeksmõtlemisel seda juhtuda EI saa!

sa lähtud valest alusest. muidugi pole lastule raskem pihta saada KUI sa ei näe oma eelmisi tabamusi. aga kui sa neid näed, hakkab psüühika ikkagi mängima. kas siis kisub tahtmatult optikaristi eelmisele tabamusele või hakkab hoopis vastassuunas kiskuma (sihtisin keskele aga tabasin vasakule - järeldus: pean sihtima paremale). samuti segab nähtav kuuliauk tõepoolest risti keskele ajamist mõnevõrra. rist aetakse valge ringi keskele, kui aga eelmine tabamus on tulnud valge ala äärde, muutub seeläbi visuaalselt valge ringi geomeetria ning alateadvus kipub jällegi risti veidi kõrvale rihtima.

ega ma seda täpselt tea ja täpselt ka ei räägi aga just neid nüansse märkasin ma ise ja kui nüüd kõiki neid sihtimisel arvesse võtta, võib veendunult öelda, et segavaid faktoreid on rohkem, kui vaja.

ja kuigi see kõik toimub tõesti vaid "pea sees", tuleb ikkagi tunnistada, et kogu laskmine ja sihtimine käibki pea sees ning seega - parema lõpptulemuse saamiseks paistab olevat kasulikum lasta süütuid lehti

[indian]

KULLA MEES, TULD KORRIGEERITAKSE KA TABAMUSE JÄRGI! Kui tuul vms. näiteks sai optika kolksu, viib lasu tulemuse kusagile mujale, siis korrigeeritakse seda ju, mitte ei lasta rumala järjekindlusega samamoodi edasi. Kui tean, et MINU ISIKLIK püstol laseb 25m peale sihtimisel kindlasse punkti, näit 5cm vasakule, siis ma mitte ei hakka nobedalt sihikuid koksima vaid hoopis sihin 5cm paremale! Sõjas proovib ka snaiper võimaluse korral tulistada kusagile seina, et saada teada, kuhu kuul tegelikult selle maa peale jookseb, vastavalt sellele korrigeerib sihtimist- mitte ei hakka hullunult optikat krudima või näiteks rohelist seina süüdistama. Aega pole. Vastasel juhul surrakse esimesel sõjapäeval oma lolluse kätte. Enesest tuleb aru saada ja suhtumisi korrigeerida, märkleht on märkleht, lastud, laskmata, sinine või punane, ükskõik. Kas probleemi puudumisel tuleb see leiutada?

[kakuke]

Indian, jäta nüüd jant. Tehnika peab olema nii hea, et saad alati selles kindel olla. Mis korrigeerimisest saab juttu olla, kui lastakse kindla maa pealt kontrollitud tingimustes nagu teemas juttu. Kui jookseb valesti nendes tingimustes siis otsitakse ikka viga ülesse ja see eemaldatakse, olgu see viga siis püssis, optikas või mehe peas. Ja veel, see siin pole sõjafoorum vaid jahifoorum. Ja aega on küll.
Lõpuks jõuamegi sinna välja, et püss lastakse sisse kolme pauguga ja metsas korrigeeritakse vaid tuld.

[indian]

Missugused on ''kontrollitud tingimused''? Teoreetiliselt/ praktiliselt neid olla ei saa, saab küll luua tiiru siseruumidesse, kus pole sademeid, tuult, materjalid kõik mikrogrammi täpsusega paigas ja relv kusagile kinni betoneeritud. Siis on see olukord lähedane ''kontrollitud tingimustele''. Reaalelus ja ajas on asjad sootumaks teisiti ja ennast tuleb tingimuste järgi korrigeerida, mitte tingimusi enda järgi, sest see viimane osutub suures osas võimatuks ja relv ei küsi, kas ollakse jahil, sõjas, tiirus, kodus kapi taga jms. tema laseb ikka nii kuis laseb.

[kakuke]

Nüüd tekkis mul küll huvi, et kui palju näiteks Indianil mõjutavad lasu tulemust 100m peal (oletan, et jutt ikkagi käib vintrelvast) toelt lastes tuul ja sademed ja kas või õhurõhk?
Peale vastuse saamist võin kohe rääkida sama juttu oma palju kergema kaliibri teemal milleks siis 222Rem ja peaks olema palju enam mõjutatav välistingimuste poolt.
Miks ma arvan, et tegemist oli kontrollitud tingimustega? Vaata õhukate teema all teist teemat, kus Satakas räägib, et lasi toelt ning istudes ja meelde on kuskilt jäänud ka jutt, et tal võimalus lasta sisetingimustes.

[indian]

Loodetavasti lülitas Satakas välja ka oma südame ja peatas vereringe? Nuh, et sedasamust, et olukorda paremini kontrollida? Aga nali naljaks südamelöökide vahel lastes on tõesti tulemused paremad.
Ega ma ei nori, ausõna noh! Okei, kui- siis natuke. Aga absurdilähedaseks pole ka mõtet minna, samas on teada isegi, et lasu tulemust mõjutab see, kas lasta vastu gravitatsiooni, ehk siis ''ülesmäge'' või allapoole. Asja võib ajada lõpuks nii keeruliseks, et arstid ja teadlased ka enam aru ei saa. Jutt algas sellest, et keegi proovis tõestada lasu tulemuse ja märklaua tervisliku seisundi suhet, millesse aga vähemalt mina ei usu.

[Satakas]

KULLA MEES, TULD KORRIGEERITAKSE KA TABAMUSE JÄRGI! Kui tuul vms. näiteks sai optika kolksu, viib lasu tulemuse kusagile mujale, siis korrigeeritakse seda ju, mitte ei lasta rumala järjekindlusega samamoodi edasi. Kui tean, et MINU ISIKLIK püstol laseb 25m peale sihtimisel kindlasse punkti, näit 5cm vasakule, siis ma mitte ei hakka nobedalt sihikuid koksima vaid hoopis sihin 5cm paremale! Sõjas proovib ka snaiper võimaluse korral tulistada kusagile seina, et saada teada, kuhu kuul tegelikult selle maa peale jookseb, vastavalt sellele korrigeerib sihtimist- mitte ei hakka hullunult optikat krudima või näiteks rohelist seina süüdistama. Aega pole. Vastasel juhul surrakse esimesel sõjapäeval oma lolluse kätte. Enesest tuleb aru saada ja suhtumisi korrigeerida, märkleht on märkleht, lastud, laskmata, sinine või punane, ükskõik. Kas probleemi puudumisel tuleb see leiutada?

sa räägid n.ö. praktilisest laskmisest. kõik jutt on muidugi õige ja mainin ka ise ära, et loomulikult ei jää ma hätta sihtmärgile pihta saamisega, kui tuul või mistahes faktor kuuli kallutama kipub. minu jutt oli aga pigem n.ö. pinpoint-täpsusest, et saata kuulid "ühte auku". seda kahjuks naljalt visuaalse korrigeerimisega ei saavuta...

PS! jah, tõesti - mul sisetingimused, peaaegu, et kontrollitud stabiilne õhkkond. ja ka individuaalne eesmärk on saavutada stabiilne kuul-kuuli-järele-auku tulemus, mis muideks tihti õnnestubki. kuna aga hiljuti harjutuste käigus seda lastud lehe sündroomi lähemalt vaatlema hakkasin (olen seda ennegi märganud aga alles hiljaaegu hakkasin põhjalikumalt tähelepanu pöörama), tuligi välja selline tendents.

siin pole mitte vähimatki seost visuaalse tulekorrigeerimisega, millega saab hakkama iga vähegi oma püssi tundev laskja ja millest, nii palju kui ma olen märganud, tegelikult eriti ei räägitagi.

kui lisada veel juurde tõsiasi, et tahad sa või ei taha - kahte täpselt sarnast kuuli sa ei leia, mistõttu sa ei saa sellist täpsust taotledes iial öelda, kas äsjane kõrvalekalle oli tingitud kuuli erinevusest või sihtimisveast või jumala eest - kasvõi südamelöögist. pealegi on õhkrelvad tuntud oma omaduse poolest kõiki sihtimis- ja päästmisvigu ning loomulikult ka kuulide anomaaliaid võimendada. seepärast oleks lihtsalt rumal sellistes oludes ja sellise eesmärgiga lastes teha visuaalseid parandusi. point aga selles oligi, et minu arust kipub alateadvus tahes-tahtmata neid tegema ja sellest ka küsimus: kas keegi on seda veel täheldanud. muidugi, küllap minu viga, et ma ei märkinud juurde, et jutt käib pinpoint-tabamisest mitte "pihtasaamisest".

[kakuke]

... Jutt algas sellest, et keegi proovis tõestada lasu tulemuse ja märklaua tervisliku seisundi suhet, millesse aga vähemalt mina ei usu.

Mina, aga jälle väidan, et inimfaktor on kordades suurema mõjuga, kui eelpool mainitud, tuul, sademed jms. Ise pole ausalt seda vahet siiani tunnetanud (100m peal, 300 juba teine teema). Ja kui on probleem, et kehv lask rikub inimese peas järgmise lasu (antud juhul laskja mõtleb pigem eelmisele kehvale lasule, mitte ei keskendu järgmisele, et see max hästi välja lasta), siis tulebki sellega tegeleda. Tea, kas just lehtede vahetamine see kõige õigem viis on, aga antud juhul see paistab toimivat. Ei tea kas Satakas juba kasutab või ei, aga võiks minna treenima mõne kogenud laskeinstruktori alla, kes siis sportlaskmise ABC paika paneb (seal hulgas ka vead peas).

[Satakas]

Ei tea kas Satakas juba kasutab või ei, aga võiks minna treenima mõne kogenud laskeinstruktori alla, kes siis sportlaskmise ABC paika paneb (seal hulgas ka vead peas).

sai ka seda tehtud. kahjuks küll umbes 15a tagasi ja ei mäleta enam kõike. aga eks peamine abc on veel meeles ja olemas ka mingi kaasasündinud oskus lasta. paraku armastan rohkem omaette nohistada ja oma vigadest õppida. kuigi mine tea, mis tulevik ette toob.

[Zark]

kas keegi veel on tähele pannud, et värskesse märklehte lastes tulevad paremad tulemused?

ma nimelt märkasin, et ikka ja jälle läheb tühja lehte lastes esimene keskele, valgesse ringi (9/10). aga kui see auguke juhtub sattuma valge sõõri äärealadele, hakkab psüühika, optiline illusioon ja ***** veel teab, mis vägisi optika risti eelmise lasu augule kiskuma. see on nimelt nii kuradi hea koht, millele keskenduda. seda tajudes hakkad siis vägisi risti teisele poole tirima aga see suunab juba paugu mujale ja lõpptulemus on enamasti see, et tabamused on kenasti ringis ümber keskmise valge sõõri.

muidugi....see hakkab minu puhul rolli mängima alles peale kümnendat ringi. küllap silmad hakkavad väsima ja kuna korralik sihtimine nõuab ka korralikku vaimset pingutust, siis ilmselt ka sellel oma roll.

võrdluseks lasin 10 pauku üksikutesse, tühjadesse lehtedesse ja 80% läksid ilusasti kümnesse (keskmise valge sõõri sisemisse ringi). ühte lehte lastes sattus täpselt kümnesse 3-5 tabamust.

See on üsna keeruline teema. Mis ma olen täheldanud - mul on ühe A4 lehe peal 5 märklehte (omatehtud märklaud selline) ja millegipärast saab paremini pihta ainult osadele neist. Pole aga niiväga süvenenud kas seda põhjustab püssi asendi muutus või silmapete. See esimene on minu puhul tõenäolisem, Diana on üpriski tundlik käes hoidmise suhtes.

Väsimus on teine faktor. Järjest plõnnides on iga järgmine lask raskem (minul vähemalt, Diana kaalub suht palju - koos stabika ja optikaga umbes-täpselt 4kg). Märklehte vahetamas käies aga tekib pikem puhkepaus. Katseks piisab kui mõõta lehe vahetamiseks kuluv aeg ja panna ühte lehte lastes samasuured pausid kahe lasu vahele (liigutada ennast samal ajal ja püss ka käest loomulikult).

Korralike kuulidega lastes olen muidu täheldanud pisikest kalduvust - kuhu läheb esimene sinna kipuvad ka ülejäänud järgi minema, olgu see siis kümnesse või kusagile kõrvale. Sihin aga omaarust ikkagi kümnesse, samas oma väikese 4x suurendusega optika + tiba kehva silmanägemise juures reeglina varem lastud auke täpselt ei näegi. Võimalik et siin on samuti probleem püssi käes hoidmisega, ühe seeria ulatuses on hoid enam-vähem sama. Uut alustades aga võib-olla enam mitte.

[Satakas]

lehe asukoht on tõesti üsna määrav, kui kirurgilist täpsust taotleda. alles hiljaaegu lasin ma kahte ülestikku asetsevat lehte. alumine oli täpselt püssiga ühel joonel, ülemine siis tiba (ainult lehe laiuse võrra) kõrgemal ja seejuures oli selgelt tajutav erinevus täpsuses.

nüüd panen lehed alumise lehe tasandile kõrvuti. tulemused on paremad aga siiski on parempoolsesse lehte tabavus mõnevõrra parem. eks ta oleneb lihstalt konkreetsest asendist. kui iseenda asendit veidi keeraksin, saaksin hoopis vasakusse paremini pihta.

kuid eks need ole asjad, mida lihstalt pihtasaamise peale lastes ei märkagi. täpsust taga ajades võib aga lausa ebausklikuks muutuda. olen täiesti selgelt tuvastanud, et mõnel päeval lihstalt kuul ei jookse. olen siis püüdnud jälgida iseenda füüsilist ja psüühilist stabiilsust igal laskepäeval ning võrrelda neid täpsetel ja ebatäpsetel päevadel kuid pole märganud mingit erilist seost. s.t. tõesti mõnikord ise tunnen, et "täna ei tule välja" ja siis ei tule kah ja edaspidi lihstalt väldin sellistel päevadel laskmist. kuid isegi "headel ja selgetel" päevadel kui kõik oleks justkui parimas korras, juhtub, et ei saa essugi pihta. ja vastupidi - mõnikord olen lausa haige, kasvõi kerges pohmakas või valutab pea niisama aga kul jookseb püsivalt hästi. olen võrrelnud ka ilmaolusid. sisetingimuses peaks äärmisel juhul vast õhurõhk ja õhuniiskus lugema kui pole just suletud mikrokliimaga pistmist aga vot hui! "hea päev" võib olla täiesti suvalise ilmaoluga. nagu ka "halb päev". ja lõpuks ei jäägi muud üle, kui hakata kasvõi uskuma, et...süüdi on magnettormid ja tähtede seis ja vanavanaema surma-aastapäev ja vasaku jalaga tõusmine ja must kass ja **** ise teab, mis veel...

PS! väsimuse ma vist välistaksin. olen seda võimalust ette näinud ning teinud iga lasu vahele minutilise lõõgastuspausi. kui aga juuksekarva lõhki ajama hakata, tuleb järgmine kord vist teha see trikk ära, et tõusen püsti, jalutan lehe juurde, teen liigutuse, nagu vahetaksin uue vastu ja tulen tagasi ja alles siis lasen uuesti...irw...

[jorr]

Jah, hea et keegi seda tähele paneb aga sama lugu on ka metsas toimiv.Ole sa tiirus nii super kui tahes aga on päevi kui lihtsalt ei saa külge ja seda lugu on paljud spordipoisid tähele pannud ja igal erialal.Arvan,et selline lugu on igas inimeses toimiv,on oma tõusud ja mõõnad nagu merelainel.Usun,et sellepärast esineb ka metsas seda möödalaskmist,et ole sa nii hea laskur kui tahes,vahel lased ka kindlast loomast mööda,lihtsalt juhtub nii.