Eile, langiinventuuri käigus, "jooksin otsa" põdravasikale, kes põhimõtteliselt veel hästi ei kõndinud. Mõnekümne meetri kaugusel minust naaksus ema taga, kes oli magamast nii tõusnud ja kadunud, et ma ei märganud. Astusin kokkusaamiskohast eemale ja umbes 100 m kaugemal tihedas patsikus passis lehm. Kuulsin ainult raginat, kui seal minimaalselt liikus. Egas midagi, tulin kaarega lehmast mööda ja nii see killuke ehedast loodusest minust sinna jäi. Koht, kus neil magamine sätitud, oli kahe väikese lageraie vahel hästi märjas (lodu üleminek) lehtpuuenamusega metsas (Lm, Ks, Ku), mis mineraalsest heinamaast jäi paarisaja meetri kaugusele. Igal kevadel on mõni vasikas ette "jäänud", kuid nii pisikest veel polnud näinud. Samas on olnud umbes 15 aastat tagasi siiani ainus olukord, kus lehm kahe vasika juures pahaseks sai, kuid ka sel korral piirdus asi vaid kõrvade pealigi tõmbamisega ja paari "hirmutava" sammuga. Too eilne oleks võinud mulle korralikult sõitu teha, kui tahtnuks
