Kui jahimees teeb pauku, on kohe tegemist verejanulise mõrvariga; kui ei tee piisavalt palju pauku, on jälle rahvavaenlane

Pean silmas paari nädala tagust lugu teleuudistes, kus räägiti linnades ja linna läheduses ringi silkavatest rebastest. Loomulikult süüdistati selles jälle jahimehi, väidetavalt meie tegemata töö pärast

Omal juba 18 aastat naabriks üks psüühiliselt haige vanamees, kes kasvatab hulgi suuri hundikoeri. Nende koertega on vallarahval alalõpmata probleeme olnud. Hulguvad tihti ka metsades ringi. Aastate jooksul on paljud neist õnnetul kombel ka otsa saanud, kui kellelgi on tekkinud sobiv juhus. Ise olen sel teemal korduvalt sõdinud ka politseiga, et probleemile mingit lahendust leida. Paraku eelistavad nii mundrimehed kui ka valla ametnikud teha nägu, et polegi probleemi

Siiski on õnnestunud vahel jõuda nii kaugele, et vanale on paar korda ka trahvi tehtud. Paraku selle mõju lühiajaline ja mõne aja pärast koerad jälle hulkumas. Kuna tegemist on nn. paberitega hulluga, on ka omakohtu korras probleemi lahendamine keeruline. Vana on mitmeid kordi ähvardanud talule tule räästasse pista. Arvestades, et vanal pole katuse all kõik korras, on targem hullu mitte torkida.
Naaberkülas on talumehel sel sügisel läinud loojakarja 20 lammast. Jälgede järgi on pigem tegemist suure koera, mitte hundiga. Samas kindlalt väita ei saa. Ja pole ka vahet. Isegi kui kellelgi tekib võimalus, pole seaduslikku võimalust kahjurit ära kustutada. Päästikule vajutades peab alati lootma, et asi suure kella külge ei lähe ja ise probleemidesse ei satu
Meil võivad ju olla paberil igasugu loomade pidamise eeskirjad, aga reaalses elus need kahjuks ei toimi. Pole ma veel kohanud ametnikku, kes reaalselt tahaks hulkuvate koerte probleemiga tegelda

Mäletan veel vene ajast, kui jahimeestel oli naha plaan täita. Kõik koerad-kassid olid lindpriid kaugemal kui 200 meetrit majast. Ja süsteem toimis. Eesti Vabariigis näitab üks ametnik näpuga teisele, see omakorda kellelegi kolmandale, aga lahendust ei paista kusagilt
