Veelkord jahieetikast

[valaskalakene]

n2ib, et m6ni mees igatseb ikka kommunismiehitaja moraalikoodeksit taga. et oleks kirjas, k6ik loevad ja joonduvad. kui ei, siis tuleb seltsimehelik kohus.

aga ei ole nii.
eetika on kindlalt piiritlemata, yldlevinud t6dede, p6him6tete ja k2itumisviiside kogum, mis sageli levibki k6neliselt.
ning kas ja milliseid aspekte sealt kodanik jahimees omaks v6tab ja austab, on juba individuaalne teema.

Ise mõtlesid välja? Veelkord - kui igamehel oma siis see ei ole eetika. See on komme, harjumus tava, jne. Eetikaks muutub siis, kui on kõigi jaoks ühtviisi aktsepteeritav ja arusaadav. Mis ei tähenda, et see igamehe oma ei võiks eetiline olla.
Võta ajakirjanduseetika - kirja pandud ja vastav aukohuski olemas. Ei ole nii, et igal ajakirjanikul oma eetika. Samas, selle kokkulepitud eetika raames on iga mees vaba mõtlema ja tegutsema nii nagu paremaks peab.

Kui üks punt lohistab põtra ja teine kannab, siis on ühel pundil üks komme, teisel teine ja kõik on OK.
Kui nüüd üritada öelda, et üks viis on eetiline, siis seda ei saa teha kahel põhjusel:
1. pole "kokkulepet" - ilmselt on ühtede jaoks OK üks viis, teise jaoks teine.
2. öeldes, et üks viis on eetiline, tähendaks et teine on ebaeetiline, seega mitte OK.

meie esivanemad ilmselt selliseid eetikakysimusi enda jaoks ei pystitanud - puu k2est kysiti enne langetamist luba, karule peeti hingelepitamiseks peiesid jne.
samas, raskuspunktid olid mujal ja jaht oli rohkem elluj22mise teema kui meil t2nap2eval.

Esivanemad võibolla ei esitanud eetikaküsimusi nagu meie siin praegu lahkame aga mõtlesid asja üle kindlasti rohkem ja tegid asju põhjusega. Sest nagu isegi ütled nende elu sõltus sellest. Kui võitled elu eest, siis paratamatult ei ole aega mingi pulliekskremendi jaoks.

päikest,

[aadu kadakas]

http://www.eetika.ee/456665
Lugemist.

[Pauli]

Selle pika eelneva arutelu juures ma tabasin ennast mõttelt miks me ikka seal jahil tegelikult käime? Kas loodust nautimas ? Aga miks siis püss?; Kas arvukust piiramas? Kas see ikka meile tõemeeli korda läheb? ; Kas toitu varumas ? Kas see ikka on tegelikult vajalik?;Või on siiski selleks põhjuseks moment mill võid end jumalana /otsustajana tunda,kas võtta elu või mitte, inetumalt öeldes tappa?

Oojaa, mina sain sellest asjast juba mõne aja eest aru. Seesama jahikirg, mille kohta öeldakse, et jahimeheks ei saada vaid sünnitakse, ongi inetumalt öeldes tapakirg. Miski "tume jõud" kuskil väga sügaval meie sees, jõud, mis mäletab veel seda aega, kui me polnud isegi veel primaadid mitte, vaid mooluskid ürgookeanis, ja mis isegi ilma korraliku närvisüsteemita molluskile sosistab: "Tapa ja õgi niipalju kui jõuad, sest tont teab, millal jälle saab." Umbes sama jõud paneb meid muide shokolaadi armastama (ja muud magusat ja rasvast) ja kasvatab selle armastuse tulemusena meestele õllekõhud ja naistele tselluliidi.
Aga (jah, alati on asjas üks aga ), kuna inimene on erinevalt molluskist õppinud viimasel ajal üsna täpselt ennustama, millal jälle saab (süüa), siis on suur osa populatsioonist selle jahikire minetanud ja teine osa (teadlikult või mitte) mõistnud, et kirge tuleb piirata, midu saavad ressursid otsa. Ja kire piiramiseks olemegi välja mõelnud selle va jahieetika.

[kakuke]

See jahieetika on üks tore teema, mis mind alati paelunud ja mille üle ennastki avastan ikka ja jälle juurdlemas. Minu jaoks on kõige tähtsam asi see ja millele ka minu teod kõik tuginevad, võtta elu loomalt (kui ma seda võtma lähen) võimalikult kiiresti, põhjustamata talle asjatuid kannatusi. Sellega seoses tegelikult ka minu arusaamad jahieetikast muutunud aja jooksul (juttu hea ajada, aga praktika paneb paika, mis viisil see kõige paremini toimib). Kas see loom siis parasjagu, sööb, magab, ujub, paaritub või mida iganes teeb. Kui ma tunnen, et minema jooksvat rebast käe pealt lastes on mul kordades suurem tõenäosus lasta see rebane vigaseks, siis ma valin pigem viisi, kus see rebane magab, ma panen püssi toele ja võtan ta kindla tundega ära. Ja ausõna, mul on pärast palju parem tunne seda rebast põllust ära tuua, kui tulla põllust tagasi tundega, et krt kuhugi ta vast ikka maha sureb. See magava rebase laskmise (ei viita konkreetselt kellegi peale) halvas varjus näitamine on mõnedele pigem enese teo õigustamine, et miks nad ei lasknud. Pean silmas, et pauk kallis, krt ei viitsi pärast õhtul püssi puhastada jne. Keegid peavad ju selle musta töö ka ära tegema nn prahi ära koristama, mida väikekiskjad paraku paljude sea- ja põdraküttide jaoks on. Need, kes armastavad lasta ainult nn jooksvat looma ajust, kas need siis ei mõtle sellele, et enne, kui nad metsa ajama lähevad, need loomad ju magavad ka kuskil ja magaksid seal ka edasi, kui neid ajama ei mindaks. See on selline kahepalgeline asi. Lendavat lindu lasen ma ise sellepärast, et see on minu jaoks puhtalt fun, mitte, et see on eetiline. Kindlasti oleks praaki vähem, kui lasta neid ujuvaid. Mis siis jälle on eetiline? Kes vähegi rohkem jahti pidanud, see on raudselt lasknud ka tiinet looma, olgu selleks siis kobras, metssiga, põder või metskits jne. Ise selles probleemi ei näe, kuna võtad kõigilt korraga elu. Pole nagu eriti vahet, kas lased 1 või 5 (kannatusi ju tegelikult ei põhjustata otselt neile lastuile), aga seal on minu jaoks juba suur vahe, kui lased selle ema ja pojad jäävad kuskile ripakile. Ise näiteks ei lase mingist ajast edasi rebast enam ja mõtlen,et teen seda pigem rohkem siis, kui aeg sobiv selleks. Ma ei mõista hukka tegelikult ka neid rebaselaskjaid, kes seda peale minu nn aega teevad, las teevad, aga mina seda siis tegema ei hakka.
Kui ausalt rääkida, siis mind ajab jahti kohe kindlasti adrenaliin, mis sellega kaasas käib. Kui ma ei tunneks mingit tunnet, võttes elu, siis ma vist oleks palgamõrvar. Kui tahaks ainult loodust nautida, mida ma ka vahest teen, siis püssiga pole metsa vaja minna. Selle fiilingu saab teisiti ka sealt kätte, püss on ainult tülikas vidin seljas (minu jaoks küll mingil hetkel). Minu jaoks on kindlasti tähtis ka saak, mis metsast tuleb. Kogu see kompott ajabki metsa.
Kõik see eelnev on see osa, mida nimetaks enda suhteks looduse ja loomadega, täitsa omaette teema tegelikult on suhe inimestega, kes sellega veel omakorda kaasas käivad. Pean silmas rida ametnike, seadusi, jahikaaslasi, loodushuvilisi lillelapsi jne.

Seltskonnas käitu nii ,et sinu käitumine oleks sulle endale ja kogu seltskonnale aktsepteeritav ! Ja ongi kogu eetika!

Vaata siin lähebki asi keeruliseks minu jaoks kätte ära. See, kui käitud nagu seltskonnale aktsepteeritav, siis pole tegemist mitte alati eetikaga vaid selle väljendiga, et kui hundikarjas olla tahad, tuleb koos nendega ka uluda. Ma tean vähe seltkondi, kus see nii tugevalt toimib nagu toimib jahiseltskonnas. Ja kui see seltskond tegelikult on kuhugi ´poole ummamuudu väga viltu ja enda tõekspidamised sellega kokku ei tiku minema, siis lähebki enda jaoks asi keeruliseks. Tekib rida küsimusi, kas uluda ikka kaasa või ära minna või uluda kaasa näiliselt ja talitada ikka oma äranägemise järgi või mis ...

ps. need kes tahtnud teada rohkem jahist ja kui tunnen, et tegemist mõistlike inimestega, siis neile olen asja ka selgitanud nagu vaja, aga kui tunnen, et tegemist pimesi vihkajatega, siis ennast eriliselt ei vaeva. Tuleb kohe anda märku, et tegemist legaalse asjaga ja see on sama paratamatus, nagu see, et mulle see isik ise ei meeldi. Alati ei pea saba jalge vahele tõmbama ka.

[järvevana]

Mis on eetika? Mida mõistame jahieetika all? Kas ainult jahimehe+uluki vahelist ,või ka jahimehe+jahimehe vahelist õiglast suhet. Taustaks 25.03.08.lugu Postimehes. Ilus ajakirjanduse poolt klopsitud lugu.Kas oli eetiline hr.Lillemäe kommentaar enne ametlikku uurimist. Äkki Kaupo Kindsigo juristina kommiks.See kommentaar mõjutas hiljem ka uurimise tulemust,kuna loodi negatiivne taust.

[reimakas]

Lugesin neid postitusi ja tekkis samuti oma arvamus.
Jahinduses on minu arust kaks eetikat. Esimesena mainiks seda laskmise eetikat: Linnud lennult, mitte magavat looma jne. Selle eetika täitmine nõuab jahimehelt head laskeoskust ja samas tekitab tugevat konkurentsi. Halvimad laskjad saaki ei saa, kuid tekitavad vigaseid ja haavatuid loomi. Tähendab, et teatud klass jahimehi tõusevad parimatest parimate seisusesse ja nagu ikka, on neile ka rohkem lubatud.
Teine eetika on siis jätkueetika- laskmisele järgnevad protseduurid. Uluki mälestamine, transportimine, nahastamine jne. See tuleneb paljustki seltskonna suhtumisest ja koostööst, üksteise lugupidamisest ja kogukonnast, kus tegeletakse. Paljuski määratleb selle ära jahipidamise eesmärk. Kas selleks on ajaviitmine ja hobi, kas on tegemist äriprojektiga või ulukite arvukuse reguleerimisega seoses suurte kahjustustega. Kui tegemist on hobiga, siis on jaht seltskonna jaoks nauding. Kui tegemist on äriga, siis suhutmine, et kogu tegevus peab tooma kasumit ja rakenduvad ärilised tõekspidamised(suurel loomal rohkem liha, suurem trofee toob rohkme sisse jne) ehk lastakse populatsiooni suuremaid ja võimsamaid loomi. Kui läheb arvukuse reguleerimiseks, rakendub lihtne reegel, kes tuleb ,see su...b.
Põhiline on see, mida me ise teeme selleks, et olukord paraneks ja kas me oma käitumisega jahil viime sisse mingeid muudatusi.
Eetika on iga mehe käitumiste peegelduste kirju maailm, kus me matkime teiste käitumiste neid osi, mis meile sobivad.

[Ahto Kattai]

Jah ,päris hea on neid mõtteid lugeda! Lüüa selg sirgeks ja tunnistada ,et jah just nii ongi ja kõik ei peagi jahist ja jahimeestest aru saama.Kahjuks on meil ka üsna palju silmakirjalikust (et mitte öelda eba eetilisust),seda niipea kui keegi kuskil võtab meid kritiseerida.Üsna tihti leidub siis mehi kes iseendale tõttavad koheselt tuhka pähe raputama.Oma tegudest tuntakse nagu mingit välehäbi,nagu pahandust teinud koolipoiss ,kes peab madalam kui muru olema ja mööda seinaääri hiilima.Vot see on ka üks asi mida mina ebaeetiliseks pean!

[Beretta]

Lugesin Kuldi: Seltskonnas käitu nii, et sinu käitumine oleks sulle endale ja kogu seltskonnale aktsepteeritav" ja Kakukese kommentaari sellele.
Lõikan Kuldi lauset, nii nagu tahaksin ise seda sõnastada.
Käitu nii, et Sinu käitumine oleks Sulle endale aksepteeritav. Seltskonnaga on ammu nii , et seda valin ikka ise.
Kui oled nõus tõusma jahipäeva hommikul pool tundi varem selle nimel, et ajada habe ja käia dušši all, kui Sul ei ole ükskõik millises riietuses jahile minna, kui oled nõus kiirust ületama, et mitte hilineda rivistusele, siis peab seltskond, kellega oma jahipäeva jagad, seda väärt olema. Ja Sina seltskonda.
Ja kui on väärikas seltskond, siis vääritu käitumine ei tule kõne alla- või kuidas?
Tahad liha ? Odavam on minna turule, mitte Jahile. Jaht on midagi suursugust ja ülevat.
Kui attitude ehk suhtumine on paigas, siis julgen edasi minna teise postulaadi juurde, mille sõnastas A. Schweitzer: Aukartus elu ees.
Kakuke kirjutas selle lahti." Ja ausõna, mul on pärast palju parem tunne seda rebast põllust ära tuua, kui tulla põllust tagasi tundega, et krt kuhugi ta vast ikka maha sureb"
See on minu jaoks jahieetika. Üritan käituda selle järgi.

[aadu kadakas]

Kui nüüd mõelda enda käitumise üle läbi jahieetika prisma, siis suuremateks mõjutajateks on olnud isiklikult kogetu/läbielatu, jahiseltskond või eriti olulised jahikaaslased, ja peamiseks - sisemine rahulolu. Viimane ju kõneleb, mis sai valesti, mida tuleks püüda teisiti teha. Iseendaga vastuollu minemine vist suurim segadusetekitaja praktilises elus üldse.
Ehkki seletajaid kõrvalt (heas mõttes) on olnud ikka, kuid alati on olnud vajadus "tikkudega ise näpuotsapõletus järgi proovida". Ja nagu Kakuke mainis, pole kedagi, kel poleks mingit suuremat eksimust kunagi tehtud. Nii minulgi. Aga rääkides, mis õige, mis ei, on mitte silmakirjalik kahepalgelisus, vaid praktika varasemast. Kahjuks ka negatiivne, mis mõnel juhul siiani hinge on kriipima jäänud.
Jahiseltskond ideaalis ongi kirjeldatud Beretta poolt. Midagi sarnast olen peale oma sõpruskonna jahielu kogenud ka militaristlikus teemas. Kusjuures pole vaja seda siin pikemalt kirjeldada, kui võtke ette jäädvustused (fotod, jahijutud) ning vaadake ilmeid näiteks jahisaagi juures. Ning õnnelik kütt seal on alati teistest eristatav. Kakuke on õigustatult märkinud, mis juhtub, kui jahiseltskond tegeleb jamaga, kuid liikmed nagu peaks koos uluma. Selliselt on elus nii mõnegi parima sõbra teed jäädavalt lahku läinud. Inimesed muutuvad, mis teha...
Kult on väga otse kirjutanud sellest, mis mehi metsa viib. Pean silmas seda "vere rahustamist". Aga sedagi saab teha nii, et jahipäevast saaks eriline päev ja elu lõpuni meeldejääv mälestus oluliste inimeste keskel.
Beretta oma postitusega tegelikult tõigi sisse nö leveli, kus peaasjalikult on oluline, kuidas me inimesed siin maapeal omavahel hakkama saame. Olgu siis jahikontekstiski, sest nagu varem mainisin - see teemaarendus jookseb palju kaugemale kitsamast temaatikast.
Aga jätkuvalt on ikkagi müsteerium, miks jahinduslikku temaatikasse just jookseb sisse konflikte, inimeste erisusi ja igatsorti jagelemisi. Äkki üks erilisemate nõuetega sotsialiseerumisvorme?

[Kolbakütt]

Lugedes siin kinnistub iroonia-

avades teatmeteose -vaadates kuidas on lahti seletatud eetika,siis-

EETIKA - vt. moraal. Vaadates moraal -
MORAAL - vt. eetika


http://www.maxhunt.eu/en/MaxOnTour/Worl ... ebuck.aspx

[jyri]

Julgeks ka oma seisukohta väljendada.Uluk on elusolend,kellel on õigus eluks,nagu meilgi.Kelleltki elu võtmine ei tohi olla teostatud selle elusolendi väärikusele/hingele "alavääristavalt" ega solvavalt.Siit ka kohustus näiteks mistahes "raudselt mööda" lasu tulemuse tingimusteta kontrollimine(miks minulgi koerad alati kaasas).Sellest tulenevalt laskja ei tohi olla juua täis või muul moel solvavalt suhtuda ulukisse tabamise ajal(ja üldse),ei tohi koheselt hakata soolestama või lohistama-pange okaspuu oks kerele ja las hing ikka jõuab väljuda.See ei võta ju palju aega oodata.Ei tohi ulukit ka "nurka ajada"-alati peab kasvõi "ühe ukse" lahti jätma.Muidugi ka tapmine tapmise päarast-näiteks "teisel kaldal" kopra laskmine,kui on teada,et sinna no kuidagi juurde ei pääse.
Ja moraal on eetika normide täitmine,ehk kui ei täida-oled moraalitu.Sellised siis minu arusaamad.

[jorr]

Et kohe mortaalitu siis!Ise arvan,et igal mehel oma moraal ja eetika,kuid see võib ka väga muutuda.Näiteks äärmised olukorrad(nälg endal,suur kahjutegu uluki poolt jne.),või isegi muutuv jahiseadus.Näiteks on praegu metssiga nii palju mõnel pool ja tema tekitatud kahju nii suur,et kohustus on lasta kõiki loomi.Nii emist,kulti kui põssat.Meil seltsis oli nõue,et emise laskmisel paneb laskja mees kohe 500 ekr välja?Ja väga tahaks näha meest,kes jätab ajust tuleva looma lakmata,põhjenduseks see,et laskmine ei lähe tema moraaliga kokku,kuigi luba looma laskmiseks olemas?
Või võtaks praeguse kevadise koprajahi,kus lastakse emaseid loodetega kopraid,ehk ei lähe selline tegevus ka mõnegi jahilise mooraaliga kokku,kuid ega laskjad veel moraalitud sellepärast ole?Ise arvan(ka jahiline olen),et jahieetika on rangelt jahiseadusest kinnipidamine.Ja eetika on ju iga tegevuse juures olemas aga igal tegevusel on oma eetilised normid ja aarusaam eetikast.

[andrus]

Viimases ajakirjas on keski tegelane üritanud eetikat kirjapilti panna.Minu arust kõige nõmedam ja ebaõnnestunum katse seda teha.

Algab juba esimestest lausest........Ära tulista magavat jänest või ujuvat veelindu............aga kõik mu??
Jne,jne,jne,jne,jne,jne.......

[aadu kadakas]

Mulle pole miskipärast veel märts/aprill numbrit tulnud ja ei tea, kas netis ripub artikli terviktekst.
Aga mis selles jutus niiväga valesti kirjutatud oli või mis siis konkreetselt häiris? Teema igati lai ja kas väljatoodu piisav oli, see muidugi omaette küsimus. See, et "õiget jahimeest" nö looduskaitsjaks on nimetatud, pole ka midagi halba. Selles teemas varem on siin viide ühele asjalikule jutule ning seal kirjeldab autor suht hästi, kes ikkagi tõsisem nö "loodusinimene" on.
"Eesti Jahimehe" artikli autor minuarust päris hästi kirjeldab põgusalt seda olukorda, miks pole väga õige meil nui neljaks kogu aasta "tuld kerise all hoida" ehk siis pidada ajujahti sõltumata raskest talvest vmt.

K. Lutt "Jahieetikast":
Niisiis tuleks siinkohal meenutada tuntud tõde, et olulisim voorus on mõõdukus. Praktikas peaksid loomakaitsjad ja jahimehed ilmselt kompromissi leidma, kusjuures viimaste arvamus on väga oluline, sest küllap neil ikkagi on parem ülevaade. Lõpetuseks tsiteerin loodusemees Pulga Jaani sõnu: „Ega inimene loodusest enne midagi tea, kui jahimeheks hakkab. Jaht pole ainult tapmine […] Kui metslooma keegi ära päästab, siis mitte see, kes teda linnast haletsemas, vaid see, kes küttimas käib. Jahimees tunneb looma bioloogiat. Jahile ei sobi kasuahnus. Siis tuleb see vägisi murdmine, et pean-pean saama. Jaht ja loodus ei salli vägisi käsitlemist. Kui loom tuleb, siis ta tuleb kui kingitus.”

[ennt]

Lugesin ka seda jahieetika artiklit ja magava jänese laskmise ebaeetilisus oli esimesel kohal.Aga paar lehekülge edasi oli pikem kirjutis hülgejahist,kus just soovitati lasta magavat looma.Saa nüüd siis aru, mis on eetiline ja mis mitte.Või on iga looma juures oma eetika?