Marocchi A-12
Marocchi A-12
Marocchi A-12. Kas on hea relv ja kas tasub ära nii jahis kui ka tiirus?
Re: Marocchi A-12
Teine aasta läheb ja senini ei ole ühtegi halba sõna öelda.On olnud edukas linnujahis kui ka varitsusjahis.Lihtne puhastada. On olnud mittelõpuni ümberlaadimist,aga seda tänu enda hooletusele relva kehvasti õlas hoidmisel (et viga kabast tagapool siis,mitte relvas endas) Kuul jookseb ideaalselt,suht kõigesööja. Kokkuvõtteks võin enda isendi puhul öelda,et selle hinna eest on relva küll.
Re: Marocchi A-12
Seleta nüüd ära, nii et minusugune loll kah aru saab, mismoodi relva õlas hoidmine mõjutab ümberlaadimist?
Ma saan aru, et kui üldse õlas ei hoia, siis võib teoreetiliselt nii juhtuda, et terve relv liigub niipalju tagasi, et lukul ei jätku ülejäänud relva suhtes inertsi ja ei lae ümber. Aga kui ikka natukenegi vastu on toetatud ...
Ma saan aru, et kui üldse õlas ei hoia, siis võib teoreetiliselt nii juhtuda, et terve relv liigub niipalju tagasi, et lukul ei jätku ülejäänud relva suhtes inertsi ja ei lae ümber. Aga kui ikka natukenegi vastu on toetatud ...
Ei, see ei ole Rio de Janeiro, see on hoopis midagi hullemat.
Re: Marocchi A-12
mosse kirjutas:Seleta nüüd ära, nii et minusugune loll kah aru saab, mismoodi relva õlas hoidmine mõjutab ümberlaadimist?
Ma saan aru, et kui üldse õlas ei hoia, siis võib teoreetiliselt nii juhtuda, et terve relv liigub niipalju tagasi, et lukul ei jätku ülejäänud relva suhtes inertsi ja ei lae ümber. Aga kui ikka natukenegi vastu on toetatud ...
Nii ongi kapriissemate inertslukuga poolautomaatidel, et PEAB olema korralikult õlas - kui ei ole, siis alati ei lae ümber. "Natukene vastutoetatud relv" laeb ka "natukene" ainult st lukk ei viska nt korralikult kesta välja.
Re: Marocchi A-12
Jutt pmlt juba räägitud jah,et ei lae täielikult lõpuni kui mingi paksem õhuline jope vms,mis pehmendab oluliselt tagasilööki.Mul on juhtunud seda hanejahis kiirustades natuke ja ka pardijahis kui olen jõepeal päästevesti kandnud.Et selle inertsluku miinuseks vist võib seda asja nimetada,aga vigadest õpitakse ja ütleme nii et kui paar korda on juhtunud siis hakkad sellele tähelepanu pöörama ja edaspidi asi toimib hästi.Harjumise asi.
Re: Marocchi A-12
Sooh, siit tuleb ju loogiline järeldus, et kõhnematel vendadel on sihukese püssiga rohkem probleeme oodata (korpus ei jõua matsu kinni pidada). Ja et harjumise asi. Pragmatism ütleb, et heade asjadega pole harjuda vaja - need istuvad iseenesest (siinkohal käige minu sõnade, mitte tegude järgi 
).
).Ei, see ei ole Rio de Janeiro, see on hoopis midagi hullemat.
Re: Marocchi A-12
Algatuseks - Marocchi pole paha ja minuarvates on see isegi etem venelaste uutest ishidest-tosidest. Vähemalt uuena. Kindlasti on A-12 selline anonüümne relv. Poes relvariiulil vaataksin ma sellest mööda, sest ta lihtsalt jääb „kahe silma vahele“. Minu silmis puudub tal miski külgetõmbejõud, mis paneb seda püssi tahtma. Olgu selleks välimus või nimi või kvaliteedilegend või miski muu ainult sellele relvale ainuomane omadus. See nimigi ei jää paljudele meelde! Meeldib sulle see anonüümsus või mitte, seda otsusta ise. A-12 on täiesti tavaline ja kindlasti hea relv. Vähemasti uuena.
Minu tahtest eriti sõltumata on asjaolud olnud nõnda, et olen A-12 kasutanud 4-5 aastat. Kõik korralikult sihitud paugud on ka pihta läinud, möödalasud on möödas. Siin miskit imet ei juhtu ja oleks küll viimane lollus möödalaskmises ka relva süüdistada. Seda nii haavli- kui ka kuulipaukudega. Kuigi jah, kuuliga laskmisel nüüd ikka mingit snaiperit kah ei pane. (Mul kodus üks halli habemega vanamees, kes siledaga papist siga palju laseb ja selle tarbeks tal kapis hoopis midagi muud.) Kuid A-12 on kerge! See on justkui naiste relv. Ilma alumiiniumit kui ka plastikut kasutamata kaalu ei vähenda. Kui sul vähegi mehelik kehaehitus on, võid sa seda püssi ajust ajusse endaga kaasa tassida ja seljuures kordagi relva raskust kirumata. Muidugi iseasi, kui mõttekas ajurelv see poolautomaat üldse on? Kuid peab ütlema, et see kergus on ka väsitav. Väsitav just linnujahis. Kui veidi tummisema moonaga „vallatled“ ja padruneid karpidega loendama hakkad, siis saad sellest aru. Sportpaukudega on tagasilöök pea olematu. Eriti, kui õlas on tulivalus noorpõlvekogemus Baikali stendimoonaga. Siinkohal on vist tarvilik ka mainida, et kindlasti on terve rida poolautomaate, mis suudavad ümberlaadimise A-12-st kiiremini sooritada. Oma pikkuse kohta tundub A-12 sellise kompaktsena ja ega ta ei logise ega plõgise küll kuskilt. Mis korralikult kinnitatud, see kinni ka on. Vähemasti uuena (ei väsi ma kordamast). Ainus, mis mitme padruniga laetud püssis häält teeb, on oma laadimisjärjekorda ootava loksuv padrun seal luku all. Algul see häirib, kuid hiljem harjub sellegagi, nagu öeldakse. Laskmisele loomingulisemalt lähenemist võimaldab muidugi vahetatavate tshokkide kasutamine ja vähemalt esialgu on see katsetamine põnev. Pärast rahuned ja jääd ühte-kahte suudmekoonust kastama. Vaatamata kõigele sellele meeldivale, ei „leiaks“ ma seda relva poeriiulil ikkagi teiste omataoliste seast üles ja tõenäoliselt eelistaksin miskit muud.
Eelistaksin kindlasti ka sellepärast, et A-12 puhastamine on paras korstnapühkija töö. Ma võin kogu oma „arsenali“ otsast otsani läbi nühkida ja jään ikkagi puhtamaks kui ainuüksi seda itaallast puhastades. Need ümberlaadimisse suunatud gaasid sõna otseses mõttes sittavad seda relva. Ja pole ma eriti aru saanud, et see niiväga padrunimargist või kogustest kinni oleks. Ka tühipaljas üksiklask jahil tingib relva põhjaliku puhastamise. Aga saab hakkama ja relva tulebki ju hooldada! Aga miks see armastus nii karm peab olema? Ümberlaadimisega tavaliselt probleeme pole. On see sellest, et vastukaalu on minupuhul 100+ kg, ei tea öelda, kuid üks mis kindel – sul tuleb kasutada ümberlaadimise mehhanismis laengu tugevusele vastavat „junni“. See on päris naljakas, aga harjud sellegagi. Eriti hästi jääb meelde siis, kui vajalikul ajal ümberlaadimine ei õnnestunud...
Vastupidavus? No ei tea. Pole kümneid kilosid padruneid tast läbi ajanud. Pole ka ekstreemsusi proovinud ja teravaid elamusi taga ajanud. Milleks? Puhtana ja korralikult määrituna ta sind alt ei vea. Kuigi jah, mis seal salata, lööknõel on vahetatud ja see oli ju lihtsalt halb õnn (olgu relvakaupmehel ka hea meel seda lugeda). See on kindlasti mu eelarvamus, aga vähegi tõsisema kasutamise juures A-12 mingi isalt-pojale relv nüüd ikka kah pole.
No vot, pole ju siin miskit hullu raketiteadust. Meeldib – mine ostad ära. Kasutad ja ei sobi – müüd maha. Kogemusevõrra oled kindlasti rikkam! Edu!
Minu tahtest eriti sõltumata on asjaolud olnud nõnda, et olen A-12 kasutanud 4-5 aastat. Kõik korralikult sihitud paugud on ka pihta läinud, möödalasud on möödas. Siin miskit imet ei juhtu ja oleks küll viimane lollus möödalaskmises ka relva süüdistada. Seda nii haavli- kui ka kuulipaukudega. Kuigi jah, kuuliga laskmisel nüüd ikka mingit snaiperit kah ei pane. (Mul kodus üks halli habemega vanamees, kes siledaga papist siga palju laseb ja selle tarbeks tal kapis hoopis midagi muud.) Kuid A-12 on kerge! See on justkui naiste relv. Ilma alumiiniumit kui ka plastikut kasutamata kaalu ei vähenda. Kui sul vähegi mehelik kehaehitus on, võid sa seda püssi ajust ajusse endaga kaasa tassida ja seljuures kordagi relva raskust kirumata. Muidugi iseasi, kui mõttekas ajurelv see poolautomaat üldse on? Kuid peab ütlema, et see kergus on ka väsitav. Väsitav just linnujahis. Kui veidi tummisema moonaga „vallatled“ ja padruneid karpidega loendama hakkad, siis saad sellest aru. Sportpaukudega on tagasilöök pea olematu. Eriti, kui õlas on tulivalus noorpõlvekogemus Baikali stendimoonaga. Siinkohal on vist tarvilik ka mainida, et kindlasti on terve rida poolautomaate, mis suudavad ümberlaadimise A-12-st kiiremini sooritada. Oma pikkuse kohta tundub A-12 sellise kompaktsena ja ega ta ei logise ega plõgise küll kuskilt. Mis korralikult kinnitatud, see kinni ka on. Vähemasti uuena (ei väsi ma kordamast). Ainus, mis mitme padruniga laetud püssis häält teeb, on oma laadimisjärjekorda ootava loksuv padrun seal luku all. Algul see häirib, kuid hiljem harjub sellegagi, nagu öeldakse. Laskmisele loomingulisemalt lähenemist võimaldab muidugi vahetatavate tshokkide kasutamine ja vähemalt esialgu on see katsetamine põnev. Pärast rahuned ja jääd ühte-kahte suudmekoonust kastama. Vaatamata kõigele sellele meeldivale, ei „leiaks“ ma seda relva poeriiulil ikkagi teiste omataoliste seast üles ja tõenäoliselt eelistaksin miskit muud.
Eelistaksin kindlasti ka sellepärast, et A-12 puhastamine on paras korstnapühkija töö. Ma võin kogu oma „arsenali“ otsast otsani läbi nühkida ja jään ikkagi puhtamaks kui ainuüksi seda itaallast puhastades. Need ümberlaadimisse suunatud gaasid sõna otseses mõttes sittavad seda relva. Ja pole ma eriti aru saanud, et see niiväga padrunimargist või kogustest kinni oleks. Ka tühipaljas üksiklask jahil tingib relva põhjaliku puhastamise. Aga saab hakkama ja relva tulebki ju hooldada! Aga miks see armastus nii karm peab olema? Ümberlaadimisega tavaliselt probleeme pole. On see sellest, et vastukaalu on minupuhul 100+ kg, ei tea öelda, kuid üks mis kindel – sul tuleb kasutada ümberlaadimise mehhanismis laengu tugevusele vastavat „junni“. See on päris naljakas, aga harjud sellegagi. Eriti hästi jääb meelde siis, kui vajalikul ajal ümberlaadimine ei õnnestunud...
Vastupidavus? No ei tea. Pole kümneid kilosid padruneid tast läbi ajanud. Pole ka ekstreemsusi proovinud ja teravaid elamusi taga ajanud. Milleks? Puhtana ja korralikult määrituna ta sind alt ei vea. Kuigi jah, mis seal salata, lööknõel on vahetatud ja see oli ju lihtsalt halb õnn (olgu relvakaupmehel ka hea meel seda lugeda). See on kindlasti mu eelarvamus, aga vähegi tõsisema kasutamise juures A-12 mingi isalt-pojale relv nüüd ikka kah pole.
No vot, pole ju siin miskit hullu raketiteadust. Meeldib – mine ostad ära. Kasutad ja ei sobi – müüd maha. Kogemusevõrra oled kindlasti rikkam! Edu!