oleksin tuhandest tänatud info ja pilttide eest mis teeksid mu söötja ehituse kergemaks...enesel on kõvaketas juba kinni jooksnud... aparaadiks on SUNSLINGER DIGI ette tänades
Mul oma sihuke,küll American Hunter Pro slinger. Sunslingerile peaks ideekohaselt sobima, kui oskad päikesepatarei osa panna nii,et ta seal väga varju ei jää .
Ma ise laisem siiani olnud ja kasutanud ära kasvavaid puid. Kuused olnud, kuna nende alune reeglina kuivem olnud ja ühtlasi pakub ka mingil määral varju. Ühe variandi tegin sellise, et ca 100L terastünnile tegin augud sisse ja siis ümber puu kammitsaga läbi aukude ja mutrite alla. Teisel variandil olin laisem. Seal tõmbasin terastünni ca 50L koormavööga puu külge kinni. Kui teed siis ise soovitan kasutada suuremat sorti nõud söötja kohal. Ma algul ka jamasin nende 20l plännidega, aga kiirelt sai selgeks, et mõtetult palju sõtitlemist söödanõu täitmise pärast. Mis vahet sela, kus sööt seisab, kas metsas tünnis söötja kohal või kodus.
Minul siis selline raudtorudest konstruktsioon. Täitmiseks lased tünni vändast alla ning pärast jälle ülesse tagasi. Tünnil rauast jalad, et alla lastes söötjat ära ei lõhuks.
Tegin ka omale suht sarnase söötja kus tünn üleval ja sealt toru maapinnani. Söötja käivitavaks jõuks on sea pea . Põrsas peab peaga vastu toru jooksma, et iva maha potsataks. Toru alla asetasin puuplate, et oleks miski mis doseeriks väljapudeneva vilja hulka. Näiss kuidas siis ka tööle hakkab. Igatahes minu pisike beagle oli küll väga umbusaldava moega söötja suhtes. Peatselt lisan ka pildid kui asi usutav tundub
mihkelson kirjutas:Sul see asi liiga mudane pole vms. Pool söödast läheb kaotsi ju. Ja ega isegi ei taha mudast süüa.
Ega sa ise ilmselt sniffi söödale sööma ei käi ka ju. Mudaseks lähevad söödakohad vihmastel aegadel nagunii, paratamatus, isegi varjualuste alla tekib ajapikku auk ja vesi koguneb sinna.
Söötja lihtne ja mehhaaniline. Eimiskit elektroonikat. Tünni all ca 5 cm läbimõõduga ava. Augus puukaigas mis läbimõõdult 4 cm millel otsas ca 8 cm ketas. Kaigast liigutades pudeneb pisut vilja. Kaval kult kasutab üldjuhul nippi ja üritab suruda kaigast maksimaalselt üles, mille tagajärjel jookseb masin tühjaks. Selle vältimiseks on mõistlik panna ülevalt 5-8 cm kõrguselt läbi kaika metallist piirdevarras. Kruvidega ei ole mõtet kuna sea jõud käib üle. Süsteem hooldusvaba ja kui mõni kurjam vargile tuleb pole kahju suur. Lolli ja inimesekindel automaat.
Einstein on Pärnumaa Jahimeeste Liidu kokkutulekul käinud.Seda pildil olevat söötjat kasutati päälike võistlusel.Metsas peab tünnil kindlasti kaas peal olema,et vili märjaks ei saaks.Jalased peaksid ka all olema siis hea teise koha peale lohistada,kui plats väga mudaseks tallatakse.Mul on taoline söötja kasutusel juba mitu aastat.Tore on jälgida,kui emis põrsastega sööma tuleb.Pannakse kärsaga,kõnksti,vastu kaigast,vili pudeneb maha ja kui see on ära söödud siis uuesti kõnksti.
mihkelson kirjutas:See mudas söömine oli lihtsalt näide, aga kui ikka sellest mudast veelomp tekkib siis on jama
See on küll rumal jutt. Ma olen vaatand et sead naudivad ikka väga siukest poriauku ja kui sealt midagi söödavat ka saab sonkida on ikka täisvärk. Olen söödakohale sügisel ikka mõne koorma kuivatijääke viinud, paras sopaauk tehakse kiirelt. Seal nad siis tuhnivad ja aelevad...
Ega jah see muda probleemi ära hoidmine suht võimatu .Aga ega sa sinna mudasisse mingid kvalideet sööta eriti ei raatsi panna peale kuivati jääkide . Ja sinna ise kah eriti minna saa, kui pole selle hetkel kummareid jalas, kui kiirelt läbi vaja käija. Seda küll et see neile kaif i pakkub, aga enda mõttes lihtsalt. Ja et selle kohapealt lastud siga ok kah veidi mudane vms Hea omadus see kah et kohe kaugelt kuulda kui sead söödal
kakuke kirjutas:Mudane söödakoht on pigem inimese, kui sea probleem. Ikka väga kuiv koht peab olema, et mudseks ei läheks, kui sööt ikka korralikult toimib.
Kuldsed sõnad. Ma puhtesteetilistel kaalutlustel vahetan mingi aja pärast sööda asukohta, sest ei meeldi selline kuni 0,5 m sügav ****auk, kus silmad kissis pead kuidagimoodi asju ajama. Eriti "tore" veel siis, kui sealt siga välja lohistad. Uue koha valikul kasutan tihti mingit mikroküngast, mille siis mõne aja pärast siledamaks saan. Aga fakt on see, et siga pori tahab ning vanu poriaukudest söödakohti ikka aeg-ajalt üle kontollib ehk siis püherdamas käib. Aga looduslikud loduaugud oma haisva poriga palju sellest inimesetehtust ei erine. Olen nii mõnegi kesiku lasknud vahetult pärast tema lodukümblemist kuumal aal. Sellise mõnusa haisuga ta on ning tõsta kole libe.