Sattusin sati pealt "natsionaalse geograafiku" pealt nägema saadet aafrika loomadest ja jäägritest.
Saates oli üks jääger noore jõehobu ja tüügasseaga sina peal. Uitasid seal kolmekesi kõnnumaal. Hobu ja põssa hullasid omavahel, ning tulid jäägri kutsumise peale kohale.Jäin mõtlema, et kas ka eesti jahimeeste ja metsloomade vahel esineb selliseid sõbralikke suhteid. Käib keegi metsas hundiga kohtumas ja surub ehk karulgi käppa? Selline uitmõte siis.
vaevalt et kohe nii Eestis on aga kunagi juhtusin mingit ei mäleta-mis-saadet nägema vist etv-st, kus üks inimene rääkis oma suhetest metskitsedega ehk siis et söötis neid ja võis nende vahel vabalt ringi jalutada ja kitsed ei kergitanud kulmugi a katsu võõras inimene sinna panna, siis on kari laiali. sead olid ka vist samamoodi käitunud.
üldiselt on Musta mandri elukad vist turistide poolt liialt ära "kodustatud" nende safaridega. miks muidu neist nii palju filme vändataks. aga see on kindlasti, et metsloom võib hakata ühte inimest usaldama, kuid minu meelest rohkem neid taltsutada oleks juba kuritegu ehk siis loodusesse vahelesegamine. asi seegi ju, kui tead ja tunned oma metsa loomi pea et nägupidi vaja siis neid veel patsutada?
See loomadega sina peale saamine ei ole eesmärk omaette ja võib hiljem loomadele kalliks maksma minna kui vähem sõbralike inimestega kohtub. Karudega sõbrasuhted aga võivad halvasti lõppeda inimesele endale või teistele inimestele, kes hiljem selle loomaga kohtuvad.
Venelased peavad igasuguseid kontakte karudega mitte teretulnuiks. Tüüpskeem on kui matkajad oma lõkke äärde toidujäätmeid jätavad ja karud sellega ära harjuvad. Järgmise seltskonna käest tullakse juba nõudma. Surmaga on lõppenud juhtumeid, kus püütakse loomi liiga lähedalt filmida. Probleem on ka prügimäed ja loomade harjumine sellega. Toidujäätmeid maitsnud looma võib võrrelda narkariga, kes enam sellest kombest ei loobu- niivõrd suur vahe on metsas juurikatest raske tööga saadud kaloritel ja inimese käest nuiatud võileival-vorstil. See loom muutub varem või hiljem problemaatiliseks ja keegi kannatab- võib-olla lastakse maha see loom, ehk saab viga kergeuskne inimene.
Väga halva loomuga on ka meie metskits, on registreeritud palju soku ründeid inimesele- hästi kirjutab sellest Austria loodusteadlane Konrad Lorenz: loom ligineb sulle ja sa ei oska midagi halba karta- ja siis järgneb rida hämmastava tugevusega lööke sarvedega kõhu piirkonda. Kui siis õnnestub sarvedest kinni haarata- võib vastasseis kesta kaua, kuni kurnatuseni, kui jõudu vähe ja abi ei tule. Soku loomus on selline, et ta kitsas tarandikus tapab ka kitsed ja talled, kes ei suuda eest ära liikuda- ja tara takistab. Las loomas säilib umbusk ja hirm inimese ees. Siin ei maksa idealiseerida rohusööjate rahumeelsust, tegelikult puuduvad neil pidurdusrefleksid, kuna neid pole looduses eriti vaja. Hea on kirjeldus kahest tuvist, kellest tugevam teist puuris aeglaselt tunde kestvalt oma pisikese nokaga surnuks nokkis ja teise tuvi selg oli vaid kui üksainus verine haav.
Kasulikum on loomadega alati jääda distantsile. Suhtlemiseks on meil koduloomad ja kui me metsloomadest koduloomi aretada ei taha, siis las nad elavad rahus.
Jajaa...täitsa võimalik metsaelanikega sina pääle saada. Mul poja, ta siis veel paras tatikrae oli, kodulähedal liivaaugus sisalikega mängis. Ja seda mitte ühe suve, vaid pikki aastaid. Oli nii,et kui mina sisalike kodule lähenesin, nad kõik plehku panid...a kui ma eemalt puu otsast piilusin poja tegemisi siis vastupidi...terve trobikond "pika sabaga konni" välja ilmus Lõpuks ka minuga harjuti ja üks isegi ennast pluusitaskus väga mugavalt tundma hakkas
Lõpuks ka minuga harjuti ja üks isegi ennast pluusitaskus väga mugavalt tundma hakkas