küsija kirjutas:Annan ōnnelikult teada, et minu mōlemad koerad said jahikatsed tehtud! Mōlemal III järk. See koer, kes parti ei vōtnud hakkas järsku parti vōtma ja keegi ei teagi, mis see oli, mis olukorra lahendas.
Järsku oli asi koera toitmises,täi kõht vähendab tunbduvalt jahihimu! Jäta koer jahieelsel päeval hommikuse kerge toiduga,või hoopis ilma toiduta ja jahil on hoopis teine mekk mann!
Ei tea - eks koertel on nagu inimestel, et kuidas tuju on. Olen proovinud mōlemaid variante - koerad täis kōhuga ja tühja kōhuga. Eile söötsin just loomal kenasti kōhu täis ja situtasin enne metsas ta ära ka ja lasin natuke silgata enne, kui katsele läksime - olin üsna kindel, et karmi kohtuniku käe alt me nagunii läbi ei saa aga vot saime ja ainsana neljast koerast veel. Samas ütlevad kōik nüüdseks tuttavaks saanud jahikohtunikud, et koera jahiinstinkt peab töötama ükskōik, kas tühja vōi täis kōhuga ja kas on häda vōi mitte ja pole ka tähtis kas on tuttav vōi vōōras koht jahi pidamiseks, kui ikka jaht, siis on jaht. No mina ei tea - eile näiteks aastaid jahil käiv spanjel, kes tuli katsele järku tōstma käitus nii , nagu ta poleks parti kunagi enne näinud ja ei vōtnud seda mitte suhugi. Olime imestusest tummad sest tavaliselt peale pauku sööstab koer otsingusse olenemata , kas on tegu vee vōi maaga. Eile käis pauk ja koer vaatas rahuga jahimeest ja ei teinud üldse midagi. Veest küll hiljem aporteeris, kuid otsing keeras jahikatse nässu ja veest lindu tuua sai ta lihtsalt lōbu pärast. Otsingus leidis koer kōik linnud, kuid suhu ei vōtnud ühtki - seega disklaff. Perenaine oli samuti nōutu sest koer jummala terve ja kōik aga miks eilne päev polnud jahipäev koera jaoks jääbki aru saamata. Suureks probleemiks on ka muidugi see, et spanjelite jahikatsete läbiviimise tingimusi-nōudeid pole üheselt kuskil kirjas. See tekitab ōpetades ja hiljem jahikatset tehes palju segadust. Selle kallal sain aru, et inimesed töötavad, et asi muutub arusaadavamaks kōigile aga siiani on see käinudki nii ,nagu kohtunik on ōigeks pidanud. Ühed teevad katse n.ö. huvitavamaks pardi vile ja ujuvate mängupartidega, teised naeravad välja ja ütlevad, et mis puutub pardi jahti pardi vile ja on selge, et koer läheb ka peibutusparte ju uudistama, kui ta neid näeb ja vōib oma katse sootuks ära rikkuda. Ühed teevad otsingut ainult roostikust ja ütlevad, et koer peab pardi üles leidma kätte toomine on boonuseks, teised naeravad välja, milleks mulle siis üldse koer jahile, kui ta lindu roostikust ära ei too - loogiline ju, eks. Ja vaesed koeraomanikud, kes püüavad koera ōpetada! Segadust kui palju ja tuleb välja, et polegi palju kelleltki küsida, kuidas ja miks. Kui on ettevōtlikust, et helistad otse kohtunikule ja küsid nōu aga muud varianti saan aru, et polegi. Ilmselt oleks ōige kōigil jahikatset teha soovijatel eelnevalt jahimeestega jahil ise kaasas käia ja vaadata, kuidas asjad käivad ja siis saaks ehk sotti aga nii nagu mina seda teha püüdsin.... väga raske.
Käisin isegi paar näd tagasi, koeral järku tõstmas, tulemuseks kahe II järgu koeral 0, mitte I järk ... Sul on õigus, küsija, asi on päin ... meie osade jahikatsetega. Süsteem ei toimi, nagu tõdes ka kohtunik ise peale pikka seletamist. Või teisisõnu, süsteem toimib mõnevõrra ainult hästi palju jahikogemusega koertele, kui on tegu vähem jahile pääsevate koertega, siis läheb asi väga keeruliseks. Koer, kes ikka väga palju jahil käib, teeb suurema tõenäosusega katse ära suvalise korraldusega (mis iganes kohtunikul pähe lööb), ja ta ei vajagi ehk mingit erilist ettevalmistust. Teised koerad-omanikud, kes tahaks koera kuidagi ette valmistada, on üsnagi suure probleemi ees, sest isegi kui katse on ühe kohtuniku all (seda me juba teame, et sama katset teevad eri kohtunikud eri Eesti otstes totaalselt erinevalt) kaks aastat ühtmoodi olnud, on ta kolmandal hoopis teistmoodi - nt üks kord on peibutuspardid ka (kuigi eeskiri ütleb, et ei tohi kasutada) ja otsingualas, kus koer töötab kuni 30 min, on 4-5 parti, ja teisel aastal peab koer töötama otsingualal täiesti tühjalt, ühel aastal on topeltmarkeeringuga toomine, teisel ainult üks laks-vise. Juhendajad, kes pole ise kohtunik, aitavad valmistuda, aga on kah valesti aru saanud ja lähtuvad eelmiste aastate korraldusest, kohtunikul endal aga pole aega tulla juhendama, suurte raskustega leitakse ju aega katsegi jaoks. Sisuliselt jääb jahikatse siis pea ainult suure kogemusega praktilise-jahi koerte pärusmaaks, aga ma pole kindel, et see nii olema peaks. Võiks ju öelda, et jahikatse - kuna ta ongi päris jaht - ongi olenevalt olukorrast erinev ja seda ei saa alati ühtmoodi korraldada, siis mina sellega nõus pole. Olen käinud nüüd üsna palju kordi Rootsi erinevatel katsetel, ja muidugi on ilm, koht ja uluki käitumine erinevad, aga muu korraldus on ikka täpselt samamoodi - niiet saab küll ühtmoodi korraldada ja peabki, ma arvan. Minu vanema koera jaoks katse ja jaht on erinevad, jahil pole olnud probleemi, et koer tühjalt roostikku kammida ei viitsi või 5 tundi jutti vees ligunenud ja teiste koerte poolt tatistatud-nätsutatud narts-parte kõhkleb suhu võtta ...
Tore, et teemaks tuli.Nimelt on loota JTÜ uue juhtkonna valimisi, sooviks oleks , et UUS saaks TEGUS: Nimelt ongi jahikatsed need, milles tahaks ka ise mitu süna sekka hüüda.Kindlasti peaks EEsti 1972 aastal ilmutatud katsed üle vaatama. Praegalt on olnud kõigil vähegi huvitatututel maailmas ringi sõita ja vaadata(ka teha) mujal katseid ja võrrelda Eestis toimuvaga. Ma ei ole mitte üks põrm Eesti omadega(verejäjg, urg, linnukatsed) rahul. Meil endil on võimalus teha ettepanekuid nii uue juhtkonna (TÖISE, TEGIJATE) valimisel, kui katsete reeglite parandamisel. Ise pole EEstis õnnestunud veelinnu katsel osaleda. Küll huvi oleks ju magasin info maha-küll olen kahel aastal Soomes käinud taksidega tegemas. Soome katse koosneb 3 osast-nn verejälg, mis veetakse maha kepi otsas kajaka laibaga, koer peab leidma ja käituma nagu verejäljel ikka. Siis on nn tühja vee otsin-koer peab käsu peale minema vette , ujuma kaldast umb.15 m siis kolmnurgana. Ja kutse peale veest välja(kõige raskem, kuna töötav koer tühja vette ei lähe-siis võib kasutada 4 kivi, visates need ette, et ta selle pagana kolmnurga ära ujuks. Punkte võetakse muidugi selle eest maha. Siis on paugukatse-kõik koerad seotakse vahemaadega puude külge, omanikud eemalduvad, tehakse pauk jälgitakse koerte reageerimist. Ja alles siis tuleb päris osa-peidus(hästi peidus) püssimees ja viskaja koostöö tulemusena pauk ja kajakas lenab kaldast 15 m vette, kohtuniku märguandel lased koera, kes peab linnu tooma kuivale maale, super, kui omanikule kätte.Mu karmikal II j käes, nüüd hakkas ka pikakarvaline parti tooma, tuleb jälle minna katsele... Katse on ametlik eksam, seda ei saa teha, nagu kohtunikule pähe tuleb-kõikkidele peavad kehtima üheselt mõistetavad reeglid. Eesti reeglid on olemas, aga kunstlikku katset, kus kõikki hinnata võrdsetel tingimustel pole!...tegeld ei tohiks ükski reegel jätta võimalust kohtunikule vabaks tõlgenduseks ju!MIs moodi on korraldatud veelinnu KUNSTLIK katse-sellest pole kusagil juttu. Kuidas seda siis läbi viia?On kirjas ainult kuidas hinnata.Kuidas teil OTSING oli korraldatud?.Aga kui pole kõigile üheseid reegleid on väga raske ka üheselt hinnata, ikka jääb midagi kripeldama ja ongi ka situatsioon,,et II järgu koer ei saagi punkte-aa pole ju katset? sama on jänesekatsega-ma tahan seda näha, kuidas SELLISTE reeglite järgi on võimalus teha hagijatel jänese katset? Kust võetakse jänes, et koer saaks oma tööd näidata-see ju kohtuniku(organiseerijate mure!)mina olen oma raha maksnud, katsele tulnud, ja paluks seda ka sooritada koos jänesega! Üritaksiki katsetest huvitatuid kokku koguda ja hakata kuskilt otsast pihta, kas või verejäljega(mida saavad enamus koeri katsena teha), selle reeglid muuta EU pärasemaks ,uuemateks, et mitte ajale jalgu jääda..sajandiga. Igas tahes õnnitlused tublidele, kes vaatamata kõigele edukalt katse sooritasid!
Olen seda ennegi kuulnud aga ikkagi huvitav, kuidas soomes pardijahikatse käib kajakatega, kui meil on kohustus part ja ainult part. Mina arvan tagatjärgi praegu, et koera ōpetades sai viga tehtud ka sellega, et sai parditiib vōi suled seotud ümber pulga. Tegelikult oleksin pidanud hoopiski ümber mingi pehme mänguasja vōi nutsaku kerima sest tulemus on see, et koer ei vōta pehmet töllerdavat asja aga selline on just surnud part ju. Kohtunik ütles veel, et olen valesti teinud trenni, et linnukoer peab ära tooma kōik lastud linnud olenemata margist aga meie koerad nägid rabakana, mingit sorti hane ja sōtkal oli vist kolmas lind elus esimest korda ja ka omanikud muideks Mind naerdi koeri ōpetades üsna mitu korda välja,kui metspardi asemel tegin dressuuri eelpool mainitud muskuspartidega ja sain ka ühe tuvi kätte aga olgem ausad, kui pole metsparti, siis mida teha. Kas ei vōiks näiteks JTÜ tegeleda ka ühtlasi sellega, et ostab jahimeestelt lastud veelinnud kokku ja müüb edasi , kellele ōpetamiseks ja kellele katseks vaja. Oleks koeraomanike süda rahul - alati on koht, kust osta ja jahimeestel oleks indu rohkem linnujahil käia. Ma saan aru, et külmutused jm. vajalik sellisel puhul aga pōhimōtteliselt mōte tundub mulle hea olevat
Ega neid linnukoera omanike nii palju ka ei ole, et võiks surnud partide turustamisega tegelema hakata, pigem annab/laseb mõni jahimees hädalisele pardi või veel parem võtab jahti kaasa!
on ikka küll palju: ainult sel aastal tegid 20 spanjelit jahikatset. Üksiküritajatest ei ole infot aga ka neid oli. Kuldseid on kodulehe infol (juunis) 10 tk. juulist-oktoobrini oli veel katseid aga infot ma hetkel ei leidnud. Isegi, kui on aastas ainult 30 koera, kes katset teevad aga trenni on ju ka vaja teha. Mul läks kahe koera peale 10 lindu ,kui oleks olnud parte - oleks rohkem vajanud.
Jah,sul läks koera õpetamiseks 10 lindu.Siiski on suurem jagu linnukoeraomnikke ka ise jahimehed ja õpetavad linnukoera just praktilise jahi jaoks,mitte aint mingi katse läbimiseks.Sellised jahimehest linnukoeraomanikud aga ei vaja mingit täiendavat topist või külmutatud parti.Neid koeraomanikke aga kes jahimehed pole,arvan,et on tõesti vähe ja neile mingit täiendavat pardikokkuostu oraniseerida pole JS küll vaja.Kuna ise sellise mõtte välja käisid,siis võta ka ise asi ette ja näis,kas tasub ära?
kui partidele turgu poleks, siis ma ei saa aru, millest need partide otsimise kuulutused igas koerateemalises foorumis. Ka tōuühingutest on linnud lootusetult otsa saanud, kuidas siis saab väita, et parte kōigile soovijaile olemas on!
Küsija, Soomes-Rootsis tehakse selle "saagiga", mida kõige rohkem (odavamalt) ja lihtsamalt saada on, sest katsetatakse ju igal aastal päris suur mass koeri. Samas kui koer on harjutanud natuke ainult üht tüüpi lindudega - partidega nt, siis võib olla, et ta äärmiselt erinevat tüüpi lindu - nt kajakas või vares - ei võta üldse. Need ei ole ka ju saaklinnud otseses mõttes. Aga heade eeldustega jahikoer peaks oma nö geenides olevat saaki ikka võtma, so otsesed saaklinnud nagu faasan, part, põldpüü jne, enamasti pole selliste lindudega probleemi äratoomisel (KUI nad on kvaliteetsed ning mitte ära nätsutatud või nahani märjaks ligunenud) äratoomisel. Selles mõttes on ju meil parem, et katsetel on ikka saak-tüüpi linnud. Ja ega sul ilmselt seda kajakat pole lihtsam saada, kui parti - keegi peab ikkagi laskma sulle selle linnu, pardijahil ikka mehed käivad, aga kas sa leiad kellegi, kes sulle neid suuri kajakaid ekstra laseb (egas katsed pole nende pisikeste kajakatega, mis tavaliselt pardijahis jahimehele "ette" jäävad). Tasub ikka harjutada koera võimalikult paljude eri tüüpi lindudega, sh kajakad, varesed jne, eks ka pärisjahil tuleb ette esmakohtumisi ja selline ettevalmistus aitab koeral aru saada, et kui too, siis peab tooma, olgu mistahes imelik rajakas. Mõne koera jaoks on esialgu isegi see väga pisikest tüüpi part (mis ta nimi ongi?) hoopis teine asi, kui nt suur sinikael ja koer vbla ära toob, aga mitte kätte, st hoida ei taha väga kaua. Jahikatse (erinevalt nt tõukatsest) ongi katse, milleks tuleb natuke rohkem ette valmistuda (ja testib ju ka koera geneetilisi eeldusi), ja eks siis kohtunik nõuabki, et koer korrektselt ja lõpuni toob ära kõik veelinnu-jahile omase saagi, isegi esmasel kohtumisel.
küsija kirjutas:kui partidele turgu poleks, siis ma ei saa aru, millest need partide otsimise kuulutused igas koerateemalises foorumis. Ka tōuühingutest on linnud lootusetult otsa saanud, kuidas siis saab väita, et parte kōigile soovijaile olemas on!
Ei ole kursis, kui palju võiks olla neid jahimehi, kel linnukoerad ja palju linnukoeraomanikke, kel puudub reaalne jahivõimalus. Foorumeid jälgides tundub aga, et see probleem on igal aastal uuesti õhus. Pole linde, pole jahivõimalust. Üheks variandiks on muidugi hõigata oma soov maha vastavateemalistes foorumites, kuid pakuksin välja ühe idee veel lisaks omalt poolt. Kuna tsiteeritud postitusest selgub, et tõuühingutel pole koeraomanikele parte pakkuda, siis tegelikult võiks tõuühingud ja jahiühingud teha omavahel koostööd - rohkem koostööd. Mitte ainult osta kokku linde vaid ka vahendada jahimeeste kontakte, kes oleksid valmis võtma jahile kaasa ja linnukoeraomanike kontakte, kes otsivad mingis piirkonnas jahivõimalust. Usun, et asi toimiks oluliselt paremini kui praegu. Ise olen mitmel puhul kasutanud jahifoorumi kaudu leitud kutsade ja nende omanike abi partide leidmisel. Arvan, et see oleks ääretult mugav saada kontaktid näiteks tõuühingult või kohalikust jahiliidust. Selleks peaks sellel ideel olema aga toetajaid ning ka keegi, kes tegeleks liidutasandil (eks ju hea idee, et las keegi tegeleb ).
Kõigepealt-kindlalt väidan, et rohkem on just linnukoeri mitte jahimeeste käes ja just nemad on rohkem huvitatud oma koerte treenimisest ja arendamisest( näituse jahitõuge ei saa Tshempioni tiitlit muidu kinnitatud, kui on jahikatse tehtud, sellest ka suur huvi "katsematerjali "vastu)Sealt edasi(näituseinimesena,) kui näed , missuguse innuga su koer töötab, on kukesamm jahini ja koera katsetamiseni päris jahis.Ise, mitte mingil juhul suva jahiseltskonnaga oma koeri jahti ei võtaks-kui jahimehel pole endal koera olnud, ei oska ta jahis arvestada ka KOERAGA-näeb saaki, laseb koera eest, tulemuseks ka koer võib pihta saada, haavlid ju lendavad laiali.(vabandan, kui keegi tunneb end solvatuna, polnud mõtteski, ikka ainult koerad!).Ise käisime just jahis väga hästi treenitud ja ülitublide linnukoertega, kes olid teoorias ülitugevad, ainult "sooja" lindu polnud elus näinud, katsunud..nats harjumist ja võtsid küll, iga jahiga aina paremini. (me ise jube Käies nii katsetel(kust ka pärisjaht algas) kui jahis olles laisk koeri(hm takse) treenima, julgen küll väita, et pole vahet, mis linnuga treenid, või missugune tiivast meisterdatud vidin on vette loopimiseks. Kui mul hakkasid tiivad ära närutuma, korjasin kah suled kokku ja sidusin ümber pulga, sama innuga toodi välja.Nüüd ainult ei tooda niisama vette visatud pulka, millest kogu linnujaht alguse sai, nuusutavad, keeravad otsa ringi ja läheb otsinguks vees ujudes, kus mingi tiib oleks... Loomulikult võiks keegi vahendada tiibu , verd, "laipu(nahka verekatseks), aga , kus see JTÜ peaks varusid hoidma?Ise kuivatan tuttavatele- tahtjatele töö juures katlamajas(ega keegi , peale minu sinna ei sisene kah), verd käin lüpsikuga jahis, kui lahkamine, seisame ämbriga valves ja kogume kõik kokku, ka klimbid..kodus villin pudelitesse ja jälle töö juure sügavkülmas, ja jälle tahtjatele jagamiseks. Eks selle juraga paras jamamine on, ega ei kujutakski, et tõsine jahimees viitsiks(ja peaks) nii palju jändama ja solberdama.. ega kerge pole.Praegu koguvadki väga tuttavad ja heasüdamlikud jahimehed mulle hane jm linnutiibu, eile sain jälle kotitäie, läheb kuivatamisele...ja jagamisele.. Mis puudutab Soome katset ja kajakat, ega ausalt ei tulnudki selle peale, et linnul ja linnul võiks vahe olla. Tagantjärele mõeldes jah, miks pidi koer seda kajakanärakat küll otsima(senini ainult verejälge ja loomi otsinud) ja veest väla tooma..imelik? Ja veel on nats kummalene, kui hanejahis saadan taksid haneparve lendu ajama, nad ei tunne lõhna, joostakse sinna-tänna(no ei ole õpetanud suunda kätte näitama)ja ega see aitakski, ikka kihutavad ringi ja võivad suht lähedalt mööda panna, alles, kui haned lendu tõusevad, läheb "ajuks"..Nad nagu üldse ei tunneks lõhna ja ei kuuleks-näeks linde. Või on asi selles, et pole linnukoerad ja ei peagi..Samas jälle, kui laks käib, on kohe jaol haavatuid püüdmas ja kinninkrabamas , järjest.5 aastane pikakarvaline on ainus, kes vaatab mind ja teab, mida peaks otsima.Aga ta kah mugav mees, ilma asjata ei viitsi sammu ka astuda.
Kui keegi Lõuna -Eestis soovib oma koera treenida, siis olen nõus lahkesti linnujahti kaasa võtma. Mul on koguaeg see probleem, et umbes pooled linnud jäävad kätte saamata, kuna ei leia üles. Ja linnujaht koeraga on tõesti üks minu lemmikuid.
Vollifedja, see on huvitav jah, et ka linnukoeral on (tihtipeale) niiöelda saak veres. Oleneb koerast ka, aga osad koerad no ei võtagi tühjast kohast näiteks mingit varest, kajakat kui saaki (vares juba oma haisu poolest erineb ülimagusast faasanist), aga kui koer varest võtab, on suur tõenäosus, et võtab kõike muud ja "uut" ka. Mõni seisukoer ajab taga ja seisab igat varblast ja tuvi ja parti ka, aga mingi osa ei pööra üldse mittemingit tähelepanu pisilinnule ja tuvile, seisab ikka ainult seda õiget ja veel tähtsamalt - metsikult käituvat lindu - nagu rääkisime sinuga sellest katsest, kus lind on kinni ankurdatud. Osasid koeri nii ei testi kuidagi - kui see lind pole metsik ja õige vastavaks tööks, siis mingi vutt või kana ikka ei testi kuidagi koera seisuomadusi, sest lind ise ei käitu õigesti. Umbes äkki nagu testiks seajahikoeri koduseaga, kes on 50cm ketiga paigale aheldatud?
Kristi, see on teoorias hea mõte ja lahe oleks, kui kusagilt otsast mingeid koostöökontakte hakkaks laiali minema, praeguseni minu kogemus, et jahilepääsemine on päris keeruline (tuleb jahimehele naiseks minna ?). Ma ei teagi, milles põhiline probleem on, võibolla on probleem minus, aga mul on õnnestunud kuulutamise ja otsimise kaudu ainult mõned kontaktid ja Tartu kanti saada. Ja kuna jahiajad osaliselt kattuvad, siis need mehed vist väga palju linnujahil ei käigi, või siis toimub see enne või peale mingit muud jahti. Pealinna kandis tegelikult on mereääres kuulda, et igal näd vahetusel toimub pardijaht (olen mõelnud, et ehk just vene rahvusest jahimehed käivad rohkem, neil võibolla see rohkem kultuuriliselt omane jaht?)... Kahju lindudest, kes kadunuks jäävad, kahtlen, kas isegi pooltel jahimeestel on koerad kaasas.
Mōlemal III järk. See koer, kes parti ei vōtnud hakkas järsku parti vōtma ja keegi ei teagi, mis see oli, mis olukorra lahendas.
Mind naerdi koeri ōpetades üsna mitu korda välja,kui metspardi asemel tegin dressuuri eelpool mainitud muskuspartidega ja sain ka ühe tuvi kätte aga olgem ausad, kui pole metsparti, siis mida teha. Kas ei vōiks näiteks JTÜ tegeleda ka ühtlasi sellega, et ostab jahimeestelt lastud veelinnud kokku ja müüb edasi , kellele ōpetamiseks ja kellele katseks vaja. Oleks koeraomanike süda rahul - alati on koht, kust osta ja jahimeestel oleks indu rohkem linnujahil käia. Ma saan aru, et külmutused jm. vajalik sellisel puhul aga pōhimōtteliselt mōte tundub mulle hea olevat 
).
?). Ma ei teagi, milles põhiline probleem on, võibolla on probleem minus, aga mul on õnnestunud kuulutamise ja otsimise kaudu ainult mõned kontaktid ja Tartu kanti saada. Ja kuna jahiajad osaliselt kattuvad, siis need mehed vist väga palju linnujahil ei käigi, või siis toimub see enne või peale mingit muud jahti. Pealinna kandis tegelikult on mereääres kuulda, et igal näd vahetusel toimub pardijaht (olen mõelnud, et ehk just vene rahvusest jahimehed käivad rohkem, neil võibolla see rohkem kultuuriliselt omane jaht?)... Kahju lindudest, kes kadunuks jäävad, kahtlen, kas isegi pooltel jahimeestel on koerad kaasas.