Eks inimesi (metsaomanikke) on ikka seinast seina ehk issanda loomaaed on väga kirju. Kes otsib maksimaalset tulu, kes elab ainult abipakettidest, kes naudib oma metsas olemist, kes toimetab kirega, kes toimetab paanikaosakonda igast pisikesest asjast, kes kirjutab ameti pärast mõne jutukese

jne. Samas iga selline nupuke (kirjatükk) on positiivne - kellelgi ikka mõtteid tekib, mida praktikas taas katsetada. Nõuandeid asjalikke, ehkki sekka sellist tänapäevaidealismi teemal "kuidas oskuslikult saada hakkama looduse majandamisega"

.
Kui mitte kitsendada loodust ainult metsandusele, siis tuleb tõdeda, et tegemist on ju paganama keerulise kogumi/keskkonnaga, kus sellised "panen porgandid tihedamalt maha, harvendan õigel hetkel, minimeerin kahjurid ja ... kogun salve saaki täis" põhimõtted on viisakalt öeldes
poolikud.
Ise olen kinni hoidnud pigem sellisest mõttelaadist, et lahendades metsanduspraktikas ühe olukorra nii, teise naa hetke parima teadmise tasemel ja lootuses, et tulemus läheks täkkesse. Ja siis vahest lähevad kõik plaanid hästi, vahest mõned neist ja alati jääb võimalus, et läheb puhta *****.
Päris nõus pole ma sellega, et üheks oluliseks lahenduseks ulukikahjustuste nö vähendamiseks on taimede tihedam seadu ehk istutatakse hektarile neid suurem arv. Loogika ju seisneb taolisel lähenemisel selles, et paned rohkem taimi (istikuid, seemikuid) maha, millest ulukid jt loodusepõhjused (hiired, hiliskülmad, igatsorti kahjurid) mingi osa hävitavad ja ikkagi jääb normaalne osa alles. Siit jõuame tegelikult kahe metsanduskoolkonna veelahkmele, kus ühtede idee on kirjeldatud variant ja teised arvavad, et kultiveeritavate taimede arv peaks olema kuni poole väiksem. Mõte selles, et lastaksegi loodusel minna mõnevõrra oma valikuid tehes, kuid ise suunatakse mõistlikult nö metsakasvatuse kaudu. Kui nüüd manada silme ette näide, kus metsaomanik vägisi üritab kehvemas kõdusoo metsakasvukohatüübis suurel alal (sest raiuti suur lank) mõne aastaga kultiveerimise kaudu kuuske kasvama saada, kuid ei saagi eriti ning lepib lõpuks loodusliku kaasikuga. Minuarust selles näites pole küll õige kohe jooksuga hakata omanikule kompensatsiooni välja maksma, kuna ta ei arvestanud, et tegelikult hakkab sellises kohas metsakasvus "sooja õhku tulema" alles 5-10 aasta pärast peale raiet.
Ok, jutt läheb kole pikaks. Metsanduses on lihtsalt palju valikuvõimalusi, kuidas metsakasvatust lahendada, kuid tihti jäetakse kõrvale oluliseim asi: mida suudaks loodus ise sinu heaks korda saata ilma, et ei peaks hakkama lollustega tegelema, sealhulgas mõttetult raha raiskama ja siis otsima, kes kompenseeriks näiteks hukkunud männikultuuri sinilille või naadi metsakasvukohatüübis sõraliste kõrge esinemissageduse foonil.