Minu mure on pigem selles, et hunt tuleks hoida eemal tiheasustusest, kus tal on võimalik geene segada ja muid soovimatuid tegusi korda saata (pean silmas survet koduloomadele).

Hoida neid kaitsealadel ja neisse, kes sealt välja kipuvad (ju siis on arvukus juba ületanud kaitseala optimaalse), võiks suhtuda kui lindpriidesse. Ehk siis kaitsealadel neile jahti ei peeta ja las nad siis elavad seal, ülejäänud seltskond võiks aga olla vabalt kütitav. Asja iva on selles, et kes hundijahti pidanud, teab, et see mitte lihtne ettevõtmine ei ole. Seda lubadega piirata suht mõttetu. Ei käi see nii, et võtame mehed kokku ja teeme paar aju. Kui lund pole, pole ka jahti ja sellisele lühikesele lumele jälge oodata ka suht naiivne.
Ja väita, et suurkiskjate rühm teab, palju meil hunte on, on vägagi kaheldav. Liiga vähe inimesi, et terve Eesti hundid üle lugeda. Palju neid tegelikult on, ei tea keegi, see ca' paarsada on suht statistiline number. Selle kära põhjal, mis üle Eesti on tõusnud, võiks pakkuda kaks korda suuremat numbrit. Näis mis elu toob, kütime selle aasta limiidi ära ja ootame DNA tulemused ka ära, siis on selge, et kas meile ainult tundub või näitab ka tegelikkus, et koerhunt hakkab sisse imbuma.