Võibolla on kruvi keeramine inimese loomuse üks "kontrollimatutest iseloomuomadustest". Toon paar näidet. Talv, kõrrepõld, sööda vedu, üks kord üle põllu diagonaalis kerge ja pool tühja traktori ja haagisega. Rohkem sõitu ei teinud- polnud vaja, maa kellegi kasutusvalduses, pool aastat hiljem mainiti, et kui veel keegi üle maa sõidab, kutsutakse politsei. Mäletamistmööda teisiti ei saanud minna ka tol korral, küsisin, et "mis ta siis talvel maale teeb", vastuseks sain, "trambib maa kivikõvaks" . Järgmine näide: Kodanik x tuleb paar korda kuus ikka täis ja kaine peaga külla, palub end poodi sõidutada, kui jalg pehme, saab lapse sokiviinad, kui vaja ja ikka abiks , harva , aga siiski kui vaja. Nüüd on vaja põllumajandustehnikaga ÜKS KORD AASTAS ühele kinnistule pääseda, kuna truup on laiem selle mehe kinnistul , kui teistel kinnistutel , et sellele tükikesele pääseda. Ja mis juhtub.... vanal sõbral on rusikad püsti. Siis´ütleb, et kuule, noh ega ma siis sulle ei keela ju seda ometi, mõtleb veidi, ja lisab"kuule, mingis hinnas võiks ju kokku leppida"... mõtleb veel ja ütleb, "tegelikult mulle ei meeldi üldse, et siit üle käidakse".. Ma siis vaikselt, "kas kord aastas on suur probleem.. ma mujalt ei mahu üle". Tema :" ahh, eks sa käi üle", ja hiljem kuulad seda juttu tagantjärele, kuidas ikka üle tema kinnistu said käia. Kolmas näide: Mammikene püha tigedust täis, kui metsa ja põllu piiri täpselt 1 meetriga eksid metsa poole (tigedalt:"kuuled või, jäta meelde, ära rohkem seal sõida..., kas kuulsid või?"

), samas suisa igapäevane on tema poodi vedamine.... Neljas näide: heinamaa ribad, kraavivahedega, viimasele ribale (0,7 ha.) pääsemiseks üle ülikooli õppejõu heinamaa sõita kokku 20 meetrit. Paar aastat sai üle käia, siis istutas kuused läbisõidukohale. Ma ei osanud enam midagi rohkem mõelda, jätsin heina sealt tegemata, ja kogu lugu (heinamaariba on vahetult selle ülikooli tegelase naabruses). Nüüd tulin käesoleval aastal teisi tükke niitma, oli proua kohe platsis, vehkis juba kaugelt käega ja küsis, kas heina ka sellelt viimaselt nende naabruses olevalt tükilt teen.
Ütlesin, et ei tee, ma ei saa sinna sõita- kuused on ees, tema vastas- sõida üle kuuskede ja tee ikka hein ära, see niitmata maa on ikka kole...

Ei hakka enamaid näiteid tooma. Mina ei tea, mis inimestel viga on, aga tundub, et nii kaua, kuni võimalust kuidagi väänata, ei jäeta seda võimalust sageli kasutamata ka siis, kui läbisaamine on hea ja teatakse teineteist läbi elu.