Foorumlaste urujaht 2006
urujaht
Õige tähelepanek,aint meil olid augus kõige julgemad mehed kes kirpu, konna ega kuradit ka ei karda,mis sellest surmast ikka karta see tuleb ükskord nagunii.Muide, kas arvad et loom loll on ja uru varisemiskahtlusega pinnasesse kraabib.Seal ei saaks ta isegi elada.
noorus on ilus aeg
Et siis 2 teemat. Esimene teema on see, et urust tabatud, samuti eluspüügilt,kastlõksuga tabatud, looma surmamist ei loeta jahipidamiseks. Seega, asjale laienevad loomakaitse seadused, mille alusel tuleb loom hukata korralikult ja valutule jne (ei viitsi hetkel seadustes uuesti sobrama hakata ja linke panema, kel huvi uurib ise). Siit võiks järeldada, et urujahil tabatud kähriku surmamine oleks 22LRga justkui lubatud. Kuna antud teema kohta täielik kindlus puudub, siis edasi teemat ei arenda, aga on seal vahet, kas surmad looma noa, lasu või mürgisüstiga... (uputamine ja kaigas jms ei ole vist lubatud).
Teiseks siis see varisemise teema. Pildilt on küll tunne, et mingi jube tunnel. Tegelikult oli seal asi astanguline, suht tugevast savist (kohati jube kõva liiv, nii et tuli labidaga lausa raiuda). Ja kui asja kohapealt vaadata, siis polnud isegi teoreetilist võimalust, et see auk sisse variseb, veel vähem kellegi (st minu ja Patterdale) varingu alla jäämiseks.
Teiseks siis see varisemise teema. Pildilt on küll tunne, et mingi jube tunnel. Tegelikult oli seal asi astanguline, suht tugevast savist (kohati jube kõva liiv, nii et tuli labidaga lausa raiuda). Ja kui asja kohapealt vaadata, siis polnud isegi teoreetilist võimalust, et see auk sisse variseb, veel vähem kellegi (st minu ja Patterdale) varingu alla jäämiseks.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Natuke järelkaja... e siis mis asjast kasu on olnud. Nimelt, otsustasime, et enne rahu kuulutamist vaatame natuke kopraid. Tegid ühel mehel liiga. Kuue mehega olime, Tobias (st, minu 8kuune taks) kah, ning ainuke urukogemus foorumlaste jahil vaadatust. Teisel mehel oli terjer, aga see on selline elukas, et pole mõtet koprale ligi saata, lõhuvad ennast mõlemad ära (oli kaasas hilisemaks jänese-rebase vaatamiseks). Lühidalt koprajahist - no, tõsine koprakant, puid võetud, varusid korjatud, tamme parandab pea iga öö. Koht iseenesest pisikesel alal, 1 kuhil ja urud. Vesi alla... ja keda pole see on kobras.
Mingi hetk käis üks mees Tobiga ringi kolistamas, vaatas, et äkki koprad varjanud ennast mujale (ei olnud). 100 m ja Tobi võttis mingist puhmast kähriku üles, kakkus seda, aga enne kui mees manu sai, oli kährik läinud (suht suur loom). Ise jooksin siis ka kohale ning otsingu käsu peale juhatas kuts meid vana mullavalli juurde kus oli sees 1 urukäik, ja kähriku olemasolust andis märku karvatuust uru juures oleva oksa küljes. Lisaks veel see, et Tobi pani siuh urgu ja kukkus seal kisama. Egas midagi, sai kutsutud kopra pesakandist mehed labidatega kohale (vahepeal ilmus Tobi välja, olles all mõnda aega haukunud), vaatasin, et kärab küll ja saatsin ta alla tagasi. Esmalt oli vaja teha kindlaks, kus siis tegevus toimub, toikaga saime suuna kätte, häält kostus ainult urusuudmest. Kaevasime. Lõpuks (mingi 1,5 m) saime uru kätte, aga selgus, et ei olnud asukoht õige, õnneks oli terjeri omanikul natuke kogemust ning uus kaevamiskoht valitud. Kaevasime veelgi rohkem kui enne, ning oh seda head õnne - urg paljastus koera pea kohalt, kährik siis jäi natuke varju, aga mitte palju. Edasi oli valida variantide vahel - labidas vahele ja urg natukene laiemaks, või teisena Tobi välja ja terjer sisse. Valisime teise variandi. Probleem oli selles, et urukäik oli seal suht kitsas ning kährik hästi läbi ei mahtunud.. terjer aga kaapis ennast kiunudes kährikuni (küll sellili, küllili, kõhuli, mulda lendas)... kährik kaotas palju näonahka, ise aga hoidis terjeril hammastega ninast... õnneks selline pisihaav, paraneb ära. Ja nii siis sai seal janditud kuni terjer sai kährikul noka välja ja omanik noaga kärhikut kurgu alt kõditas. Seejärel võtsime ka terjeri välja, ning kaevasime kähriku sinnani lahti, et ma ta välja võtta sain.
Nüüd siis moraal - ururadarit on vaja! Ma ise oleks kaevanud enne õiget kohta vähemalt 1 augu veel, uruavast tuleva heli järgi ei kaeva midagi, st, täpselt on raske kaevata (eriti kui maapealt kuulda miskit pole). Teiseks, see traadide komplekt võiks ka kaasas olla, isegi juhul kui selline urujaht plaanis pole. Küll aga jagas kutsu matsu hästi lahti, et kuidas kährikut kinni pidada ja ise terveks jääda.
Mingi hetk käis üks mees Tobiga ringi kolistamas, vaatas, et äkki koprad varjanud ennast mujale (ei olnud). 100 m ja Tobi võttis mingist puhmast kähriku üles, kakkus seda, aga enne kui mees manu sai, oli kährik läinud (suht suur loom). Ise jooksin siis ka kohale ning otsingu käsu peale juhatas kuts meid vana mullavalli juurde kus oli sees 1 urukäik, ja kähriku olemasolust andis märku karvatuust uru juures oleva oksa küljes. Lisaks veel see, et Tobi pani siuh urgu ja kukkus seal kisama. Egas midagi, sai kutsutud kopra pesakandist mehed labidatega kohale (vahepeal ilmus Tobi välja, olles all mõnda aega haukunud), vaatasin, et kärab küll ja saatsin ta alla tagasi. Esmalt oli vaja teha kindlaks, kus siis tegevus toimub, toikaga saime suuna kätte, häält kostus ainult urusuudmest. Kaevasime. Lõpuks (mingi 1,5 m) saime uru kätte, aga selgus, et ei olnud asukoht õige, õnneks oli terjeri omanikul natuke kogemust ning uus kaevamiskoht valitud. Kaevasime veelgi rohkem kui enne, ning oh seda head õnne - urg paljastus koera pea kohalt, kährik siis jäi natuke varju, aga mitte palju. Edasi oli valida variantide vahel - labidas vahele ja urg natukene laiemaks, või teisena Tobi välja ja terjer sisse. Valisime teise variandi. Probleem oli selles, et urukäik oli seal suht kitsas ning kährik hästi läbi ei mahtunud.. terjer aga kaapis ennast kiunudes kährikuni (küll sellili, küllili, kõhuli, mulda lendas)... kährik kaotas palju näonahka, ise aga hoidis terjeril hammastega ninast... õnneks selline pisihaav, paraneb ära. Ja nii siis sai seal janditud kuni terjer sai kährikul noka välja ja omanik noaga kärhikut kurgu alt kõditas. Seejärel võtsime ka terjeri välja, ning kaevasime kähriku sinnani lahti, et ma ta välja võtta sain.
Nüüd siis moraal - ururadarit on vaja! Ma ise oleks kaevanud enne õiget kohta vähemalt 1 augu veel, uruavast tuleva heli järgi ei kaeva midagi, st, täpselt on raske kaevata (eriti kui maapealt kuulda miskit pole). Teiseks, see traadide komplekt võiks ka kaasas olla, isegi juhul kui selline urujaht plaanis pole. Küll aga jagas kutsu matsu hästi lahti, et kuidas kährikut kinni pidada ja ise terveks jääda.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Feen kirjutas:Nüüd siis moraal - ururadarit on vaja! Ma ise oleks kaevanud enne õiget kohta vähemalt 1 augu veel, uruavast tuleva heli järgi ei kaeva midagi, st, täpselt on raske kaevata (eriti kui maapealt kuulda miskit pole). Teiseks, see traadide komplekt võiks ka kaasas olla, isegi juhul kui selline urujaht plaanis pole. Küll aga jagas kutsu matsu hästi lahti, et kuidas kährikut kinni pidada ja ise terveks jääda.
Nagu ka meie "Mardiga", vaja ikka omal nahal ära proovida ja alles siis radar ära osta, "läbi raskuste tarkuse poole"!!
-
- Postitusi: 2418
- Liitunud: R Mär 12, 2004 8:41 pm
Ei põld vanasti neid radareid kuskil Tegelt vaja hoopis uru ava kinni toppida (kas või jopega) ja siis ringi liikudes õige kaevamise koht kindlaks teha.Jama muidugi kui koer vahepeal välja tuleb! Aga küll ta harjub ! Kännu vallides on tavaliselt tupikud kuskil päiksepoolsel/lõunapoolsel küljel ja vahel ainult mõni labidatäis vaja kaevata.Välja võtmiseks sobib ka väike hark mille saab loomale kaelale vajutada ja siis kukla tagant kinni võtta ning välja tõmmata.
Kivi kotti!
Kivi kotti!
urujaht
Feen, aga miks sa ei kasutanud minu abi,mul radar olemas ju?
Vanasti aga käis jaht nati teisiti kui radariga.Kult kindlasti teab seda lugu.Auk kaevati siis koera hääle järgi koera ja kähri vahele(kui koera hääl kuulda oli),nüüd aga koera saba kohale radari näitude järgi.Oli auk läbi siis labidas ette,koer välja ,veidi sonkimist ja kährikoeral turjast kinni ja välja.Nüüd uuesti koer alla, vaatas järgi kas looma veel sees on ja siis tegutseime edasi.
Vanasti aga käis jaht nati teisiti kui radariga.Kult kindlasti teab seda lugu.Auk kaevati siis koera hääle järgi koera ja kähri vahele(kui koera hääl kuulda oli),nüüd aga koera saba kohale radari näitude järgi.Oli auk läbi siis labidas ette,koer välja ,veidi sonkimist ja kährikoeral turjast kinni ja välja.Nüüd uuesti koer alla, vaatas järgi kas looma veel sees on ja siis tegutseime edasi.
noorus on ilus aeg
Oligi selline vana kooli tegutsemine. Saime hakkama, aga radar on ikka nii palju mugavam kasutamiseks, et kohe on. Nüüd lihtsalt võrdlusmoment olemas. Ja kuna lihtsalt polnud plaanid koeraga kährikut otsida kuhjast, mille olemasolust ma ei teadnud (tere tulemas urujahimaailm), siis otsustasin õhtul, et Jorri käest radarit küsima ei lähe (ahjaa, liiati veel juhul kui naaritel veel omal koprajaht kavas). Aga radari teema on pärast kolme uru puistamist (n00b, nagu selle kohta öeldakse) saanud piisavalt enda jaoks oluliseks, et kujutan tuleviku jahivarustuses sellist komplekti ette küll.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...