Mis häiris inimest kõige rohkem, et ta hakkas seda situatsiooni filmima ja siis selle klipi üles riputas?
Minu meelest asi üsna selge - see situatsioon oli kõrvaltvaatajale selgelt ebaeetiline. Ebaeetiline just seetõttu, et loom võitles mehiselt oma elu eest, aga talle ei antud mingitki võimalust minna.
Nüüd jahimeeste põhjendused. Kui teema kommenteerijad asuvad suht üksmeelselt seisukohale, et video põhjal pole võimalik väita, et tegemist on täiskasvanud loomaga (mullikaga), siis teises osas jäädakse kohe enam-vähem kindlale seisukohale, et tegemist on haavatud (kellegi väite põhjal?!) loomaga. Kui mina videot vaatan ja selle põhjal järeldusi teen, siis mina näen küll, et
1. tegemist on elujõus loomaga, kes mehiselt läbi järvejää murrab;
2. tegemist on igal juhul vasikast suurema isendiga;
3. et loom on täisti kindlalt abitus seisundis (seljataga jäätunud järv, ees päästev mets kuhu minekut takistavad laskurid).
Rõhutan veelkord - seda näen ma videolt! Jätan siin kommentaarid kõrvale, ka Tuulepea oma, kes juba oma esimeses postituses väidab, et väidetevalt oli tegemist haavatud loomaga.
Nüüd tekibki küsimus selles, kuidas sellist situatsiooni lahendada?
Toon paralleeli lauakommetest. Lauakombed ütlevad, et daamist möödudes ei pöörata talle kunagi oma tagumikku. Samas, lauakombed ütlevad, et tagumikku ei pöörata kunagi söögilaua poole. Mis siis teha? On kunagi keegi sellises olukorras, et headest kommetest kinni pidada, püksi lasknud (kui põis ikka nõuab, et peab vetsu minema!). Vast ikka ei ole. Leitakse mingi kolmas variant või lahendatakse olukord naljaga ja seltskond jääb situatsiooni lahendiga rahule.
Nüüd, jahiseadus sätestab, et abitus seisundis loomale on keelatud jahti pidada (§40 (2)). Aga seda, mis on abitu seisund, seadus ei täpsusta. Sellise seisundi olemasolu eest ei ole minu teada, vähemalt Eestis, kedagi ka vastutusele võetud. Ehk teisisõnu, sellise olukorra olemasolu ja piiritlus tuleks täpsustada kohtulahendiga. Või . . . kestab selline määramatus edasi ja sellised olukorrad lahendatakse jahimeeste eetilisest suhtumisest lähtudes.
Ma rõhutan veelkord üle selle, et ka mina ei tea ega saa anda konkreetset, tegelikele faktidele tuginevat seisukohta, sest ma ei tea täpset olukorda. Ma hindan seda nagu kohtunik kohtulaua taga just nimelt ja ainult tuginedes nendele tõenditele, millised on mul mustvalgel olemas. Ja nendeks on 1. videomaterjal, mille põhjal saab väita, et tegemist on elujõlise loomaga (sest vastupidist ei ole keegi oma faktidega tõeestanud!)
2.Tegemist on abitusse seisundisse surutud ulukiga (sest talle ei anta võimalust sellest seisundist välja tulla!)
3. Tegemist on olukorraga, kus kolmandatele isikutele vastuvõtmatult pannakse toime tegu, mis riivab nende arusaamu ja inimväärikust.
Ja lõppkokkuvõttes saan ma öelda vaid seda, kuidas mina jahijuhatajana oleksin selle olukorra lahendanud – ma oleksin keelanud seda looma seal surmata! Ma oleksin andnud korralduse sellel loomal minna lasta ja oleksin vajadusel jätkanud talle jahti (pärast selge pildi saamist, kas ta ikka oli üldse haavatud ja kui haavatud ta oli!) kas kohe või järgmisel päeval.
Ma loodan, et te mõistate, et on olemas olukordi, kus tuleb teha kaalutletud otsuseid. Ei saa nii, et lähtud ühest väärtusest (loom oli haavatud ja tuleb kiiremas korras tema piinad lõpetada!).
Muidugi, tagantjärele on lihtne ka otsuseid langetada ja ennast pühakuna näidata
