Jahimees ja metsaomanik teineteisest ei pääse
Ants Varblane
27. oktoober 2011 09:58
Jahimees ja metsaomanik teineteisest ei pääse
Tegelikult ei ole jahiseaduse vaidlustes võitjaid ja kaotajaid, sest edasi tuleb nagunii koos minna.
Olen kuulnud väidet, et jahindus on ülepolitiseeritud valdkond. Kuivõrd ta seda siis ikkagi on? Kui valimiste eel rahva toetust otsivad erakonnad võtavad oma programmides jahindust mainida, siis ei ole see veel politiseerimine.
Kui maaomanikud võrdlevad enne valimisi valimisplatvorme ja selgitavad, milline neist enam arvestab nende huvidega, siis ei ole see ka maakasutuse politiseerimine, vaid demokraatiale ainuomane asjade käik.
Aga peale selle on õiguskantsler lubanud hoolega jälgida uue jahiseaduse menetlemise protsessi ja selle vastamist põhiseaduse vaimule.
See näitab, et jahinduses on siiski midagi sellist, mis vajab poliitilist lahendust.
Vastanduse müüt
Vaeste jahimeeste ja rikaste maaomanike (metsahärrade) vastandamine on olnud üks peamisi müüte, millega on avalikkust hullutatud ja jahinduse peamistelt probleemidelt tähelepanu kõrvale suunatud.
Jahimeheks ei saa selle järgi, kui suur on su rahakott. Tal peab olema kutsumus suhelda loodusega ja soov arendada oma küttimisoskusi. Metsaomanikuks olemine eeldab aga mõtlemist üle põlvkondade ja vastutust kogu elukeskkonna eest. Kiire kasumi võtjad on meie metsadest juba üle käinud ja metsaäri stabiliseerumas.
Ei saa metsa kasvatada ilma jahimeheta ega jahti pidada ilma metsata. Seadus aga peab suunama, vajadusel ka reguleerima jahimaa kasutaja ja maaomanike suhteid.
Kehtiv jahiseadus tegeleb peamiselt jahi kui sellise korraldamiseks vajalike reeglite kehtestamisega. Kogu jahiks kõlblik maa on jagatud jahipiirkondadeks, mille suurus 5000–120 000 ha. Riik koostab jahimaa kasutajatele piirkonna jahimajanduse kavad jne. Maaomanikel on üldiselt kohustus jahipidamist taluda, ja kui see miskipärast ei meeldi, siis annab seadus võimaluse jahipidamist keelata, kuid klausliga, et siis on igasugune jahipidamine sellel maal keelatud.
Nagu üldiselt teada, on jahipidamine lihtne, kui ulukeid on palju. Paraku kaasnevad sellega ulukikahjustused nii metsas kui põllul, aga praegune seadus ei suuna sellisel juhul maaomanikke ja jahimehi lahendust otsima.
Põhilised muudatused
Uue jahiseaduse eelnõu, mille koostamine käsil, erineb senisest seadusest selle poolest, et loob eeldused jahimeeste ja maaomanike lepingulisteks suheteks. See vähendab nii riigi kui RMK rolli jahipidamise korraldamisel. Riigijahipiirkondade kaotamisega tuleb juurde jahimaid, kus jahimeeste ühendustel avaneb võimalus jahti korraldada. Riik maaomanikuna ei tegele jahipidamisega, vaid seab jahipidamiseks tingimusi nagu teisedki maaomanikud.
Uue eelnõu kohased maakondlikud jahindusnõukogud soodustavad kohalike jahiühenduste ja maaomanike koostööd ning võimaldavad otsustamist võimalikult madalal tasandil.
Erandlikel juhtudel saab jahindusnõukogu teha ettepanekuid jahipiirkonna kasutaja välja vahetada. Ka maaomanikud võivad vajadusel alustada jahipiirkonna kasutaja vahetamist, kuid siis on vaja kokku saada vähemalt 2/3 maa omanike nõusolek.
Kui maaomanik saab õiguse korraldada oma maal väikeulukijahti, langeb ära ka nende ulukite (nt kobras) tekitatud kahjustuste hüvitamise vajadus.
Uus kord
Suurulukite asjus on lootus maaomanike ja jahimeeste omavahelistel kokkulepetel. Kui maaomanikul ja jahindusorganisatsioonil ei õnnestu mingil põhjusel kahjustusi klaarides omavahel hakkama saada, ei pea maaomanik valima äärmuslikku võimalust, jahipidamise keelamist.
Kasutada saab siis keskkonnaministri kinnitatud ulukikahjustuste hindamise ja kompenseerimise korda (hõlmab põdra, hirve, metskitse ja metssea tekitatud kahju), mille alusel kahjustusi juba riigi sekkumisel hinnatakse.
Hetkel on läbirääkimistel just see ministri kinnitatav kord teemaks, kuna seni pakutav ei sobi tegelikult kummalegi poolele. Maaomanikule seab see üsna kõrge omavastutuse määra (100 €/ha) ja ka kahjunõuet ei saa seada suuremat kui 100 €/ha. Miks sellist korda on vaja, mis kumbagi poolt ei rahulda?
Rahuldaks variant, mis sobib nii jahimehele kui maaomanikule. Miks ei võta me üle mõne teise riigi kogemust, kui ise varianti välja mõeldud ei saa? Paraku ei ole seda võimalik teha, sest sellist jahikorraldust, nagu meie tahame rakendada, ei ole kusagil mujal maailmas olemas.
Kahjustuste hüvitamine
Paralleelselt uue jahiseaduse eelnõu koostamisega koostab keskkonnaministeerium praegu ministri määruse eelnõu, millega määratakse suurulukite tekitatud kahjustuste hindamise ja kompenseerimise kord.
Uus kord hõlmab põdra, punahirve, metskitse või metssea tekitatud kahju põllumajanduskultuuridele või metsamaal kasvavatele okaspuudele.
Hetkel on eelnõus kirjas, et jahipiirkonna kasutaja on kohustatud maaomaniku nõudmisel hüvitama jahiulukite tekitatud kahju, mis ületab maaomaniku omavastutusmäära, kuid mitte rohkem kui 100 €/ha.
Maaomaniku omavastutusmäär on 100 €/ha.
Öeldud on ka, et jahipiirkonna kasutaja ei ole kohustatud hüvitama jahi-ulukite tekitatud kahju, kui maaomanik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal või kui maaomanik ei ole teavitanud metsa- või põllukultuuri rajamisest oma kinnisasjal.
Kord hakkab kehtima juhtudel, kui maaomanikud ja jahimehed omavahel hakkama ei saa ja kahjustuste klaarimiseks on vaja kolmandat osapoolt.
Allikas: määruse eelnõu algtekst
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arva ... d=60551419Mida rohkem olen inimeste loomust tundma õppinud, seda rohkem kuulub mu poolehoid metsale ja metsaelanikele.
. Mõned teravamad mõttelennud ja väljendid:
