Karu tuleb vastu?

[Marekp]

Karurünnaku vastu aitab PIPRAGAAS, põhja-aameerikas ilma pipragaasita metsa minek suht rumal tegu. Karu ja teiste ohtlike kiskjate vastu mõeldud pipragaas on suuremas pakendis ja väljapihustatav juga on võimsam ja pikem. Need pisikesed pipragaasid, mis meil müügis need jah rohkem koerte ja inimeste vastu.

[TRG]

Ameerika foorumites kirjutatakse,et kantakse kaasas relva ja pipragaasi...juhul kui relv ei mõju siis lastakse pipragaasi,sest ei taheta karule maitsetut sööki anda (pipragaas on ka tuule poolt mõjutatav).

[skog]

Selline on siis karugaasipüstol.
http://www.youtube.com/watch?v=DM3TDMFhvlc

[Ahto Kattai]

Oh jah ,tõstke nüüd käsi kes on valmis karule meie metsades mingi gaasiballoonikesega vastu astuma? Mitte pädev naisterahvas küsis ,siis ajagegi mõistliku juttu,mitte ärge hakake siin mingitest Alaska Dandidest,kellel suurtüki mees seljataga, jahuma.

[Teder]

Mina soovitaksin esiteks mitte närvi minna ja mitte äkilisi liigutusi teha. Karuga on nii, et kui sina teda esimesena märkad, siis teda on võimalik ehmatada, aga enamasti juhtub vastupidi, s.t. karu näeb sind esimesena. Nii et kui karu ennast sulle juba näitab ja häält teeb, siis sina teda enam ei ehmata ega ka ära ei aja. Mõistlik on vaikselt taanduma hakata, lähidistantsil esialgu sentimeeterhaaval ja tagurpidi, järske liigutusi mitte teha. Karu tuleb järgi, aga pikkamööda vahemaa suureneb. Karu võib teha ka petterünnakuid, ära mitte mingil juhul jooksu pane. Ja lähidistantsil ära eriti silma vahi, see ärritab teda. Üldiselt kuuleb ainult häält, ja end ei näidata, siis on targem vaikselt taanduda või suunda muuta, sellise rahuliku aeglase kõnniga. Karu, kes end sulle näitab või end kuuldavaks teeb, tahab sinu eemaldumist - tee siis seda aeglaselt ja väärikalt.
Toon näiteks minu onult kuuldu:
Onu korjas vaarikaid, kuulis mingit möögimisesarnast häält. Ajas end sirgu, vaatas 6-7 m pealt karule otsa. See üllatus. Esialgu seisis onu paigal ja vaatas karule otsa, karu muutus üha rahutumaks ja lõpuks tegi kiired mõned sammud ettepoole. Onu mõtles, et nüüd on lõpp, aga mõne sammu järel jättis karu käpa õhku ja taandus tagurpidi endisele kohale. Onu hakkas puid vaatama, kuhu ronida saaks, aga midagi sobivat polnud. Sel ajal kui onu pilgu ära pööras, proovis karu vaikselt taanduda. Nii kui on pilgu uuesti karule pööras, tuli karu jälle kiire kõnniga endisele kohale tagasi ja oli rünnakuvalmis. Selle peale pööras onu pilgu karult ära ja vaatas vaid silmanurgast - mõne aja pärast karu taandus ja kadus vaarikatesse, hiljem nägi onu teda ca 70 m peal kiiresti eemaldumas.
Kiire liigutus võib end ära tasuda vaid siis, kui tõesti karule peaaegu otsa astud, ja ka siis on mõtet mõne hüppe järel seisma jääda. Minuga ükskord nii juhtus kui rajalt kõrvale pöörasin ja karule kasevõsas mõne meetri peale sattusin ja see möiratas - hüpe eemale oli instinktiivne. Ilmselt oli see ka õige tegu, võib-olla mitte, igal juhul kadus (lahustus metsa) karu vastassuunas nagu õhk, läksin rahuliku kõnniga minema.

[aadu kadakas]

Kunagi lapsepõlves oli metskonnas üks mullauurija/kaardistaja Tartust, Lomp nimi. Sel oli ka palju karuga kohtumisi. Ükskord rassis tihedas lehtpuu noorendikus ja tõmbas kahe käega võsa eest - korraga karu otse näo ees. Tegi jube kiire jooksu tagasi ja - vaikus. Läks järgmisel päeval vaatama. Karul oli sitt maas (vanal muidugi tuli kah veitsa ) ja oli samasuguse kiirusega teises suunas kihutanud. Õnneks oli noorem üksik mõmmi.