Kirjanduse andmeil hakkas meil metsiste arvukus langema juba 19. sajandil. Vahepeal on olnud suur talude aeg (endine EW), siis nõuka aeg ja nüüd siis uus EV aeg. Väidetavalt oli igasugune kiskjate arvukus EW ajal minimaalne (nugised ja rebased jahiti ära nende kasuka pärast, kährikut polnud veel siia toodud, siga ka praktiliselt puudus); siis tuli vene aeg ja "jahimeestel olid varseslaste ja kulliliste jalgade normid" ja neid kütiti selle pärast + sai väikekiskjate nahkade eest ikka kohe päris kena kopika; nüüd on siis EV aeg ja selliseid norme pole. Metsiste arvukus on järjekindlalt langenud ja ilmselt langeb veelgi. Esimeses järjekorras kadusid nad Saaremaalt ja Hiiumaalt. Veelgi hullem - täna räägivad meie põhjanaabrid, et kanaliste arvukus ka neil langeb ja seda üsnagi tuntavalt.
Nõus eksperimendi tulemusega, et rongad olid suurimad metsise pesade rüüstajad. Kuid - kas ronkade jalgade, rebaste sabade ja kährikute käppade normid ikka muudaksid midagi? No ei usu ma selliseid lihtsaid, varanast võetavaid, lahendusi.
Kui mina olin väike poiss, siis paistis minu maakodu aknast üks suur ja kõrge kask. Kui sinna otsa lendas rongapaar, siis oli see sündmus ja lapsed kutsuti akna alla kaarnaid vaatama. Kaaren oli tark ja lugupeetud lind. Ja keegi neid ei küttinud. Täna tiirutab neid igal pool nagu porikärbseid raipe kohal. Millised on need põhjused, et ronkade arvukus sedasi on tõusnud? Me oletame, aga me ei tea! Täpselt samuti, nagu metsiste arvukuse langus - me oletame, aga me ei tea! Aga ma olen päris kindel, et need ei ole sedasi üks-ühele omavahel seotud! Ma arvan, aga ma ei tea!
