Samas kiputakse unustama sellist tõsiasja, et metslooma liha tuleb isegi pukijahiga kätte kallimalt kui poest ostes

. See 1 paugu hind võib näiliselt tunduda tühine võrreldes saadavate liha kg võrreldes. Kui aga hakata rehkendama kasvõi relva enda maksumust (mis võib olla tõesti juba ammu soetatud+ auto maksumus) aga kütte hind + sööda hind, et söödaplatsi söök organiseerida, käia platsi kontrollimas, ise ennast pukki sõidutada jne.
Jaht on aga hobi või lõbu nimetatagu seda kuidas tahes. Ja kõikide hobide eest tuleb maksta.
Minule nagu ka Puugi mainis meeldib justnimelt seltskond kellega metsas mütata. Eriline mõnu veel peale edukat jahti maksa süüa +

. Seda nn. "poelihaga" kohe kuidagi kaasa osta ei saa. See mõiste "MINU MAA" on veel paljudele arusaamatu. Ei taha kedagi solvata, kuid millegipärast torkab silma, et eriti agarad "MINU MAAL" käimise keelajad on nn. linnast pärit maaomanikud. Nad oleks justkui maaelust võõrdunud. Üks selline "omanik" eelmisel nädalavahetusel ei pidanud paljuks autoga ca 500 m kauguselt maja juurest üle põllu sõita ning minu naise kallal kobiseda, kui viimane koertega metsa servas oleval nn. põlluteel üle tema kinnistu jalutas. Inimesed on seda teed kasutanud aastakümneid, aga teda häiris...
Analoogne lugu ka ühe maaomanikuga, kellele peab alati ette teatama, et tahame jahti teha. Isegi kui juhtub Tallinnas olema (elab ja töötab seal), siis raudselt ütleb, et tema pidi just täna kohe kohe metsa minema. Pika mangumise peale teinekord ikka antakse luba...
Neid näiteid on aga küllaga. Eks sama lugu ole ka selle lihatükiga. Saagu siis see "MINU MAA" omanik sellest lihatükist söönuks. Miskipärast teised sellistega aga suhelda ei taha ning aja jooksul muutuvad sellised "üksikud peremehed" nn. seltskonnast eraldatuks. See aga nende endi valik

.