uluk vees

[kaliiber]

Pidasin siis ükspäev harpuunpüssiga ühel järvel allveejahti ja mingil hetkel istusin mingile kalameeste poolt püstitatud paadisilla moodi ehitisele puhkama. Järve pind oli peegelsile ja nii hakkaski silma et mingi elukas ujub keset järve suunaga minu poole. Näha oli vaid pea ja selle taga kolmnurkne lainetus mis ujumissuuna kätte näitas. Esimene mõte oli et kobras, aga hiljem kui ta juba lähemal oli jõudsin peakuju järgi veendumusele, et kas nugis või mink. Otsustasin siis talle vastu ujuda, et elukat lähemalt kaeda ja kui olin nii 1m kaugusele jõudnud, jõudis kätte selgusehetk - tegemist oli paarituvate konnadega, kes üksteie seljas (nii et pealmine poolest kerest saadik veest väljas) olid otsustanud üle nii u 100 meetrise järve ujuda

[enki]

Endal selline kogemus ujuvate loomadega (küll mitte jahi ulukitega)
Augustikuu õhtul sõitsime keset lahte võrke panema, lähim maa jäi 1,8 km kaugusele. Kui võrgud olid sisse pandud siis jäime paarisaja meetri kaugusele ankrusse ja läksime paadist ujuma. Tükk aega juba soojas vees oli mulistatud ja paadist sajakonna meetri kaugusele triivitud kui vaatan äkki, et mingi must jutt vilksatab silmanurgas laineharjal. Pööran pea sinnapoole ja mulle vaatab 1,5 m pealt pea püsti otsa nastik- ta oli vist sama üllatunud kui mina leides sellise veidra ujumiskaaslase. Igastahes peale vastastikku äratundmist põõrasime korraga ringi & mõlemal hakkas korraga sama kiire üksteisest võimalikult eemale saada.

[Beretta]

Aastat kümme tagasi olin suvehommikul hommikul Võiste sadamast umbes 3/4 miili merel ahvenatonkal. Korraga vaatan , midagi imeliku tuleb Liu poolt ujudes, jõuab lähemale- sokk. Selle kursiga oli ta pidanud ujuma oma 1o miili. Ujus Võistesaarde.

[recluse]

Kaheksakümnete lõpus olin Paatsalus perega telkimas, et õhtuseks uhhaaks ahvenaid lasta, snorgeldasin poolsaare tipust mandri poolses looduslikus faarvaatris. Õhtul noosiga naasedes nägin poisse binokliga kaldal seisvat. Ligemale ujudes tõstsin sagedamini pead veest ja nägin, et nemad vahivad pingsalt minu kõrvale.
Olime suure kuldiga nende sõnul 400-500 m paraleelselt ujunud! (Mina nõksa ees olevat tal poolsaare tippu suunduva tee ära lõiganud ning nii ma teda avamere poole nügisin).
Õnneks ta Saaremaale ikka ei läinud (Järgmiseks hommikuks olid kadakavahed läbi songitud).

[recluse]

Meeles veel teinegi veider lugu.
Aasta hiljem, kusagil juuli lõpus augusti alul, ujusin tagasi Varbla sadama vastas olevatelt laidudelt. Ilm ja vesi olid selged, lainetust kusagil nii 10-15 sm. Ujudes vahetevahel peatusin, et lasta (harpuuniga) mõni keskpäeval tukkuv haugikolakas - uurisin vargsi veepinnalt sügavuses olevaid rohututte ja kivitaguseid. Poid mul küljes polnud. Liikusin vaikselt hoovusega kaasa.
Äkki tunnen, et miski -keski ulbib mu kõrval. Pead tõstes näen - kährik **** tahab mulle pähe ronida .

Ju ta pidas mu galipsos musta peanuppu sobivaks kiviks, mille najal pisut hinge tõmmata sest kalda pool samasuguseid küllalt.
Oli teine suve jooksul laidudel linnumunadest ja - poegadest nii rasva söönud, et ju ta otsustas siis mandrile metsa seeni minna korjama, ikka lahjem lurr.
Kui ta siis kalda ligi jõudis, puhkaski minutit 10 ja nii ta kaldal kadakate vahele kaduki.