Kuigi toonane valik polnud nii suur kui täna, sai peale mõningast otsimist otsustatud Gamo CFX kasuks. Ehkki 305 m/s "reitinguga" püsse oleks saanud ka odavamalt (Cometa Fenix 400, Gamo Shadow 1000, Crosman Quest 1000), kallutas CFX kasuks otsustama fikseeritud raud ning enamasti ülimalt positiivne tagasiside kasutajatelt üle maailma.
Üldmulje
Olgu kohe öeldud, et CFX on mõõtmetelt täiskasvanu vedrupüss, millel pikkust 116 cm ja kaalu 3 kg. Valida saab nii ilmastikukindla sünteetilise kui ka klassikalisema puidust kaba vahel, viimasel juhul on hind loomulikult krõbedam ja ka püssi nimi natuke uhkem - CFX Royal. Ise otsustasin sünteetilise kaba kasuks. Õlga istub CFX hästi ja sünteetiline kaba näeb päriselus kena välja ega mõju odavana.

Selline näeb CFX välja karbist võetuna.
Nagu öeldud on püss fikseeritud rauaga, mis teoorias peaks pakkuma suuremat täpsust võrreldes lahtimurtavate lahendustega. CFX vinnastamine käib toru all oleva hoovaga, mis lukustub nn „muzzle brake“ külge. Vinnastamine ise on täiskasvanule kerge ega eelda eelnevat jõusaalis käimist.
Laadimine
Laadimiseks on kasutusel kurikuulus pöördmehhanism, mis on üks väheseid asju, mida CFX juures kritiseeritakse. Laadimine käib nõnda, et esmalt vinnastad püssi, siis avad pöördmehhanismi, mis keeramise peale paljastab laadimisava.

"Rotary breech" ehk pöörik oma täies ilus... Kasutamisel harjub sellega ruttu.
Pärast kuuli torusse lükkamist keerad pööriku (nüüdsest uus sõna eesti keeles

Sihik
CFX on varustatud tehase poolt tänapäeval vist juba kohustusliku fiiberoptilise sihikuga, mis laseb ennast reguleerida nii vasakule-paremale kui ka üles alla, vastavalt tuulele/ laskekaugusele. Kuna kohe alguses oli mul plaan kasutada optilist sihikut, siis ei ole ma lahtist sihikut testinud. Need kes on proovinud ütlevad, et kõlbab küll.

Pildil on näha tagumine fiiberoptiline sihik ja laadimispöörik kinnises asendis.

Originaalis asub nn "muzzle brake" küljes oranž eesmine sihik, minu oma on aja jooksul jalutama läinud, seega tasuks peale ostmist selle kinnitus kohe üle vaadata.
Ka optilise sihiku valimisel ei pääse üle ega ümber laadimismehhanismist, mis ei lase CFX-le paigaldada väga pikka optikat, kuna see hakkab segama laadimist. Kellel selline soov siiski on, siis tuleb täismõõdus optika puhul kasutada kindlasti kõrgeid või väga kõrgeid kinnitusjalgu. Kuigi tänapäeval on kasutajad juba teadlikumad, siis igaks juhuks kordan üle, et valitud optika peab olema kndlasti ka vedrupüssile mõeldud. Vastasel juhul on enam kui kindel, et sobimatu optika eluiga jääb lühikeseks. Optika kinnitussiin on klassikaliselt 11 mm ja õnneks on Gamo sellele juba tehases paigaldanud stopperiauguga siini/ relsi, mis arvestades CFX võimsust on igati tark tegu.
Päästik
Päästikud on teada tuntud Gamode nõrga kohana ja siin pole CFX erand. Suurimaks probleemiks on selle üldine tundetus. Isegi kõige kergemas seades nõuab see vajutamisel küllaltki tugevat survet, samuti on päästiku vallandumismoment ettearvamatu. Päästik ongi üks esimesi asju, mida enamik kasutajaid üritab välja vahetada või modifitseerida. Väidetakse küll, et aja jooksul muutub päästik mugavamaks, kuid see ei vabanda minu silmis Gamo suutmatust midagi mõistlikumat asemele leida. Kohe päästiku juures asub ka tavaline mehhaaniline kaitseriiv.
Laskmine
Enamik vedrupüsse on küllaltki tundlikud laskeasendi suhtes. Mõni rohkem, mõni vähem ja CFX kuulub õnneks sellesse viimasesse kategooriasse. Kuigi mul võrdlusmoment teiste „võimsate“ vedrupüssidega puudub, siis kasutajate kinnitusel on CFX vedrupüsside hulgas üks vaiksemaid. Sellega tuleb nõustuda – laskmisel on kõige valjemaks heliks vedru löök vastu silindri seina. Tulemuseks tõlkimatu „twang“, millele lisaks on mõni kasutaja kurtnud ka kaasnevat vibratsiooni. Sarnaselt päästikule, pidi ka „twang“/ vibratsioon kasutamise käigus vähenema.
Nagu tavaks, on 305 m/s eelkõige reklaam karbi peal, päriselus on kiirused väiksemad. Kuna mul endal kiirusmõõtjat ei ole, siis selle testimise jätan vahele. Nii palju võib vast öelda, et laias laastus jäävad kiirused enamlevinud normaalraskusega kuulide puhul 270-280 m/s kanti.
Optika
Koos püssiga ostsin ka Gamo 3-9x40 WR optika, millel tehasest kaasa üheosaline jalg koos stopperiga. Optika oli varustatud nn „duplex“ niitristiga ja pilt oli suhteliselt valge ning selge. Paraku puudus sellel parallaksi seadmise võimalus, samuti fookuse korrigeerimine. Esimene tähendas seda, et igasugune silma liigutamine sihiku suhtes põhjustas risti ujumist. Teine aga raskendas oluliselt sihtmärgi ja niitristi samaaegselt fookuses hoidmist.
Vahepeal soiku jäänud õhupüssi huvi sai hiljuti uue hingamise ning koos sellega sai tehtud ka otsus vahetada senine optiline sihik välja mõne asisema vastu. Põhjuseks just soov vabaneda parallaksi veast tingitud ebatäpsusest laskmisel. Asenduseks valisin Nikko Stirling Gold Crown AirKing 4-12x42. Tegu on hetkel Eestis pakutavatest ühe parima hinna-kvaliteedi suhtega sihikuga, mis varustatud „mil-dot“ niitristiga, fookuse teravustamise ning parallaksi seadmise võimalusega alates 5,5-st meetrist. Ka selle sihiku puhul kuulus komplekti üheosaline jalg.
Sihik ise toimetati kohale kenas kuldses karbikeses.

Karbis oli sihik koos jalaga, suure taskuräti mõõtu optika puhastuslapp ja 2 võtit.

Komplekti kuulusid veel ülestõstetavad tolmukaitsed, mis ise-enesest on küllaltki mugav lahendus, kuna pole ohtu, et sa nad kusagile poetad ja hiljem ära kaotad. Tolmukatte plastklaasid olid rõõmsalt kollased, kuid kummist kinnitusrõngad jätsid natuke odava mulje. Esimene käis peale küllaltki lõdvalt, mis ühest küljest on mõistlik, kuna parallaksi seadmiseks pead tolmukatte eemaldama. Teisalt tähendas see seda, et laskmiseks võtsin eesmise tolmukatte ikkagi küljest ära, samal ajal kui tagumise jätsin külge. Kaasas oli ka ingliskeelne juhend, aga suurem asi see ei olnud, sest kuidas suhtuda nt õhupüssi puhul soovitusse lasta sihik sisse 100 meetri peal? Õnneks pole tegu raketiteadusega...
Optikat paigaldades avastasin, et erinevalt Gamo-st ei ole Nikko Stirling oma optika jalga varustanud stopperiga. Mis oli mõneti üllatav ja mis seal salata, ka negatiivne uudis. Siiski lootsin, et ehk saab ka ilma läbi ning kruvisin sihiku peale. Protsess kulges valutult ja mõni hetk hiljem sai asuda sihikut sisse laskma.
Pilt oli Nikkol korralik ja mõneti kirkam kui Gamol. Kuigi sihikul oli olemas ka fookuse korrigeerimise võimalus, siis seda vaja ei läinud – „mil-dot“ niitrist oli selge igas olukorras. Parallaksi seadmine käib vana kooli viisi optika esiosa keeramisega. Optikale on märgitud ka peamised kaugused meetrites, millelt lastakse ning see on väga hea, sest käsitsi teravustamisele antud optika puhul lootma ei saa jääda. Nt isegi 12x suurenduse juures oli väga raske vahet teha, kas sihtmärk on nüüd 15 m või 20 m kaugusel. Loomulikult võiks parallaks olla küljelt seatav, kuid paraku eelsitavad tootjad seda võimalust pakkuda ainult kallima otsa sihikutele. Ja olgem ausad, vaid märklehti augustades pole ka pidevat vajadust parallaksi korrigeerida.
CFX täpsus: osa I
Nüüd kus vähe asisem optika peal, sai asuda ka CFX tegelike võimete testimisele. Ülevaadetest ja kasutajate kommentaaridest võib lugeda, et CFX peaks olema küllaltki täpne. Nagu tavaks, on igal püssil kuulid, mis sobivad konkreetsele isendile kõige paremini. CFX puhul on kasutajad kiitnud järgmiseid kuule: JSB Exact, RWS Superdome, Cromsan Premier ning H & N Field Target Trophy. Testimieks valisingi eelloetletud, va Crosmanid, mida mul hankida ei õnnestunud. Omalt poolt lisasin testitavate hulka Gamo ProMagnumid. Kõik kuulid on nn „domed“-tüüpi, mis on oma olemuselt kõige universaalsemad ning sobivad ka pikematele distantsidele.
Alustasin JSB Exactidega (4,52 mm). Lasin istudes ja 20 meetriselt distantsilt. Üsna ruttu sai selgeks, et püssil potentsiaali on, kuid tulemused jäävad paljuski tehnika taha. Tavaline oli stsenaarium, kus 3 lasku tulid väga head ja 4 või 5 avasid grupi. Lisaks avastasin, et tabamispunkt kipub muutuma. Märkisin harilikuga pliiatiga sihiku jala asukoha ning peale mõnda seeriat oli selge, et kartused stopperi puudumise osas osutusid tõeks – sihik liikus. Egas midagi, sihik uuesti paika ning seekord pingutasin kinnituskruvisid nii palju kui vähegi julgesin. Veel rohkem keerates oleks juhtunud üks kahest – kas kruvipesa oleks läinud ümmarguseks või võti pooleks. Sellega lõppes ka esimene tõsisem testpäev.
Pärast mõnepäevast pausi katsetused jätkusid ja kohe esimese seeriaga sai saavutatud küllaltki korralik tulemus, milleks mõõtsin 7mm CTC ("center-to-center", seeria kahe kaugeima tabamuse keskpunktide vaheline kaugus), mis ühtlasi jäi ka õhtu parimaks.

Õhtu parim tulemus: 5 lasku 20 meetri pealt keskele, tulemuseks grupp tihedusega 7mm CTC. Kasutatud suurendus optikal 12x.
Tõestus selle kohta, miks stopper ikkagi vajalik on
Üsna ruttu selgus, et vaatmata rakendatud ponnistustele sihikujalg paigal ei püsi, mis tähendas ainult üht – jala vahetust. Taas leidist kinnitust tõsiasi, et võimsamate vedrupüsside puhul on stopperiga optika kinntiusjalg möödapääsmatu. Just stopperi puudumine on ka minu ainuke etteheide NS 4-12x42 komplektile, sest võimsamate vedrpüsside puhul tuleb varem või hiljem teha täiendav väljaminek stopperiga kinnitusele.

Nagu näha, ei hoidnud sihikut paigal ka keeramisel kasutatud toores jõud... CFX puhul PEAB optilise sihiku jalg olema stopperiga, vastasel juhul võid leida ennast peagi mõistatamas, miks tabamispunkt liigub.

Kahjustuste järgi tundub, et Nikko kasutatud materjal jala valmistamisel on küllaltki pehme.
Õnneks oli mul käepärast Gamo stopperiga jalg ja nii tõstsin sihiku lihtsalt sellele üle. Tulemus sai isegi mõnevõrra parem, kuna Gamo jalg on natuke madalam kui Nikko jalg, mistõttu sihik on torule lähemal ning mis seal salata, ka püss sai silmale natuke kenam.

CFX ja NS 4-12x42 oma täies ilus pärast sihiku jala vahetust.
***
Siin ka hetkel lõpetan. Kui tekib järgmine vabam moment, siis on plaanis sihik uuesti sisse lasta ja jätkata kuulide testimist. Järjekorras ootab H&N FTT, JSB Exact vahetu konkurent. Püsige lainel...