karmikarvaline saksa jahiterjer

[Pikk]

Juhtusin kuulma kuidas kaks retriiveri omanikku kurtsid muret et koertel vaja jahikatsed ära teha, aga sügisel on vesi külm, kuidas sa küll ajad kutsu külma vette, äkki saaks suvel teha ja et asi oleks lihtsam ja humaansem äkki saaks lihtsalt teha nii et viskad toki vette ja kuts toob ära. Muidu kui veel pauku teed siis koer poeb lausa põue värisema.
tahtsin pakkuda et mul läheduses tiik ajame vee soojaks ja eks mõni vares tiigist üle ka lendab, pauguga läheb küll jamaks aga võime koerale klapid pähe panna.

[fishberry]

tahan 2006 kevadel võtta saksa jahiterjeri kutsika. emase ja siledakarvalise.
kuidas saada rohkem infot? mis hinnad jne.

kui saksa, tsehhi ja ja rootsi jahiterjeritel on hulgaliselt kodulehti, siis eesti poole pealt leiab ühe paberiteta ja teise" päris mitte soovitud värvi" jahiterjeri pildi. siinsete kommentaaride põhjal peaks igas maakonnas mõni ikka olema!

[Jahimees]

tahan 2006 kevadel võtta saksa jahiterjeri kutsika. emase ja siledakarvalise.
kuidas saada rohkem infot? mis hinnad jne.

http://www.kuldnebors.ee/kuulutused/kuu ... l_pagesb=7

[hunter301f2]

Endal saksa jahiterjeri kutsikas-4k.-juba praegu hull-mis hull.Kunagi oli taks-panid esimest korda rihma kaela,solvus ööpäevaks.Terjerile rihm kaela-nagu poleks pannudki.Äkki kellegil mõni kasulik näpunäide kuidas teda sõnakuulelikumaks muuta,õpetada?Kuidagi tundub,et hästi raskelt õpib-või peaks olema tema puhul eriti järjekindel?

[sooviku]

Mõtlesin,et soojendan korraks selle teema üles.Jutt käib siis tegelikult terjerist,mitte retjerist .Asi selles,et mul on praegu müüa üks karmikarvaline isane kutsikas.
Mul on tunne,et saksa jahiterjerist on kujundatud inimestele vale ettekujutus.Kuri ,põikpäine,raskestikoolitatav,kui loomaga läheb siis otsi mitu päeva taga....vale puha.Minu emane sakslane on täielik vastand nendele hirmujuttudele,mida ma kuulsin enne selle koera soetamist.Loomulikult ei salli ta,kui mõni isane topib oma nina valel ajal saba alla. Autosse saan ma ta käskluse"hopp" peale,kadunud pole ta mul kordagi olnud selle nelja aasta jooksul.Muidugi mõne asja õpetamisel peab olema visa,samas mõnda õpitakse nö.õhust.Proovisin alles 2-kuustele kutsikatele õpetada istumist.Kolme korraga oli asi selge.Minule igatahes see tõug väga meeldib ja pole ma ka sekundikski kahetsenud,et ta omale võtsin.Erilised plussid on veel muidugi need,et sakslane ajab häälega ja teda võib praktiliselt terve hooaja endaga jahile kaasa vedada.
Nii,et kes soovib kutsikat......mul on Müügikuulutus on ka üleval.

[jorr]

Mina arvan,et kõik viga pole üldse mingis (jahi-) koeratõus vaid palju tähendab ka koera sugupuu ja omaniku oskused koeraga tegeledes.Soovikul muidugi on oskused olemas ja ise usun,et tema on võimeline iga jahikoeraga hakkama saama.Kuigi ise praegu enam jahiterjerit ei pea,olen samuti arvamusel,et tegemist on koeratõuga,kes meie oludes sobib igasse jahti kaasa võtta.Varitsusjahiks tuleb temaga ehk rohkem vaeva näha aga palju oleneb muidugi koera sugupuust.Müüakse ka medalikõlisevaid diivanikoeri ja koera soetamiseks ikka õnne, või häid teadmisi koera sugupuust vaja.Sooviku koerad on jahimehe omad ja need ei peta(kuigi ise pole ei omanikku ega tema koeri näinud) kuid igal koeral oma iseloom ja harjumused.Õpetada saab koerale igasugu vigureid,mul näiteks noorem tütar õpetas E-hagijale,et kui söögikausi ette paneb(näljasele koerale) siis koer enne toitu ei puutu,kui istub,käppa annab ja lubatakse sööma hakata,toimib küll,kuigi ise neid vigureid ei lase teha aga koer juba harjunud ja enne toitu ei puutu,istub,ootab kui ütled,sööma.

[Tonix]

võtan siis ka natuke sõna.
Kodus pole küll saksa vaid foxi karmikarvaline varjant ja neile ke arvavad, et terjerid, kui tõug on kurjad, egotsentrilised ja pole kasvatatavad, siis need eksivad rängalt. Koer on nagu laps, kui teda varajasest lapsepõlvest suunama ei hakata siis asja ei saa. Just nimelt suunama, sest ainult "piitsa ja prääniku" meetodiga ei kasvata ei last ega koera.
Samas olen ka nõus, et nii terjeri ( olgu ta siis sile/kare/karm/fox/saksa/jne ) kui ka taksi kasvatamine nõuab peremehelt kordades rohkem kannatust ja enesevalitsemist kui mingi muu koeratõug. Kogemus olemas nii taadi taksi näol, kes oli täiesti kasvatuseta ja tegi täpselt seda mida tahtis ja ei kuulanud ta kedagi, kui ka siis foxsi näol, kes omal kodus on.

Jorriga olen ma nõus, enne jahikoera muretsemist tasub kindlasti uurida sugupuud, kuna olen omasilmaga näinud taksi ja foxi omanikke, kes käivad nii uru/verejälje katsetel ainult selle pärast, et see kuradi "järk" paberisse saada, et hiljem poegade tulemisel sellega hea lehvitada, et näe isa/ema on TUBLID JAHIKOERAD. Tegelikult ei oma see koer mitte mingitki reaalset uru/verejälje kogemust.

Mis aga minule "peavalu" valmistab on nimelt see, et meie vanemad jahimehed ei taha peaaegu enam üldse tunnistada muud koera, kui laika (mitte, et mul midagi laika vastu oleks, tubli ja töökas koer on ). Neid mehi, kes aga tahaks tegeleda ka urujahiks mõeldud koeraga on aga nii vähe, et otsi tikutulega taga. Mina, kes ma olen noor jahimees, hakkamist ja tahtmist täis, omades siis veel koera kelle tahtmine oleks veel suurem ja vägevam, ei leia omale ühtegi jahimeest, kes natukenegi õpetaks ja seletaks urujahi saladusi.
Kui kellegi käest küsid, et kuidas, siis öeldakse, et ära esimene kord yksi kindlasti mine, võta keegi kogenum kaasa. Samas hakkad seda kogenumat otsima, siis polegi kedagi, kes seda teha oskaks ja tahaks, või siis teine vastus on, oi ei sellest kyll mina miadagi ei tea ja vot laika, laika ei käi urus.

Nii et minu meelest oleks meil,jahimeestel, aeg saada üle suuruluki maniakaalsusest ja pöörata rohkem tähelepanu ka muudele- eriti just väikekiskjatele.

Best
Tonix

[Anti]

Tonix, su mure peale ütlen ma ainult "Kellele ema,kellele tütar"

[Pikk]

Tonix, su mure peale ütlen ma ainult "Kellele ema,kellele tütar"

aga õige mees võtab mõlemad

[Feen]

Mul omal urujahi teemal kogemusi paari aasta jagu taksiga. Hakkab nagu asja saama juba. Kui varem võis rahule jääda kuivade urgudega, siis nüüd esineb aina enam neid jahte, kus läbi vesiluku (hingamisruumiga siiski veel) minnakse. Olgerdil ka taks, koos põhiliselt mööbeldame, koerad on päris erineva iseloomuga, aga päris hästi täiendavad ja utsitavad teineteist. Terjeritega on olnud 2 kogemus, esimene kord oli hästi kärts terjer. Kährikut püüdes tuli lõpuks auk kaevata kähriku lõua alla välja, koera kõrvalt kährik ära torgata ning siis loomad lõugadest lahti haakida. See terjer jäigi lõpuks kadunuks, kes teab, kas urus, hulkuma läks koduõuest. Teine kogemus Zakslase koeraga, tööiseloom natukene minu taksiga sarnane, haugub hästi, aga enamasti kontakti väldib. 2 mäkra saime ühest süsteemist. Kuna loomaga urus "kaklemisel" loeb rohkem iseloom kui see, kuidas koolitatud (võimalik, et natuke loeb, aga nt see, kas koer urust käsukorras välja tuleb poolelt jahilt või mitte, on vast rohkem kasvatus kui iseloom... aga mine sa tea), siis jahistrateegia tuleks vast koera järgi paika panna. Vaadata, mis sobib, mis ei sobi, ning selle järgi koera suunata, arvestades, et põhijooned jäävad samaks (kas siis äkilisem või rahulikum, püsivam või kärsitum, kes vajab rohkem peremehetunnetust, kes tegutseb pigem omapäi).

Ps. kui sügisel Tartut kaugeks ei pea ja tahad urujahti pidada, siis olemas ööbimisvõimalus, nii mõnigi urg ja varustus. Kui koprajahit huvi pakub, siis see nädal sama teema Edasi priva, kui huvi.

[Tonix]

Tonix, su mure peale ütlen ma ainult "Kellele ema,kellele tütar"

nõus, kuid on ka teine ütlemine "kõik hobused tahavad kaeru saada"

Tonix