Elasin mõnda aega sellises usa linnas, mis oli rohkem nagu mets, kus teisi maju eriti näha polnud, kuid 5 hektari peale ikka maja või siis puitkarkassiga lossi moodi ehitis peal oli. Linnahirved ikka julgemad, - tulid majale lähedale, liikumist nähes panid minema. Vibu järele näpud ei sügelenud- , samas toredad sarved akna taga ei suutnud kunagi ka ükskõikseks jätta- lihtsalt meel läks mõruks, kuna siis kui aasta varem metsi mööda neid taga ajasin, ei trehvanud sellistega kokku. Ühel õhtupoolikul vaatasin, et suur emahirv läheb põõsasse lehti sööma. Põõsas oli hobuseraua kujuline. Hirve tagumik vaatas põõsast nagu kuu pilve tagant välja, liputas veidi sabaga ja tammus ühe koha peal. Vaatasin, et tuul on soodne, muru pügatud, hirvel põõsas, nagu kott peas., viskasin kotad jalast ja hiilisin paljajalu mõne meetri kaugusele. Kujutasin teda saakloomana ette, süda tagus korralikult ja hingamist oli raske vaiksena hoida, või pigem oli see juba hääletu hingeldamine hirve kõrval. Too ei teadnud midagi, krõmpsutas süüa ja ragistas põõsa kallal, ühesõnaga mõnus olemine oli. Mõtlesin, et kui nüüd teda puudutada ei saa, siis on maailma lõpp, suren nälga ja kõik läbi.

.Kogusin end veidi, tegin spurdi ja andin käega lätaka hirvele tagumikku. Hea, et talle ette seisma ei jäänud, ümberpöörd ja kiirendus oli korralik. Hiljem oli tunne, nagu oleks võimatuga hakkama saanud . Siiamaani pean hirvemamma trimmis kannikat peopesa all korralikuks jahisaagiks

.