Valmiv jahiseadus hirmutab kütte
Kirjutas Martin Rits
reede, 07 september 2012
Harju Jahindusklubi on alates 2001. aastast juhtinud Rein Sõitja. Üle maakonna 18 erinevat jahiseltsi enda alla koondav Harju Jahindusklubi on alates 2001. aastast juhtinud Rein Sõitja. Harju Elu rääkis 40 aastat jahindusega tegelenud mehega algava jahihooaja eel valdkonna muredest-rõõmudest.
Kust pärineb teie jahipisik?
Esimesed korrad jahil käisin kaasas 1967. aastal. Viis aastat hiljem töötasin Rahva Hääles, kus oli vaja meest, kes tegeleks jahinduse ja kalandusega. Siis öeldigi mulle, et nüüd on minek Jahimeeste Seltsi ja sellest ajast olengi jahimees. Nüüd saab juba 40 aastat.
Millised on kõige eredamad mälestused jahilkäikudest?
Selle aja jooksul on juhtunud palju. Tegelikult juhtub iga aasta. Jaht on olnud isegi selline, mis lõppes sea all olles. Erilised on ka olukorrad, kus jahil loom üles tõuseb ja enam teist pauku teha ei tohi. Siis peab jõudma loomale ligi ja ta teistmoodi hukkama. Iga trofee jutustab jahimehele midagi ja see jääb eluks ajaks meelde. Kui trofeed vaatad, siis tuleb ka lugu meelde.
Kui tihti praegu metsaskäimist on?
Iga päev peaks metsas käima, aga kuna õige jahihooaeg just algab, siis on hetkel enne põdrajahti väike hingetõmbeaeg. Pärast põtra tuleb kohe otsa metssiga, sisuliselt ei ole siis pausi veebruari lõpuni. Jaht ise on tegelikult ainult 10-15 protsenti kogu tegevusest. Põhilise aja võtavad söötmised, sihtide lahtiraiumised ja muud taolised tegevused. Kui tahad metsas kedagi lasta, siis peab ka laskmismaad olema, mida jahiselts puhastab. Selle kohustuse võtad endale ise, kui tahad turvaliselt jahti pidada. Kui plats on täis kasvanud, võid kogemata teist jahimeest või rikošetist ennastki lasta. Tegelikult on jahti väga lihtne pidada, kui minna kindlasse kohta õigel ajal. Aga nii ei saa, talumeest peab ikka ka aitama. Omavaheliste kokkulepete alusel valvame nende kartuli- ja viljapõldusid sigade eest. Hoiame taludest eemale ka kopraid.
Keda praegu metsas lastakse?
Praegu käib meil karujaht, Harjus on sel aastal kuus karu lasta. Karud käisid just söötade peal, aga läksid nüüd marjametsa, kus neid aktiivselt otsitakse. Kobras on meil kogu aeg mureks olnud. Harjumaa teatud piirkondades avati äsja ka hundijaht, mis muidu algab sügisel. 15. septembrist hakkab ka põdrajaht, alguses hiilimis-varitsusjaht ehk individuaaljaht ja oktoobri alguses läheb märul lahti. Siis pannakse suuremad alad kinni, mehed koertega piiravad loomad sisse. Siga võib jahtida kogu aeg, praegu lastakse neid aga peamiselt põldude juurest varitsustest.
Kuidas loomade arvukusega Harjus lood on?
Kasvutrendi näitab põtrade arvukus, keda on Harjus iga aasta üle 500. Neist peaaegu pooled me ka kütime. Metssigade arv kasvab pidevalt. Loenduse järgi jäi arvukus pidama, aga küttimise järgi näitab tõusutrendi. Metskits on läinud viimaste aastatega Harjumaal alla umbes 40 protsenti. Vabariigis on kitse arvukus kahanenud kuskil 23 protsenti. Kobrast on palju, tema arvukus püsib üle 400 isendi pidevalt. Tõusnud on ka karude ja ilveste populatsioon. Ilmselt on mitmed neist Harju jahindusklubi maadele tulnud näiteks Tapa polügoonilt, kust tullakse lärmi eest peitu. Ilveseid on
meil kuskil 60 juures. Hunti on puhanguliselt, eelmistel aastatel saime isegi lisalimiiti lasta. Neid on palju praegugi, nii et jaht käib. Keda enam praktiliselt üldse ei ole, on sokud. Neile me ka enam jahti ei pea.
Kas salakütte ka veel metsas käib?
Juhtumeid ikka esineb, aga tunduvalt vähem kui varem. Pärast taasiseseisvumist oli tõeline buum. Kui vana jahiseaduse järgi võis jahimees teist jahimeest kontrollida, siis praeguse seaduse järgi enam mitte. Seda tohivad ainult riigiametid. Aga selle eest on jahimehed nüüd tihedamalt metsas ja hoiavad olukorral ikka silma peal.
Millised on jahinduse murekohad?
Peamine murekoht on hetkel valmiv uus jahiseadus. Selle kohaselt läheb kõik väga maaomaniku keskseks. See tähendab, et maaomanikul on õigus oma maal asju määrata ja kui tal on suurem maa-ala, siis võib ta ka väikeulukit lasta. Päris suure ala omanikud saaks ka suurulukit lasta.
Mureks on ka looma poolt tekitatud kahjustused. Kuidas need ära hinnata ja kuidas maaomanikule neid korvata. Näiteks kui siga rikub põllu või põder murrab maha männiladvad. Kui see juhtub meie alal, siis peame selle eest ka vastutama. Loomulikult peab ka maaomanik omalt poolt kõik kahjude ärahoidmiseks tegema.
Kui jahimaale pannakse rent, nagu on räägitud, siis see oleks kõige valusam hoop. RMK on ähvardanud, et see saab olema üks euro hektari kohta. Harjumaal ei ole sellist summat isegi reaalne kokku saada. Mõni arvabki, et sellega jaht lõppeb ja tuleb mõisnike aeg tagasi, kus mõisahärra ainult jagas ja käsutas. Mina usun, et nii hulluks ikka ei lähe, maaomanikuga saadakse kokkuleppele. Praegu on Harjumaal kokkulepete tegemine aga raske, kuna palju on linnast tulnuid, kes on vana talukoha ostnud ja esitavad siis omad pretensioonid. Mõni keelab jahi hoopis ära.
Mille üle võib täna rõõmu tunda?
Üks on kindel, jahiseltskond läheb nooremaks. Vahepeal oli keskmine vanus 56 aasta kandis, praegu on see aga kõvasti langenud. Osades jahiseltsides jääb see number juba alla 40. Teine asi on see, et ühistöö tegemise aktiivsus on kõvasti tõusnud. Jahiseltskonnast umbes 60 protsenti on aktiivsed ja see mõjutab ka seda, et salakütte on vähem ja see on rõõmustav.
Mida jahimeestele jahihooajaks soovida võib?
Omavahel soovime kivi kotti ja loomulikult jõudu ning innukust. Väga tähtis on omavahel ka sõprust hoida. Jahiseltskond ongi sõprusseltskond, kelle käes on relvad. Peame lihtsalt nii head sõbrad olema, et relvad ei läheks vales suunas lahti.
http://www.harjuelu.ee/index.php?option ... Itemid=296
Mida rohkem olen inimeste loomust tundma õppinud, seda rohkem kuulub mu poolehoid metsale ja metsaelanikele.