Sellest paanikast jahiseaduse muutmise ümber kumab läbi puht-eestlaslik kadedus: äkki naaber saab rohkem kui mina
Oma väheste kogemuste (jahipisikuga nakatunud 80-ndate algusest

) põhjal arvan, et ulukit kindlal päeval kindla maatüki peale rikka jahituristi püssitoru ette saada polegi nii lihtne. Kits on suhteliselt paikne, aga siga ju väga liikuv loom. Talvel hommikust luuret tehes on vast paljud tähele pannud, kui mitme(-kümne) maaomaniku maa pealt seakari ööga läbi jalutada võib! Paraku maksab turist SUURT RAHA ainult korraliku trofee laskmise eest
Uue jahiseadusega plaanitav maaomaniku jahiõigus ulukile lõpeb paraku hetkest, mil uluk tema maatüki piirest lahkub. Kes aktiivsemalt metsas on käinud, on ehk märganud, kuidas ulukid reageerivad ühes kohas pidevale häirimisele. Lähevad lihtsalt mujale ja otsivad pisut rahulikuma paiga

Paljud maaomanikud, kes tulevikus oma maatükil jahiga või jahiõiguse müügiga SUURT RAHA teenida loodavad, ei oma tõenäoliselt ettekujutust kulutustest, mis kaasnevad kasvõi korraliku seasööda koha pidamisega. Söödal peab ju kogu aeg olema head-paremat piisavas koguses (aastas ikka mitmeid tonne

), et sead just selle söödakoha lähedal püsiks! Turist tuleb ju kaugelt ja raha maksab looma laskmise, mitte linnulaulu kuulamise eest!
Kui see seadus praeguse süsteemi segamini paiskab, näen mina sellist võimalikku lahendust: kohalikud jahimehed organiseerivad oma maadele söödakohad ja nokitsevad vaikselt jahti pidada, võõrastel maadel ei toimeta. Samuti on mõistlikult asju ajades võimalik oma piirinaabritega mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni jõuda. Kui võõral maal ei toimeta, pole ju ka kahjude kompenseerimise kohustust seal.
Ainukesena saab olema mõneks ajaks häiritud ajujaht põdrale.
Usun, et SUURT RAHA teenida lootvate maaomanike tuhin läheb üle mõne aastaga ja tulevad ise jahimeeste juurde uuesti koostööd pakkuma. Tundub, enamus neist raha himustavatest maaomanikest on paraku linnainimesed või ärimehed, kes oma maatükkide läheduses pidevalt ei ela.